Krause – sama mis farmivarustust tootval firmal, tuline kahju, et ta pole nende töösturite sugulane, heh. Mõlemad variandid tõmbasid Patty pillikeelena pingule.
„No nii,” vandus ta viimaks alla. „Kas midagi on pahasti?”
Len paistis pettunud, et Patty julges arvata, nagu nad ei võiks lihtsalt niisama juttu puhuda. Ta kortsutas kulmu, nagu oleks Patty midagi solvavat öelnud.
„Nojah, kui sa juba küsid, siis on küll. Kardan, et isegi väga. Tahtsin tulla sulle isiklikult ütlema. Kas sa eelistad teha seda rohkem privaatselt?” Ta vaatas silmi pungitades Libby peale. „Et läheks näiteks magamistuppa?” Lenil oli õllekõht. Täiuslikult ümar mügarik püksirihma all, nagu varase staadiumi rasedus. Patty ei tahtnud temaga magamistuppa minna.
„Libby, mine vaata, mida su õed seal teevad. Ma pean härra Werneriga rääkima.” Libby ohkas ja libistas ennast aegluubis diivanilt maha: jalad, siis tagumik, siis selg, nagu ta oleks mingi sültjas moodustis. Ta valgus põrandale, rullis ennast osavalt veidi edasi, roomas natuke maad, tõusis lõpuks püsti ja lontsis koridori.
Patty ja Len vaatasid tõtt ja siis ajas Len alahuule torusse ja noogutas.
„Nad ütlevad laenu üles.”
Patty kõht tõmbus krampi. Ta ei kavatsenud selle mehe nähes istuma vajuda. Ta ei kavatsenud nutta. „Mis me teha saame?”
„Meie, kahju küll, oleme kõik võimalused juba ammendanud. Ma lasksin neil oodata kuus kuud kauem, kui oleks ehk pidanud. Ma isegi riskisin oma töökohaga. Farmitüdruk.” Len naeratas talle, pihud põlvi pigistamas. Patty oleks tahtnud teda küünistada. Kõrvaltoast hakkas kostma madratsi kriiksumist ja Patty teadis, et Debby hüppab voodite peal, see oli ta lemmikmäng – hüpata ühe voodi pealt teise ja siis kolmanda peale ja nii edasi tüdrukute magamistoas. „Patty, ainus lahendus oleks raha. Kohe praegu. Kui sa ei taha farmist ilma jääda. Siis sa laenad, kerjad või varastad. Sest vaata, enam pole aega uhke olla. Niisiis: kui tõsiselt sa tahad farmi päästa?” Madratsi vedrud tegid kõvemat häält. Patty hommikusöök hakkas kõhus kobrutama. Len naeratas endiselt.
Libby Day
Pärast seda, kui mu emal oli pea sodiks lastud ja ta keha oli peaaegu pooleks raiutud, hakkasid Kinnakee inimesed kahtlustama, et ta võis olla hoor. Kõigepealt nad ainult kaalusid seda võimalust, siis juba oletasid ja siis sai sellest õhku riputatud tõdemus. Tema maja ees oli öisel ajal autosid nähtud, rääkisid inimesed. Ta vaatas mehi sellise pilguga, nagu hoorad vaatavad. Kui see teema üles võeti, märkis Vern Evelee alati ära, et mu ema oleks pidanud müüma külvimasina maha juba ’83. aastal, justkui kindla tõendi selle kohta, et ta elatus prostitutsioonist.
No muidugi, süüdistage ikka ohvrit. Kuid kuulujutud kinnistusid: igaühel oli sõber, kellel oli nõbu, kelle sõber oli mu ema keppinud. Ja igaühel oli mingi tõend: andmed sünnimärgist reie siseküljel või armist paremal kannikal. Ma muidugi ei usu, et need jutud võiksid paika pidada, aga nagu nii paljude asjadega mu lapsepõlvest ei saa ma selleski kindel olla. Kui palju saab üldse mäletada sellest ajast, kui sa olid seitsmene? Mu emast tehtud fotod ei viita himurusele. Teismelise plikana, juuksed hobusesabas nagu kammitsetud ilutulestik, on ta kena tüdruku kehastus, just selline, kes võiks meenutada sulle mõnd naabrit või lapsehoidjat, kes sulle kunagi väga meeldis. Kahekümnendates eluaastates, kas siis üks või kaks või neli last riiete küljes rippumas, on naeratus laiem ja samas pingutatud ja igal pildil on ta keha ühest lapsest eemale kallutatud. Kujutan ette, kuidas me teda pidevalt ründasime. Ja milline koorem see oli puht kaalu poolest. Ema kolmekümnendatest eluaastatest pole kuigi palju fotosid. Neil vähestel, mis ta siiski teha laskis, naeratab mu ema kohusetundlikult just sellist naeratust, mis kustub kohe, kui plõks on ära käinud. Ma pole aastaid neid pilte vaadanud. Omal ajal ei suutnud ma neid käest panna, uurisin palavikuliselt ta näoilmet, pildi tausta. Otsisin vihjeid: kelle käsi see on ta õlal? Kus see on üles võetud? Mis puhul? Teismeikka jõudnud, pakkisin pildid kokku ja panin ära koos kõige muuga. Nüüd ma siis seisin ja vaatasin trepialusesse panipaika kuhjatud kaste, mis konutasid seal justkui vabandust paludes. Pidin ennast kokku võtma, et oma perekonnaga uuesti tuttavaks saada. Olin Mõrvaklubisse minnes haaranud kaasa Michelle’i kirjakese, sest polnud suutnud ühtegi kasti avada, olin lihtsalt toppinud sõrmed lahti tulnud kleeplindi alt läbi ja tirinud välja esimese, mis näppu sattus, nagu mängiksin mingit jaburat laadamängu. Kui ma kavatsesin nüüd selle asja tõsiselt ette võtta, kui ma tõesti tahtsin meenutada neid mõrvu pärast nii paljusid aastaid aktiivset unustamist, pidin suutma vaadata ilma paanikasse sattumata kastidesse suletud igapäevaseid tarbeesemeid: meie vana metallist käsivahustajat, mis tegi aisakella häält, kui sa mune kloppides seda piisavalt kiiresti ringi väntasid; kõveraks paindunud nuge-kahvleid, mis olid käinud mu lähedaste suus; paari värviraamatut – Michelle’i värvid ei valgunud kusagil üle ääre, mina olin sinna justkui tülpinult kritseldanud. Vaata neid asju, lase neil olla lihtsalt asjad. Ja siis otsusta, mida maha müüa.
Need esemed, mis Mõrvaklubi friike kõige rohkem erutaks, pole minu käes. Kümnekaliibriline jahipüss, mis tappis mu ema – ta enda hanelaskmispüss –, lebab kusagil asitõendite panipaigas koos tööriistakuuris rippunud kirvega. (Veel üks põhjus, miks Ben süüdi mõisteti: relvad pärinesid meie majapidamisest. Väljastpoolt tulnud tapjad ei saabu magavasse majja, kaks kätt taskus, lootuses leida eest midagi käepärast mõrvade sooritamiseks.) Mõnikord ma püüdsin ette kujutada kogu seda kraami: kirvest, püssi, voodilinu, mille peal Michelle suri. Kas neid veriseid, püssirohuseid, kleepuvaid asju säilitatakse samas kastis, kus need lamavad nagu vandeseltslased? Kas need puhastati ära? Kui sa kasti lahti teed, siis milline lehk sulle sealt vastu lööb? Ma mäletasin seda tummist mädaneva maa lehka mõni tund pärast mõrvu – ei tea, kas see on nüüd hullemaks läinud, nii palju aastaid hiljem? Olin kunagi käinud Chicagos ja näinud muuseumis Lincolni surma meenutavaid asju: tema juuksesalku; teda tabanud kuuli tükke; pikka kitsast voodit, millel ta suri, madrats keskelt lohkus, nagu säilitaks teadlikult suurmehest jäänud viimast jälge. Ma pidin siis tormama tualetti ja suruma lauba vastu kabiini külma ust, et mitte ära minestada. Milline võiks välja näha Dayde surmamaja, kui me tooksime sinna tagasi kõik reliikviad, ja kes tuleksid seda uudistama? Kui mitu pihutäit mu ema verest pulstunud juukseid võiks paigutada klaasvitriini? Mis sai viha täis kirjutatud seintest, kui need maja lammutamise käigus ümber lükati? Kas võiks veel korjata kimbu külmunud pilliroogu, mille vahel ma mitu pikka tundi ennast peitsin? Või panna vaatamiseks välja mu maha lõigatud külmast võetud sõrmeotsa? Ja kolm kaotatud varvast?
Ma keerasin kastidele selja – polnud selleks väljakutseks veel valmis – ja istusin laua taha, mis on ühtlasi mu söögilaud. Post oli toonud mulle veidra valiku napaka naise saadetisi Barb Eichelilt. Video umbes aastast 1984 pealkirjaga „Oht süütusele: satanism Ameerikas”; kirjaklambriga kokku pandud posu ajaleheväljalõikeid minu perekonna mõrvade kohta; mõned polaroidfotod Barbist seismas kohtumaja ees, kus Beni üle kohut peeti; kapsaks loetud teatmik „Sinu vanglaperekond – suuda trellidest mööda vaadata!”
Ma eemaldasin kirjaklambri ja poetasin selle köögis seisvasse kirjaklambritassi (kunagi ei maksa osta kirjaklambreid, pastakaid ja üldse sellist kontorikaupa, mida saab tasuta). Siis torkasin videokasseti oma igivanasse VHS-i. Klõps, surin, ragin. Ekraanile paiskusid pentagrammid ja sokukostüümis mehed, röökivad rokkansamblid ja laibad. Kunstipärase lakitud puhvsoenguga mees jalutas grafiitoga täidetud seina ees ja seletas: „See video aitab teil ära tunda sataniste ja enamgi veel, märgata ohumärke, kui keegi teile kallis on hakanud flirtima selle väga reaalse ohuga.” Ta usutles preestreid, võmme ja mõningaid „praktiseerivaid sataniste”. Kahel kõige vägevamal satanistil olid silmade ümber mustad meigirandid nagu autokummi jäljed, mustad hõlstid üll ja pentagrammid kaelas kõlkumas, kuid nad istusid oma elutoas odaval velvetdiivanil ja paremal jäi kaadrisse vaade nende kööki, kus rõõmsavärvilisel linoleumpõrandal surises kollane külmik. Kujutasin elavalt ette,
