style="font-size:15px;"> „Kõlab igatahes piisavalt ebanormaalselt.”
„Te ju teate, mismoodi mõned on vaimustatud kõiksugu müsteeriumitest? Või fännavad neid blogisid, mis on pühendatud tõestisündinud kuritegudele? Noh, mõned sellised tüübid on koondunud meie klubisse. Igal liikmel on oma kuritegu, mis teda kõige enam paelub: Laci Peterson, Jeffrey MacDonald, Lizzie Borden … teie ja teie perekond. Seda et, teie ja teie perekond, te olete meie klubis kõige kuumem teema. Tõega kuum. Isegi JonBenét jääb varju.” Tabanud minu grimassi, lisas ta: „Hirmus tragöödia, see, mis juhtus. Ja teie vend on vangis juba – kas mitte kahekümne viiendat aastat?” „Ärge raisake oma kaastunnet Beni peale. Ta tappis minu perekonna.” „Ahah. No nii.” Lyle lutsutas piimjat jääkuubikut. „Seda et, kas te olete temaga sellest üldse kunagi rääkinud?” Tundsin, kuidas mul okkad püsti tõusevad. Leidub inimesi, kes vannuvad, et Ben pole süüdi. Nad saadavad mulle ajalehest välja lõigatud artikleid Beni kohta, mida ma mitte kunagi ei loe, viskan need minema kohe, kui näen ta pilti – õlgadeni punased juuksed Kristuse soengus, rõhutamas sisemist rahu kiirgavat nägu. Vanust üle neljakümne. Ma pole üldse oma venda vanglas vaatamas käinud, mitte kordagi kõigi nende aastate jooksul. Praegu istub ta kinni väga sobivalt meie kodulinna lähistel – Kansase Kinnakees – sama linna, kus ta oma veretöö toime pani. Aga mina ei kannata nostalgia all.
Enamik Beni fänne on naised. Harali kõrvade ja rotihammastega, keemiliselt lokitatud ja pükskostüümides, range suujoone ja kaelas kõlkuva ristiga. Nad ilmuvad aeg-ajalt mu ukse taha, silmad ebaloomulikult kiiskamas. Teatavad mulle, et ma andsin valetunnistuse. Sest ma olin segaduses, lasksin ennast mõjutada, uskusin teiste valesid, siis kui ma seitsmeaastasena vandusin, et tapja oli mu vend. Sageli nad karjuvad mu peale ja alati pritsivad ohtralt sülge. Mitu neist on mulle isegi vastu kõrvu virutanud. Mis ainult vähendab nende veenmisjõudu: väga lihtne on eirata näost punetavat hüsteerilist naist ja mina otsin alati võimalusi eiramiseks.
Oskaksid need naised mu vastu kenamad olla, oleksid nad ehk mulle isegi mõju avaldanud.
„Ei, ma ei räägi Beniga. Kui see on teie eesmärk, siis ma pole huvitatud.”
„Ei, ei, ei, mitte see. Te lihtsalt tuleksite meie nii-öelda koosolekule ja laseksite endale küsimusi esitada. Kas te tõesti ei mõtle kunagi tolle öö peale?”
Paha Paik.
„Ei, ei mõtle.”
„Võiksite avastada midagi huvitavat. Nimelt mõned fännid … on nagu eksperdid, teavad rohkemgi kui tookord juhtumiga tegelenud uurijad. Mitte et selles oleks midagi erilist.”
„Te vist mõtlete seltskonda, kes tahab mulle selgeks teha, et Ben pole süüdi.”
„Nojah … võib-olla. Aga võib-olla hoopis teie veenate nemad ümber.” Tabasin ta olekus mulle ülevalt alla vaatamist. Ta kummardus ette, õlad pinges, erutatud.
„Minu taks on tuhat dollarit.”
„Ma saan pakkude seitsesada.”
Vahtisin jälle ükskõiksel ilmel ringi. Olin tegelikult nõus mis tahes summaga, mida Lyle Wirth sai mulle lubada, sest vastasel juhul oleksin juba õige varsti pidanud hankima endale päris töökoha, milleks ma kindlasti veel valmis polnud. Ma pole inimene, kellega tööandja saaks arvestada viis päeva nädalas. Esmaspäev-teisipäev-kolmapäevneljapäev-reede? Ma isegi ei tõuse voodist viiel järjestikusel päeval; seegi on haruldane, et ma viiel järjestikusel päeval midagi söön. Minna tööle, jääda sinna kaheksaks tunniks – kaheksa igavikulist tundi kodunt eemal olla –, sellest ei tule midagi välja. „Seitsesada, olgu pealegi,” ütlesin.
„Suurepärane. Kusjuures kohale tuleb terve hulk kollektsionääre, nii et võtke kaasa meeneid, eks ole, asju oma lapsepõlvest, mida te olete valmis maha müüma. Üldse ei imestaks, kui teenite niimoodi kuni kaks tuhhi. Eriti kirjadega. Mida isiklikum, seda parem, nagu võite arvata. Kaubaks läheb kõik, mis on ajaliselt mõrvadele võimalikult lähedal. Kolmas jaanuar 1985. aasta.” Ta rääkis, nagu oleks tekst talle ammu pähe kulunud. „Ja kõik, mis on seotud teie emaga. Inimesed on teie emast … tõsiselt huvitatud.” Inimesed tõesti olid. Nad ei lakanud murdmast pead küsimuse üle: milline võis küll olla see ema, kelle ta oma poeg maha nottis?
Patty Day
Poiss rääkis jälle telefoniga, ema kuulis läbi ukse kõnekõma, mis niimoodi summutatult kõlas nagu karu mõmin multifilmis. Ta oli soovinud endale isiklikku paralleeltelefoni, vandunud, et pooltel klassikaaslastel on telefoniraamatus oma number. Seda varianti nimetati lapsetelefoniks. Patty oli naerma hakanud ja siis vihastanud, sest poiss oli vihastanud ta peale naermise pärast. (No kuulge – lapsetelefon? Kui ära hellitatud on need teised lapsukesed?) Kumbki neist ei teinud sellest rohkem juttu – mõlemad olid kergesti haavuvad –, ja siis mõni nädal hiljem oli poiss lihtsalt tulnud, pilk maas, ja näidanud talle ostukoti sisu: liinijagaja, mis võimaldab paigaldada majja kaks telefoni, ja uskumatult kerge plastmassist aparaat, mis erines väga vähe roosast lelust, millega tüdrukud sekretäri mängisid. „Härra Benjamin Day kontor,” ütlesid tüdrukud torusse, lootuses suur vend mängima meelitada. Ben siis harilikult muigas ja käskis sekretäril teade vastu võtta; kuigi viimasel ajal ta lihtsalt ignoreeris neid.
Sestsaadik, kui Ben oma saagiga koju tuli, kostis Dayde kodus sageli vandumist: „Kuramuse juhe.” Nimelt vonkles paralleeltelefoni juhe köögi pistikust üle laua alla ja sealt esiku põrandat pidi Beni toa ukse vahelt sisse, kusjuures see uks oli alati suletud. Vähemalt kord päevas komistas keegi neist juhtme otsa, millele järgnes kisa (kui komistas mõni tüdrukutest) või needmine (kui komistas Patty või Ben). Ema oli korduvalt palunud tal juhe seina külge kinnitada ja sama järjekindlalt oli poeg jätnud selle tegemata. Patty veenis ennast, et see on täiesti normaalne teismelise kangekaelsus, aga Beni puhul paistis see ülearu agressiivne, nii et ema hakkas muretsema, kas ta pole mitte tige või laisk või midagi veel hullemat, mis talle pähegi ei tule. Ja kellega ta kogu aeg räägib? Enne paralleeltelefoni ootamatut majjatulekut helistati Benile haruharva. Tal oli kaks head sõpra, Muehleri-vennaksed, Ameerika farmimajanduse tunkedes tulevik, mõlemad poisid olid nii kinnised, et katkestasid harilikult kõne, kui Patty juhtus vastu võtma, mispeale ema Benile teada andis, et Jim või Ed oli talle helistanud. Igatahes polnud Ben kunagi varem pidanud pikki kõnesid suletud ukse taga. Patty kahtlustas, et poeg on saanud endale viimaks tüdruku, kuid tema vähesed vihjed selles suunas panid Beni sedavõrd kohmetuma, et tema kahvatu nägu muutus sinakasvalgeks ja merevaigukarva tedretähnid lausa hõõgusid nagu hoiatussignaal. Patty pidas paremaks see teema rahule jätta. Ta polnud ema, kes oma lapse hingeelu vägisi lahti muugiks, viieteistaastasel poisil oli niigi keeruline naisteväe keskel privaatsust saavutada. Ben varustas oma ukse koguni tabalukuga, kui oli ühel päeval koolist koju tulles avastanud, et Michelle sorib tema lauasahtlites. Ka lukk ilmus majja ilma luba küsimata: haamer, natuke kopsimist ja seal see oli. Beni isiklik poisipesa, kindel kants. Jällegi ei saanud ema talle seda pahaks panna. Pärast Runneri lahkumist oli maja aastatega feminiseerunud. Kardinad, diivanid, isegi küünlad olid nüüd aprikoosikarva ja pitsilised. Kappidest ja sahtlitest vaatasid vastu väikesed roosad kingad, lilleline aluspesu ja baretid. Nii võis Beni vähestest katsetest ennast kehtestada – keerdus telefonijuhtme ja tabaluku abil – isegi aru saada. Patty kõrv tabas ukse tagant kostva naerupahvaku ja see tegi ta ärevaks. Ben naeris haruharva, isegi varases lapsepõlves. Kaheksa-aastaselt oli ta kord õde uurivalt silmitsedes märkinud: „Michelle’il on itsitamise hoog peal,” justkui see oleks seisund, mis tuleks välja ravida. Patty ütles tema kohta „stoiline”, kuid poisi sissepoolepööratus oli midagi enamat. Ta isa igatahes polnud osanud talle kuidagi läheneda, kord oli ta püüdnud pojaga mürada (Ben kange ja kaasa tegemast keelduv, kui Runner temaga põrandal krokodilli mängis), siis jälle süüdistanud (kurtes
