tüdrukust, kes elas üle nädala ema juures, ning tool, kust ta oli äsja oma riided võtnud. Mittemidagiütlevad reproduktsioonid määrdunud beeži värvi seintel, mida kogenud maakler kirjeldaks kui latte tooni. Ruum oli samasugune nagu seal aset leidnud seks – fantaasiavaba ja igavapoolne, ehkki see oli oma funktsiooni täitnud. Nagu alati. Kahjuks ei kestnud saadud rahuldus piisavalt kaua.
Sebastian sulges silmad. See oli alati kõige valulikum hetk. Tagasitulek tegelikkusse. Emotsionaalne kannapööre. See oli talle nii tuttav. Ta koondas oma tähelepanu voodis lamavale naisele, eriti tema katmata rinnanibule. Mis tema nimi nüüd oligi?
Sebastian oli kindel, et oli end drinke tuues tutvustanud. Seda tegi ta alati. Mitte kunagi siis, kui küsis, kas kõrval olev koht on vaba, mida naine juua soovib või kas talle tohib midagi pakkuda. Alati siis, kui klaasi naise ette asetas.
„Muide, mu nimi on Sebastian.“
Ja mida oli see naine vastanud? Midagi K-ga algavat, selles oli ta kindel. Sebastian pani püksirihma kinni. Kostis pandla kerge metaljas kõlksatus.
„Kas sa hakkad minema?“ Naise hääl oli unine, pilk eksles kella otsides.
„Jaa.“
„Ma arvasin, et sööme koos hommikust. Palju kell on?“
„Kohe viis.“
Naine ajas end küünarnukkidele. Kui vana ta oli? Alla neljakümne? Ta lükkas näo eest juuksesalgu. Uni oli kadumas ja selle asemele ilmumas teadmine, et hommik ei kujunegi selliseks, nagu tema oli arvanud. Mees oli tema kõrvalt minema hiilinud, riidesse pannud ja plaaninud lahkuda ilma teda äratamata. Nad ei söö koos hommikust ega loe õdusalt vesteldes Dagens Nyheterit ega tee pühapäevast jalutuskäiku. Mees võib öelda mida tahab, aga ta ei soovi teda lähemalt tundma õppida ega uuesti helistada.
Naine teadis seda. Sellepärast laususki Sebastian lihtsalt: „Nägemist.“
Sebastian ei püüdnudki nime ära arvata. Enam ei olnud ta isegi kindel, et see algab K-ga.
Tänav oli varahommikuselt vaikne. Eeslinn magas ja kõik helid olid summutatud, justkui selleks, et ümbrust mitte äratada. Isegi liiklus eemal Nynäsvägenil näis aupaklikult sordiini all. Sebastian jäi ristmikul tänavasildi ees seisma. Varpavägen. Kuskil Gubbängenis. Koju oli omajagu maad. Kas metroo üldse sõidab nii vara? Täna öösel sõitsid nad taksoga. Ostsid 7-Elevenist hommikusöögiks saia. Naisele oli meenunud, et tal on see kodus otsa saanud. Sest mees jääb ju hommikusöögiks sinna? Nad olid ostnud saia ja mahla, tema ja … no mida kuradit, ausõna … No mis ta nimi oli? Sebastian kõndis mööda inimtühja tänavat edasi.
Ta oli naisele haiget teinud, mis tahes tolle nimi ka poleks.
Neljateistkümne tunni pärast jõuaks Sebastian Västeråsi ja jätkaks oma tööga. Ehkki olukord on nüüd muutunud – naisele Västeråsis ta enam haiget teha ei saa.
Hakkas sadama.
On ikka kuradima hommik.
Gubbängenis.
Tundus, et kõik kisub täielikult metsa. Kriminaalkomissar Thomas Haraldssoni kingad lasid vett läbi, tema raadio ei toiminud ja ta oli teised silmist kaotanud. Päike oli ere, nii et ta oli sunnitud kissitama, et mitte soisel pinnasel võsa ja puujuurte otsa komistada. Haraldsson vandus endamisi ja vaatas kella. Umbes kahe tunni pärast hakkab Jennyl haiglas lõunapaus. Siis sõidab naine autoga koju, eeldades, et Haraldsson on selleks ajaks juba tagasi jõudnud. Aga seda ei juhtu. Ta peab siin neetud metsas passima.
Haraldsson vajus vasaku jalaga veel sügavamale mülkasse. Ta tundis, kuidas külm vesi madalast kontsaga kingast sokki tungis. Kui õhus oli tunda kevade mööduvat soojust, siis vees püsis talvine külmus. Ta lõdises, kuid sikutas jala veest välja ja leidis taas kuiva pinnase.
Haraldsson vaatas enda ümber. Ida peaks asuma sealpool. Kas ajateenijad ei ole mitte sealpool? Või skaudid? Võib-olla käis ta lihtsalt 360 kraadi ringiratast, mõistmata, kuspool asub põhi. Natuke maad eemal hakkas talle siiski silma väike küngas, mis tähendas omakorda kuiva maad – paradiis keset märga põrgut. Ta hakkas sinnapoole liikuma. Jalg vajus taas sohu. Seekord parem jalg. Nojah, kuradi tore ikka küll.
See kõik oli Hanseri süü.
Ta ei peaks seisma siin, sääremarjadeni märg, kui Hanser poleks tahtnud jätta muljet endast kui tegusast ja otsusekindlast juhist. Ja mis Hanseril muud üle jäigi – ta polnud ju mingi päris politseinik. Ta oli hoopis jurist, kel oli õnnestunud käsi määrimata – või jalgu märjaks tegemata – kõigest ebameeldivast kõrvale hiilida.
Ei, kui Haraldsson oleks vastutav, oleks kõik teisiti toimunud. Muidugi – poiss oli alates reedest kadunud ja politsei korra järgi tuli piirkond läbi otsida. Eriti pärast seda, kui üks tunnistaja oli rääkinud „öisest tegevusest“ ja „metsast paistvast valgusest“ Listakärri lähistel justnimelt sel nädalalõpul. Siiski teadis Haraldsson oma kogemuse põhjal, et see on täielikult mõttetu üritus. Tüüp on Stockholmis ja peab oma mureliku ema üle peent naeru. Ta on kuusteist aastat vana. Just nii teevad kuueteistaastased poisid. Naervad oma ema üle.
Hanser.
Mida enam Haraldsson läbi vettis, seda enam ta teda vihkas. Hanser oli kõige hullem, mis oli temaga juhtunud. Noor, atraktiivne, edukas, poliitiliselt meelestatud, moodsa politsei esindaja.
Ta oli Haraldssoni teele ette seisnud. Kui Hanser Västeråsi politseis esimese koosoleku pidas, mõistis Haraldsson, et tema karjäärile on pidur peale tõmmatud. Tema kandideeris sellele töökohale. Hanser sai selle. Ta on seal ülemuseks vähemalt viis aastat. Viis aastat, mis oleksid pidanud Haraldssonile kuuluma. Tema tee ülespoole oli läbi lõigatud. Nüüd oli Haraldssoni karjäär toppama jäänud ning paistis, et allakäik oli vaid aja küsimus. Tundus peaaegu et sümboolne, et ta seisis praegu Västeråsist paari miili kaugusel metsas haisvas mudas.
Hommikul saadud sõnumis seisis „ÕDUS LÕUNA TÄNA“. See tähendas, et Jenny tuleb lõunaks koju, et temaga seksida, ja siis proovivad nad seda õhtu jooksul veel paar korda. Selline oli nende elu praegu. Jenny sai viljatusravi ning arst oli talle koostanud kava, mis suurendaks lapsesaamise võimalusi. Täna oli selleks soodne päev. Sõnum. Haraldsson oli kahevahel. Ta hindas, et nende seksuaalelu oli viimasel ajal hulga aktiivsemaks muutnud. Et Jenny tahtis teda alati. Samas ei saanud ta mööda tundest, et see tahtmine polnud päris. Ta tahtis tema spermat. Last igatsemata ei tuleks tal pähegi lõunal kähkuka ajaks koju sõita. Selles kõiges oli miskit, mis meenutas indlemist. Niipea kui munarakk hakkas emaka poole liikuma, olid nad tegevuses nagu jänesed. Ja kui aus olla, siis vahepeal ka, lihtsalt igaks juhuks. Aga mitte kunagi enam naudingu ega läheduse pärast. Mis oli saanud kirest? Ihast? Ja nüüd läheb Jenny lõuna ajal koju tühja majja. Võib-olla oleks ta pidanud naisele enne helistama ja küsima, kas ta peaks pihku taguma ja purgi külmkappi panema. Kõige hullem oli see, et ta polnud sugugi kindel, kas Jenny ikka peaks seda läbinisti halvaks mõtteks.
See oli alanud eelmisel laupäeval.
Päästeteenistus oli edastanud kella kolme ajal pärastlõunal ühe naisterahva kõne Västeråsi politseisse. Ema oli teatanud oma kuueteistaastase poja kadumisest. Kuna juhtum puudutas alaealist, klassifitseeriti see esmatähtsaks. Igati nagu kord ja kohus.
Kahjuks seisis see pakiline avaldus kuni pühapäevani, kui patrullile edastati otsingukäsklus. Selle tulemusel käis kaks mundris politseinikku kella nelja ajal kõne teinud ema juures. Naisel lasti veel kord avaldus kirjutada ja see kanti sisse hiljem samal õhtul, kui patrulli teenistus läbi sai. Seni ei olnud veel kasutusele võetud ühtki
