niisuguse näoga, justkui oleks farm tema ja mitte Patty vanematelt ja vanavanematelt päritud.
Tema polnudki teinud muud, kui ainult Patty naiseks võtnud ja farmi laostanud. Vaene pettunud Runner, ometi nii suurte lootustega seitsmekümnendatel, siis kui inimesed tõemeeli uskusid, et farmer võib oma tööga rikkaks saada. (Ha! Patty seisis köögis ja norsatas valjusti – millised luulud!) Tema ja Runner võtsid Patty vanematelt farmi üle ’74. aastal. See oli suur asi, isegi suurem Patty abiellumisest ja tema esimese lapse sünnist. Kumbki mainitud sündmustest polnud ta heasüdamlikes vaikse loomuga vanemates erilist vaimustust äratanud – Runner oli juba siis kahtlane valik –, kuid need armsad inimesed ei öelnud kunagi väimehe kohta halba sõna. Kui nende seitsmeteistkümneaastane tütar neile teatas, et ta jäi rasedaks ja nad abielluvad, oskasid nad ainult ohata. Ja kogu lugu. Mis oli üpris kõnekas.
Pattyl oli tollest päevast udune foto, tehtud farmis: tema vanemad, jäigad ja uhkust tundvad, naeratamas ujedalt kaamerale, ning ta ise koos Runneriga, mõlemal suu võidukalt kõrvuni, palju juukseid, uskumatult noored, šampanjaklaasid käes. Tema vanemad polnud veel oma elus šampanjat joonud, kuid nad sõitsid linna ja ostsid pidulikuks puhuks selle pudeli. Toostideks kergitati puhtaks pestud moosipurke. Kõik hakkas väga varsti viltu vedama ja Patty ei saanud selles ainult Runnerit süüdistada. Toona arvasid kõik, et maa hind muudkui tõuseb mühinal – ega seda siis juurde saa teha! – ja miks siis mitte osta kogu aeg juurde, ikka paremat. Piiritulp vastu piiritulpa! oli nende aastate üleskutse. Toimi ründavalt, toimi julgelt! Runner oma suurte plaanide ja pea olematute teadmistega oli vedanud Patty panka – kaelas laimikarva lips, paksust kangast nagu seinavaip –, et seal puterdades laenu küsida. Neile anti kaks korda rohkem, kui nad olid üldse palunud. Poleks vist pidanud vastu võtma, aga laenuhaldaja ärgitas takka – ikkagi õitsenguaastad. Nad annavad peaaegu ilma eest! hõiskas Runner ja juba oli neil uus traktor ja kuuerealine külvimasin, kui neljarealisest oleks täiesti piisanud. Aasta jooksul siginesid juurde veel kiiskav punane Krause Dominator ja tuliuus John Deere’i kombain. Naaber Vern Evelee oma mõistliku viiesaja aakriga pidi tingimata ära märkima, kui nägi jälle midagi uut nende maa peal, ja kergitas sinna juurde vaevumärgatavalt kulmu. Runner ostis veel maad juurde ja siis veel kalapaadi ja kui Patty küsis murelikult: Oled ikka kindal, oled ikka kindel? kukkus mossitama ja manama, kui väga see teda solvab, et naisel pole temasse usku. Ja siis lendas kõik ühekorraga vastu taevast, see oli nagu mingi haige nali. Carter ja Vene viljaembargo (näljutame kommuniste, unustame ära oma farmerid), intressi tõus 18 protsendi peale, kütusehinnad kerkisid algul tasapisi ülespoole, siis suure hüppega, pangad läksid pankrotti, ootamatult tekkisid konkurendid – maad, nagu Argentiina, millest ta varem õieti kuulnudki polnud. Konkureerimas temaga, kes ta elas Kansase tillukeses Kinnakees. Vaid paar halba aastat ja Runnerile piisas. Ta ei saanud Carteri-vihast mitte kunagi üle, ei suutnud lõpetada manamist. Runner istus oma õllega teleka ees ja kuulas halbu uudiseid ja siis ta nägi neid suuri jänesehambaid ekraanil välgatamas ja tema silmad klaasistusid, oleks võinud lausa arvata, et mehed on isiklikult tuttavad, nii põhjatu oli ta viha. Niisiis süüdistas Runner Carterit ja kõik teised selles neetud linnas süüdistasid Pattyt. Vern Evelee laksutas teda kohates alati hukkamõistvalt keelt, nagu Patty peaks häbenema. Farmeritelt, kes ei kõrbenud põhja, polnud mõtet oodata kaastunnet, nad vaatasid sind, justkui sa oleksid alasti lumes hullanud ja tuled nüüd oma tatist nina nende vastu puhtaks pühkima. Mineval suvel oli ühel Ark City farmeril viljasalve töömasin segi läinud. Oli talle 1800 kilo nisuteri kaela kallanud. Mehel oli pikkust meeter kaheksakümmend, aga uppus vilja sisse ära. Lämbus surnuks, enne kui jõuti välja kaevata, just nagu liiva alla maetud. Kogu Kinnakee leinas – milline kohutav ettenägematu õnnetus. Kuni nad avastasid, et mehe farm oli olnud pankroti äärel. Otsekohe suhtumine muutus: nojah, ta oleks pidanud olema ettevaatlikum. Juba sa kuulsid, kuidas tehnikat peab ikka õigesti hooldama, siis ei juhtu õnnetusi. Hetkega oli temast saanud heidik, sellest õnnetust surnud mehest, kelle kopsud olid täis ta enda põlluvilja.
Kill-kõll ja oligi Len, just nagu Patty oli kartnud, ulatas oma villase jahimehemütsi Michelle’ile, raske palitu Debbyle, pühkis hoolikalt maha lume kingadelt, mis olid liiga läikivalt uued. Ben sellistega ei lepiks, mõtiskles Patty. Ben oli veetnud tunde oma uusi ketse närutades, lasknud tüdrukutel kordamööda nende peal trampida – siis, kui ta veel tüdrukuid endale ligi laskis. Libby heitis Lenile diivanilt tigeda pilgu ja jätkas teleka vahtimist. Libby armastas Diane’i ja see tüüp polnud Diane, see tüüp oli teda alt vedanud, kui ta uksest sisse marssis, ta oleks pidanud olema Diane.
Len ei öelnud kunagi saabudes „tere”, vaid tõi kuuldavale häälitsuse, mis meenutas joodeldamist, ja Pattyle käis see tõsiselt närvidele, see tema naeruväärne komme. Nüüdki hõikas mees oma tervituse, kui Patty talle koridoris vastu astus, nii et Patty pidi kiiresti korraks veel vannituppa taanduma, kus ta enda ette vandus, enne kui sai naeratuse näole venitatud. Len embas teda alati ja Patty oli üpris kindel, et seda ei teinud ta ühegi teise farmeriga, kes tema teeneid vajas. Nii ta siis astus mehe laiali aetud käte vahele, et see kaisutus kaelast ära saada, ja mees embas teda täpselt sekundi liiga pikalt, naist küünarnukkidest kinni hoides. Patty tundis, kuidas Len järsku õhku ninna tõmbab, nagu nuusutaks. Mees ise lehkas vorsti ja piparmündikommide järele. Kunagi pidi paratamatult saabuma hetk, mil Len teeb ühemõttelise lähenemiskatse ja siis peab Patty langetama ühemõttelise otsuse ja see mäng oli nii hale, et Patty oleks tahtnud nutta. Kiskja ja tema saak, ainult nagu mingis ebaõnnestunud loodussaates, kus kiskja on äbarik kolme jalaga koiott ja saak kurnatud lombakas jänes. Selles polnud kindlasti mitte midagi ülevat. „Kuidas elab minu farmitüdruk?” ütles ta. Nagu see oleks nende omavaheline nali, et Patty püüab üksinda farmi pidada. Kuigi nüüd see juba vist oligi, pidi Patty endale tunnistama. „Eks kuidagi ikka,” vastas Patty. Debby ja Michelle kadusid oma magamistuppa. Diivanilt kostis Libby norsatus. Kui Len viimati neil kodus käis, toimus paar nädalat hiljem oksjon, Day-pere piilumas akendest, kuidas nende naabrid pakkusid häbematult vähe just nende riistade eest, mida Patty farmitöödel hädasti vajas. Michelle ja Debby kiunusid, märganud oma koolikaaslasi, Boyleri-tüdrukuid, kes olid vanematega kaasa tulnud, nagu oleks tegemist piknikuga, ja kargasid nüüd maja ees ringi. Aga miks me ei tohi välja minna? mangusid Michelle ja Debby nagu kaks vihast keerukuju ja jälgisid, kuidas Boyleritüdrukud kiiguvad nende autokummikiige peal – oleks võinud selle ka neile maha müüa. Patty ei osanud muud, kui korrata: need inimesed seal ei ole meie sõbrad. Samad inimesed, kes saatsid talle alati jõuludeks kaardi, kompasid nüüd ahnelt tema tööriistu, silitasid õnarusi ja kumerusi ja raatsisid maksta poole vähem tegelikust väärtusest. Vern Evelee sai endale külvimasina, mille muretsemist ta oli naabritele kunagi väga pahaks pannud, ta tingis selle isegi odavamaks oksjonipidaja välja kuulutatud alghinnast. Halastamatu. Patty kohtas teda nädal hiljem söödapoes. Verni kukal hakkas punetama, kui ta naisele selja keeras. Patty järgnes talle ja laksutas otse ta kõrva juures laitvalt keelt. „Vaata aga, siin lõhnab hästi,” ütles Len otsekui kadedalt. „Keegi on söönud maitsva hommikueine.” „Pannkoogid.”
Patty noogutas. Palun ära sunni mind küsima, miks sa tulid. Palun ütle kordki ise, miks. „Kas ma võiksin veidikeseks istet võtta?” küsis mees ja pressis ennast Libby kõrvale diivanile, käed kangelt külgedel. „Kes meil siin on?” küsis ta last pilguga mõõtes. Len oli kohanud Patty tüdrukuid vähemalt tosin korda ja ikkagi ei suutnud meelde jätta, kes on kes, ega isegi mõnd nime välja pakkuda. Kord oli kutsunud Michelle’i Susaniks.
„Tema on Libby.”
„Tal on punased juuksed nagu emal.”
Jah, tõepoolest. Patty ei suutnud seda valjusti öelda, et olla viisakas. Tema kartus kasvas võrdeliselt Leni viivitamisega, halb eelaimus ähvardas paisuda paanikaks. Sviiter oli juba selja pealt märg.
„Kas need punased juuksed tulevad iiri juurtest? Te olete kõik puha iirlased?”
„Saksamaa. Mu neiupõlvenimi oli Krause.”
„Vaat kui naljakas. Sest eks ole, „krause”
