haige mõte.” Järelikult eelajalooline juhtum. Tore. Ei paku mulle konkurentsi.
„Nojah, aga see on üks kurikuulus mõrv.” Ta tabas mind nägu krimpsutamas. „Hästi, nagu ma ütlesin, rollimängud on üpris vastik haru. Enamik neid juhtumeid on ammu lahendatud, eks ole, pole seal enam midagi mõistatada. Ma ise olen huvitatud ainult lahenduse leidmisest. Meie hulgas on endisi politseinikke, juriste …”
„Kas rollimänge tehakse ka … minu juhtumist? Minu perekond, kas siin etendatakse ka seda?” Turske sell triibutatud juustega, kaenlas punase kleidiga täispuhutav nukk, jäi keset voogavat rahvamassi seisma, oleks mulle peaaegu peale astunud, ta isegi ei märganud mind. Nuku plastikust sõrmed kõditasid mu põske. Keegi mu selja taga hüüdis: Scott ja Amber! Lükkasin turske tegelase kõrvale, püüdsin tabada teiste seas kedagi, kes kannaks minu ema kostüümi või Beni oma – mu pilk otsis punase parukaga tõbrast, kes vehib kirvega. Mu käsi tõmbus rusikasse.
„Ei, ei, muidugi mitte,” vastas Lyle. „Mitte iialgi, Libby, ma ei laseks sel sündida, et keegi etendaks … seda. Kindlasti mitte.”
„Miks on siin ainult mehed?” Ühes boksis, millest me parajasti möödusime, istus kaks töntsakat meest ja vaidles vihaselt Missouri kolkas toime pandud lapsetapmiste teemal.
„Ei ole ainult mehed,” väitis Lyle haavunult. „Enamik lahenduse otsijaid on tõesti mehed, aga no kuulge, kui te lähete näiteks ristsõnamõistatuste harrastajate kokkutulekule, näete samasugust pilti. Naisi huvitab rohkem, kuidas seda öelda, suhtlemine. Nad tahavad rääkida, miks nad samastuvad ohvriga – võib-olla oli neilgi vägivaldne abikaasa või midagi sellist –, joovad tassi kohvi, ostavad vana foto. Aga me oleme muutunud ettevaatlikuks, sest mõned neist … no nad võtavad liiga südamesse.”
„Just, milleks selline nõretav tundelisus,” õelutsesin mina, paadunud silmakirjateener.
Lyle jättis selle õnneks tähelepanuta. „Praegu näiteks on nad kõik nagu arust ära tolle Lisette Stephensi pärast.” Ta osutas oma selja taha, kus väike rühm naisi seisis kobaras arvuti ümber, kaelad õieli nagu hanekari. Trügisin Lyle’ist mööda nende juurde. Naised vaatasid Lisette’i-teemalist videomontaaži. Lisette ja tema õpingukaaslased. Lisette ja tema koer. Lisette ja temaga väga sarnane õde. „Näete nüüd?” küsis Lyle. „Nad ei otsi lahendust, ainult vahivad seda, mida võiksid sama hästi kodus netist vaadata.” Lisette Stephensi puhul oli häda selles, et polnud millestki kinni hakata: tal ei olnud kallimat ega abikaasat, ka mitte vapustatud töökaaslasi ja ükski kahtlane vangis istunud töömees polnud tema korteris remonti teinud. Tema kadumisele ei leidunud muud seletust peale selle, et ta oli ilus tüdruk. Just selline, keda inimesed märkavad. Tüdruk, kelle kadumist meedia suure õhinaga kajastama tõttab. Pugesin laua juurde, kus seisis virn dressipluuse peale triigitud kirjaga: toome Lisette’i koju. Kakskümmend viis dollarit tükk. Fännitare köitis siiski ainult arvutiekraan. Nad avasid toetusavalduste saidi. Paljud olid lisanud sõnumile foto, kuid need mõjusid pigem ehmatavalt. „Me armastame sind, Lisette, ja usume, et sa oled varsti jälle kodus,” saateks ülesvõte kolmest keskealisest naisest mererannas. „Oleme mõttes teiega, Lisette’i perekond,” kõrval kellegi segavereline labradori moodi koer. Naised avasid jälle kodulehekülje ja sealt vaatas vastu foto, mis meediale kõige rohkem meeldis: Lisette ja tema ema, teineteisel ümbert kinni hoidmas, põsk vastu põske, naeratus näol. Kehitasin õlgu ja püüdsin mitte muretseda mulle täiesti võõra Lisette’i pärast. Ja tõrjusin jälle tagasi armukadedushoo. Soovisin, et kõigi nende mõrvade seas oleks Day perekonna boks kõige suurem. See oli nagu armukadedus: minu surnud peavad olema parimad. Mu silme ette tõusis mälupilt emast, punased juuksed hobusesabasse seotud, kuidas ta aitas mul liiga õhukesi talvesaapaid jalast tõmmata ja hõõrus siis järgemööda mu varbaid. Suur varvas soojaks, väike varvas soojaks. Selles mälestuses tundsin ma võiga röstsaia lõhna, kuigi ei saanud olla kindel, kas võiga röstsai ikka kuulus sinna juurde. Selles mälestuses olid mul veel kõik varbad alles. Võdistasin õlgu nagu kass.
„Ohhoo, kas keegi kõndis üle su haua?” ütles Lyle ja taipas samas, kui kohatult see kõlab. „Noh, ja edasi?” Jäime toppama huviliste taha, kes seisid boksi juures, mille nimi oli Bobi imetrikid; seal istus ebaloomulikult suurte vuntsidega kutt, kes lürpis suppi. Tema selja taga oli riiul nelja kolbaga, nende all kiri „neli viimast”. Kutt hõikas Lyle’ile, et ta tutvustaks talle oma väikest sõpra. Lyle oli juba talle tõrjuvalt viipamas, püüdis mind tunglejate vahelt läbi lükata, kuid kehitas siis õlgu ja sosistas mulle: üks rollimängija.
„Bob Berdella,” ütles Lyle vuntsidega kutile silma pilgutades, nagu see nimi oleks mingi nali, „saage tuttavaks: Libby Day, kelle perekond … Kinnakee Kansas, farmi tapatalgud. Dayde perekond.”
Kutt kummardus üle laua minu poole, ilane tükk hamburgeri hamba vahel. „Oleks sul noku, siis sa vedeleksid praegu tükeldatult minu prügiämbris,” ütles ta ja hirnus naerda. „Õige väikeste tükkidena.”
Ta tegi liigutuse, nagu kavatseks mind lüüa. Taganesin tahtmatult, kuid viskusin kohe jälle Bobi poole, rusikas püsti, raevunud, nagu alati siis, kui miski mind ehmatab. Põruta nina pihta, nii et veri väljas, löö tal nägu segamini ja siis löö uuesti. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, lükkas Bob oma tooli tagasi, ajas käed püsti ja pomises mitte mulle, vaid Lyle’ile: mees, ma tegin ainult nalja, ära võta südamesse. Ta isegi ei vaadanud vabandades minu poole, nagu ma oleksin mingi laps. Kuni ta Lyle’ile neid sõnu ütles, tegin mina, mis ma pidin tegema. Mu rusikas ei tabanud päriselt märki, kutt sai ainult kõva obaduse vastu lõuga, umbes nii, nagu võidakse karistada kutsikat.
„Käi persse, sitapea.”
Lyle ärkas tardumusest, tõmbas mu vabandusi ümisedes eemale, minul endiselt käed rusikas ja hambad irves. Lauast möödudes andsin saapaga selle pihta just paraja hoobi, et see kõikuma lööks ja supp põrandale loksuks. Kahetsesin juba, et polnud lihtsalt üle laua karanud. Pole midagi mannetumat lühikest kasvu naisest, kelle obadus ei taba märki. Mind oleks sama hästi võidud sülle võtta, jalad õhus siputamas, ja sealt eemale kanda. Kiikasin üle õla. Kutt lihtsalt seisis seal, käed kõrval rippu, lõual punane laik, suutmata otsustada, kas olla kahetsev või vihane.
„Olgu, see polnud küll Mõrvaklubi esimene rusikavõitlus, aga tõenäoliselt kõige veidram,” märkis Lyle.
„Mulle ei meeldi, kui mind ähvardatakse.”
„Ta tegelikult ei … Tean, tean,” puterdas Lyle. „Nagu ma ütlesin, need rollimängijad jäävad klubi tegevusest tasapisi kõrvale, kuni on järel ainult tõsimeelsed lahenduseotsijad. Meie rühma, Day rühma inimesed peaksid teile kindlasti meeldima.” „On see siis Day rühm või Kinnakee Kansase farmi tapatalgute rühm?” torisesin mina. „Nojah. Nii me seda tõesti kutsume.” Ta püüdis järjekordsest ummikust läbi trügida, kuid me jäime sinna mõlemad kinni. Mu nägu oli peaaegu vastu kellegi selga surutud. Sinine tärgeldatud triiksärk. Kinnitasin pilgu triikimisel tekkinud sirgele viigile. Kellegi klounilik õllekõht togis mind järjekindlalt selga. „Enamasti surutakse sinna veel saatan ka sisse,” ütlesin. „Saatanlik veretöö farmis. Kansase kuratlik massimõrv.” „Noh, meie seda eriti ei usu ja jätame saatana heaga mängust välja. Vabandust, kas saaks mööda!” ütles ta inimeste vahelt läbi vingerdades. „Põhimõttelised erimeelsused nimepanekul,” nähvasin mina, pilk endiselt sinisel särgil. Pääsesime viimaks ümber nurga paika, kus polnud trügimist. „Kas soovite tutvuda veel mõne rühmaga?” Ta osutas vasakule, kus otse meie kõrval istus boksis number 31 kamp mehi: halvasti lõigatud soengud, mitmel vuntsid, enamikul peale nööbitav krae. Mehed vaidlesid tuliselt, summutatud häälega. „Need kutid on tegelikult päris lahedad,” märkis Lyle. „Nad on ise oma mõrvamüsteeriumi autorid. Arvavad nimelt, et on avastanud senitundmatu sarimõrvari. Et keegi liigub osariigist osariiki
