alt välja ei vahiks. Oli seejärel pagenud tualetti, seadnud rihma lõdvemaks ja sikutanud teksased rohkem puusa peale. Kui ta siis tagasi läks – Diondra alakorruse elutuppa, seal oli sinine vaip ja igal pool pehmed kottistmed –, oli järgmine, mida Trey talle ütles: „No nüüd ripub sul vöö noku peal, mees, sellega sa küll kedagi ära ei peta.”
Ben logistas mööda teerada edasi talve külmas hinguses, lumehelbed lendlesid õhus nagu valged tolmurullid. Kuueteistkümneselt ei saa ta ikkagi endale autot. Emal oli oksjonilt ostetud Cavalier, endine üüriauto. Nad ei saanud endale teist autot lubada, ta oli Beni juba hoiatanud. Ta oleks pidanud siis hakkama emaga autot jagama, kuid see mõte oli Beni jaoks talumatu. Ta kujutas elavalt ette, kuidas ta palub Diondral istuda autosse, mis lehkab sadade võõraste inimeste järele, lootusetult äranärutatud autosse, istmetel haisvad friikartuli- ja spermaplekid, kus kõige tipuks vedelevad veel õdede kooliraamatud ja isetehtud nukud ja plastmassist käevõrud. Sellest ei tuleks midagi välja. Diondra lubas küll, et ta võib juhtida tema autot (Diondra oli seitseteist täis ja seegi oli problemaatiline – kuidagi nadi tunne on olla koolis oma tüdrukust paar aastat maas). Igatahes tundus see palju parem variant: nemad kahekesi punases taga kõrgemaks tõusvas CRXis, kabiinis Diondra mentoolisigarettide lõhn. Slayer põhja keeratud. Oo jaa, hoopis teine tera.
Nad sõidavad ära sellest neetud kolkast Wichitasse, kus Diondra onul on sporditarvete kauplus, ja võib-olla saab Ben sinna tööle. Omal ajal oli Ben püüdnud pääseda nii korv- kui ka jalgpallimeeskonda ja mõlemad olid talle julmalt ära öelnud, umbes nii, et hoia heaga eemale; väljavaade veeta lõviosa nädalast suures müügisaalis, mis on täis korvpalle ja jalgpalle, kätkes endas peent irooniat. Teisest küljest, kui su ümber on pidevalt kõik see varustus, võib sul avaneda võimalus trenni teha ja saavutada tase, mis on vajalik kuhugi liigasse pääsemiseks. Nii et pole halba ilma heata.
Kõige parem selles tulevikuvisioonis oli muidugi Diondra. Neil on siis Wichitas oma korter, kus nad söövad McDonald’si burkse ja vahivad telekat ja seksivad ja tõmbavad igal õhtul ära terve paki sigarette. Ben eriti ei suitsetanud, kui nad polnud koos, see-eest Diondra oli tõsine suitsetaja, ta tossas nii palju, et lõhnas isegi duši alt tulles tubaka järele, võis vabalt ette kujutada, kuidas tal naha vahelt mentooliaurud üles kerkivad. Benile oli hakanud see meeldima, tema jaoks oli see kindlust andev kodune lõhn, nii nagu mõne teise jaoks on värske leiva lõhn. Jah, just nii hakkab see olema: tema ja Diondra, pruunid korgitsalokid geelist krõbedad (veel üks talle ainuomane lõhn – nagu kergelt käärinud viinamarjad), kahekesi diivanil, vahtimas seebikaid, mida Diondra iga päev videole võtab. Ka Ben oli sellest peaaegu sõltuvusse sattunud: suurte õlgadega daamid trimpamas šampust, sõrmes sätendavad teemandid, haudumas petuskeeme või olid petjad nende mehed või keegi kannatas mälukaotuse all ja pettis kõik teised ära. Ta tuleb pärast tööd koju, käed lõhnamas tolmuse naha järele, mida levitavad korvpallid, ja Diondra on ostnud õhtusöögiks midagi McDonald’sist või Taco Bellist ja siis nad mõnulevad niisama või naeravad neid kondiseid naisi seal telekas ja Diondra näitab talle, kellel neist on kõige ägedamad küüned – ta enda küüned on tema jaoks hirmus tähtsad – ja siis ta tahab tingimata Benil küüsi värvida ja huuli ka, talle meeldib seda teha, las ma teen su ilusaks, nagu ta ise ütleb. See lõpeb suure kõdisõjaga, nad on alasti voodil, ketšupipakid selga kleepunud, ja Diondra huilgab nii kõvasti naerda, et naaber hakkab vastu lage koputama. See kujutluspilt polnud siiski päris täielik. Ben oli teadlikult jätnud välja ühe hirmuäratava üksikasja, oli tegelikkuse ees silmad sulgenud. See ei saanud olla hea märk. See tähendas, et kõik oli pelgalt täitumatu unistus. Ja tema oli loll laps, kellel ei tasunud unistada isegi millestki nii armetust, nagu seda on üürikorter Wichitas. Isegi nii tagasihoidlik soov polnud määratud täide minema. Ta tundis jälle tuttavat vihasööstu. Terve ta elu on nagu pikk rida äraütlemisi, mis teda tulevikus kannatlikult ootavad. Totaalne häving. Jälle nägi ta vaimusilmas kirveid, püsse, pikali löödud veriseid kehasid. Karjed sumbusid niutsumiseks ja asemele tuli linnulaul. Ta oleks tahtnud veel kõvemini verd joosta.
Libby Day
Lapsena elasin ma umbes viis kuud Runneri nõo tütre juures Kansase Holcombis, kuni vaene tädi Diane toibus minu eriti metsikust kaheteistkümnendast mürsikuaastast. Ma ei mäleta peaaegu midagi sellest viiest kuust peale klassiekskursiooni Dodge Citysse, tegema tutvust Wyatt Earpi legendiga. Lootsime näha seal püsse, pühvleid, lõbunaisi. Selle asemel viidi kahekümne lapse ringis trügima ja tõuklema kitsukestesse arhiiviruumidesse, kus me pidime vahtima mingeid dokumente – terve päev täis paberitolmu ja vingumist. Earp ise ei avaldanud mulle erilist muljet, kuid ma sattusin vaimustusse neist ripnevate vuntside ja lohaka välimusega Metsiku Lääne kurikaeltest, kelle silmis oli metalne helk. Lindpriid kirjeldades öeldi tema kohta alati „valelik ja varas”. Ja seal, ühes neist kopitanud õhuga tubadest, kuni ametnik meile arhiivinduse võludest oma uinutavat loengut pidas, särises Libby Day rõõmsa äratundmise erutusest. Olin nimelt aru saanud, et „see olen ju mina”.
Ma olen valelik ja varas. Ärge laske mind oma majja ja kui lasete, siis ärge jätke mind järelevalveta. Ma näppan asju. Te võite tabada mind surumas ahnesse pihku teile kuuluvat pärlikeed, mispeale ma kukun seletama, kuidas mu emal oli samasugune ja ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin seda katsuma, ainult korraks, palun vabandust, ma tõesti ei tea, mis mul hakkas.
Minu empsil polnud kunagi ühtegi ehet, mis poleks ta ihule rohelist ranti jätnud, aga kust teie peaksite seda teadma. Ja need pärlid panen ma pärast ikkagi pihta, kui te kas või korraks mujale vaatate.
Ma varastan aluspükse, sõrmuseid, CD-sid, raamatuid, kingi, iPode, käekelli. Ma lähen kellegi kodusele peole – mul pole sõpru, kuid on siiski inimesi, kes mind külla kutsuvad – ja lahkun sealt, mitu pluusi sviitri alla peidetud, taskutes mõned kenad huulepulgad ja sularaha, mis on pärit teiste külaliste rahakottidest. Mõnikord tassin minema terve käekoti, kui peolised on piisavalt purjus. Viskan lihtsalt üle õla ja jalutan sellega välja. Retseptiravimid, parfüümipudelid, nööbid, pastakad. Toit. Minu valduses on üks välipudel, Teise maailmasõja suveniir, kellegi vanaisa kallis mälestus, ja Phi Beta Kappa rinnamärk, mis varem kuulus kellegi lemmikonule. Mul on antiikne tinatops, mille varastamist ma enam ei mäleta, sellest on nii palju aega möödas. Ma mängin, et see on minu perekonna reliikvia. Aga need asjad, mis päriselt olid meil kunagi kodus, need kastid seal trepi all – neid ei suuda ma isegi vaadata. Teiste inimeste majakraam meeldib mulle palju rohkem. Sest sellel on teiste inimeste minevik. Üks mu kodus leiduv ese, mida ma pole varastanud, on tõestisündinud lool põhinev kriminaalromaan pealkirjaga „Saatana saak: kuratlik kuritegu Kansase Kinnakees”. See ilmus 1986. aastal ja selle autor on endine reporter Barb Eichel ja rohkem ei tea ma sellest midagi. Vähemalt kolm peaaegu kallimat on mulle pärast pikka kaalumist tõsise näoga selle raamatu kinkinud ja nad kõik said otsekohe sule sappa. Kui ma ütlen, et ma ei taha seda raamatut lugeda, siis see ka tähendab, et ma ei taha seda raamatut lugeda. Sama lugu nagu minu raudse reegliga magada alati valges. Kui ma mehega voodisse lähen, ei jäta ma kunagi mainimata, et lamp peab jääma põlema, ja siis ütleb mees midagi sellist nagu: „Aga mina ju hoolitsen sinu eest, tibuke,” ja püüab ikkagi tuld ära kustutada. Justkui nende hoolitsus midagi muudaks. Millegipärast ei suuda keegi neist päriselt uskuda, et ma tõesti magan valges. Kaevasin „Saatana saagi” välja toanurgas kõrguvast viltusest raamatuvirnast; hoian seda alles samal põhjusel, miks ma säilitan kaste oma perekonna paberite ja muu rämpsuga – sest võib-olla ma ühel heal päeval ikkagi tahan seda kraami ja isegi kui seda päeva mitte kunagi ei tule, ei taha ma, et see satuks teiste inimeste kätte. Avalehekülg algas nii:
USA keskosas Kansase Kinnakees elab rahumeelne farmerite kogukond, kõik tunnevad seal kõiki, käivad samas kirikus ja vananevad külg külje kõrval. Siiski pole nad kaitstud muu maailma kurjuse eest ja kolmanda jaanuari pimedatel öötundidel 1985. aastal sai see kurjus saatuslikuks kolmele Day perekonna liikmele, kelle lõpp oli verine ja õudne. See lugu ei räägi mitte ainult kolmest mõrvast, vaid ka saatanakultusest, veristest riitustest ja sellest, kuidas satanism on levinud üle kogu meie maa, tungides
