arutelu või pikem mõtisklus jäid täiesti kättesaamatuks. Analüüsi ja järeldused võis ta lihtsalt unustada.
Kuna kogu Sebastiani eksistents tugines intellektuaalsusele ja minapilt nugateravate mõtete illusioonile, oli see tema jaoks lihtsalt kohutav. Elada elu uimastatult – jah, see tuimastas valu, aga see jättis ta ilma paljust enamast, elust endast, nii et ta ei tundnud enam teravust. Sealt kulges tema jaoks piir. Ta mõistis, et on sunnitud valima: äng ühes terviklike mõtetega või nüri elu poolikute arusaamadega. Ta mõistis, et tõenäoliselt vihkaks ta oma eksistentsi nii või naa, seega ta valis ängistuse ja tegi ravimitega lõpparve.
Ta ei kasutanud enam alkoholi ega ravimeid.
Ta ei võtnud isegi ühtki peavalutabletti.
Aga ta nägi und.
Igal ööl.
Miks ta sellele praegu mõtleb? Ta vaatas end vannitoa peeglist. Miks nüüd? See unenägu oli tema kaaslane juba mitu aastat. Ta oli seda uurinud ja analüüsinud. Ta oli arutanud seda oma terapeudiga. Ta oli seda aktsepteerinud. Õppinud koos sellega elama.
Seega miks nüüd?
See on Västeråsi pärast, mõtles ta, kui käterätiku kuivama pani ja vannitoast alasti välja läks. See on Västeråsi süü.
Västeråsi ja tema ema süü. Aga täna teeb ta sellele peatükile oma elus lõpu.
Igaveseks.
Täna võib tulla hea päev.
Joakimi jaoks oli üle hulga aja täiuslik päev, kui ta Listakärri lähistel metsas seisis. Päev kujunes veelgi paremaks, kui tema valiti ühena kolmest appi juhiseid jagavale politseinikule. Muidu igav skautide kogunemine oli kujunenud omaette seikluseks. Joakim vaatas silmanurgast enda ees seisvat politseinikku, eriti tema püstolit, ja jõudis otsusele, et tahab saada justnimelt politseinikuks. Nii munder kui ka püstol. Nagu skaudid, aga hoopis teisel tasemel. Just seda oligi vaja. Kui aus olla, ei olnud skautlus maailma kõige huvitavam tegevus. Mitte enam. Ta oli just neliteist saanud ja kuueaastaselt alguse saanud hobi ei pakkunud talle enam midagi erilist. Selle atraktiivsus oli kadunud. Värskes õhus olemine, ellujäämine, loomad ja loodus. Joakimi meelest ei olnud see siiski midagi nõmedat, nagu arvasid ülejäänud klassikaaslased. Ei, lihtsalt ta tundis, et on sellest välja kasvanud. Eelnev oli olnud lahe, aga nüüd oli aeg millekski muuks. Millekski ehtsaks.
Võib-olla nende juht Tommy teadis seda.
Võib-olla sellepärast oligi ta politseinike ja sõjaväelaste juurde läinud ning uurinud, mis toimub, kui nad Listakärri jõudsid.
Võib-olla sellepärast oligi ta politseinikele enda ja oma kaaslaste teeneid pakkunud.
Mis tahes see põhjus ka polnud, oli Haraldssoni-nimeline politseinik otsustanud, et veel üheksa silmapaari kasutamine metsas ei saa ju kuidagi kahjuks tulla. Neile anti oma sektor, mis tuli läbi otsida. Ta oli palunud Tommyl neid kolmesteks rühmadeks jagada ja igale rühmale juht määrata. Joakim oleks nagu lotoga peavõidu saanud. Tema rühma sattusid kõige kenamad tüdrukud Alice ja Emma. Ja temast sai grupijuht.
Nüüd läks Joakim tüdrukute juurde, kes teda ootasid. Haraldsson oli otsusekindel ja kangekaelne politseinik nagu kõik politseinikud Martin Becki filmides2. Joakim tundis end eriti tähtsana. Ta juba mõtiskles, milliseks see imeline päev kujuneb. Ta leiab kadunud poisi raskelt vigastatuna. Igatahes vaatab poiss Joakimile paluvalt otsa, nagu teevad vaid surmasuus inimesed. Poiss on nii nõrk, et ei suuda rääkida, aga ta silmad räägivad iseenda eest. Joakim tõstab ta üles ja kannab ta teiste juurde, just nagu filmides. Teised märkavad teda, naeratavad, plaksutavad juubeldades ja kõik on nii kuradima täiuslik.
Tagasi oma rühma juurde jõudes käskis Joakim Emmal vasakule poole jääda ja Alice’il paremale. Haraldsson oli andnud neile korralduse koos püsida ja seda ütles Joakim ka tüdrukutele, et tähtis on koos olla. Nüüd see siis algab. Pärast igavikuna tundunud aega viipas Haraldsson, et nad võivad otsinguga alustada, ja rivi hakkaski edasi liikuma.
Joakim sai üsna pea aru, et ühtset ahelat on raske koos hoida, kuigi neid oli vaid kolm rühma, igaühes kolm liiget. Eeskätt siis, kui nad sügavamale metsa jõudsid ja soine pinnas neid kursilt kõrvale juhtis. Üks rühm ei suutnud tempot hoida, teine aga ei võtnud üldse tempot maha, kadudes peagi küngaste taha. Täpselt nagu Haraldsson oli öelnud. Joakim imetles teda veelgi rohkem. Tundus, et ta teadis kõike. Joakim naeratas tüdrukutele ja sundis neid kordama Haraldssoni sõnu: „Kui te midagi leiate, siis hüüdke: „Leid!““
Emma noogutas pahaselt.
„Sa oled seda juba tuhat korda öelnud.“
Joakim ei lasknud end sellest kõigutada. Päike silmi pimestamas, trampis ta edasi, üritades hoida vahemaad ja õiget kurssi. Kuigi see oli üha raskem. Enam ei näinud ta ka Lasse rühma, mis oli äsja temast vasakul.
Poole tunni pärast tahtis Emma puhata. Joakim üritas talle selgitada, et seda ei saa teha. Nad võivad niimoodi teistest maha jääda.
„Missugustest teistest?“
Alice naeratas. Joakim taipas, et teisi pole juba mõnda aega näha olnud.
„Tundub tegelikult, nagu oleks nad meie taga.“
Nad kuulatasid. Nõrk heli nende taga kauguses. Keegi hüüdis midagi.
„Ei, lähme edasi,“ teatas Joakim, kuigi tundis sisimas, et Alice’il on õigus. Ilmselt olid nad kõndinud liiga kiiresti. Või vales suunas.
„Mine siis ise edasi,“ lausus Emma ja vaatas talle vihasel pilgul otsa. Joakimile paistis hetkeks, et ta ei suuda enam oma rühma kontrollida ja Emma läheb ära. Emma, kes oli teda viimase kolmekümne minuti jooksul nii leebel pilgul silmitsenud. Joakim tundis, et hakkab higistama, ja mitte pelgalt sooja maapinna tõttu. Ta oli ju neid edasi juhtinud, et Emmale muljet avaldada – kas tüdruk ei saanud siis sellest aru? Ja nüüd oleks see nagu Joakimi süü.
„On sul kõht tühi?“ Alice katkestas ta mõtted. Ta oli võtnud oma seljakotist paar näkileiba.
„Ei,“ vastas Joakim rutakalt, enne kui mõistis, et on siiski näljane. Ta läks natuke maad eemale künka otsa, nagu oleks tal mõni plaan varuks. Emma võttis leiva kohe vastu, tegemata välja Joakimi katsest end tähtsana näidata. Joakim mõistis, et peab taktikat muutma. Ta hingas sisse sügava sõõmu värsket metsaõhku. Taevas oli pilve kiskunud, päike oli kadunud ja ühes sellega oli kadunud ka eesseisva täiusliku päeva ootus. Joakim otsustas pehmema tooni kasuks ja suundus tüdrukute juurde tagasi.
„Ma võtaks ikka hea meelega ühe leiva, kui neid veel on,“ lausus ta võimalikult rõõmsalt.
„Muidugi,“ vastas Alice ja ulatas talle pakendis kuivikleiva. Kui tüdruk talle naeratas, mõistis Joakim, et on valinud õige taktika.
„Huvitav, kus me oleme?“ küsis Emma ja võttis taskust välja väikse kaardi. Kõik kogunesid selle ümber, üritades oma asukohast aru saada. Kuna maastikul ei olnud selgeid tähiseid, ainult künkad, mets ja soine ala, osutus see üsna raskeks. Nad teadsid vaid alguspunkti ja enam-vähem millises suunas nad olid liikunud.
„Oleme peaaegu kogu aeg põhja poole kõndinud, nii et peaksime siin piirkonnas olema,“ pakkus Emma. Joakim noogutas. Emma oli nutikas.
„Kas lähme edasi või ootame teisi?“ küsis Alice.
„Ma
Rootsi krimisari, mille peategelane on samanimeline politseinik Martin Beck. Film põhineb Maj Sjöwalli ja Per Wahlöö romaanidel.
