kandilisemate näojoontega. Nad on ju mõlemad nii ilusad, mõtles Joakim ning soovis järsku, et nad teisi ootaksid. Ja et teistel läheks hästi kaua.
„Võib-olla oleks parem edasi minna. Kogunemiskoht ei tohiks ju enam kaugel olla,“ lausus Emma ja osutas kaardile.
„Jah, aga kui sul on õigus ja teised on kohe meie järel, siis võib-olla oleks ikka parem neid oodata,“ üritas Joakim välja pakkuda.
„Mulle tundus küll, et sa tahtsid esimene olla. Olid ju nagu sprinter,“ lisas Alice ning tüdrukud puhkesid naerma. Armsate tüdrukutega on tore naerda, mõtles Joakim ja müksas kergelt Alice’it.
„Sina trampisid ju ka üsna tublisti edasi.“
Nad hakkasid üksteist taga ajama, joostes veega täidetud loikude vahel, ja kui Emma järsku komistas, läks lahti täielik veesõda. See oli küll otsimisele mõnus vaheldus ja just see, mida Joakim vajas. Ta jooksis Emmale järele ja haaras hetkeks tema käest. Tüdruk rapsas end vabaks ja üritas ruttu Joakimist kaugemale joosta, kuid tüdruku vasak jalg jäi väljaulatuva juure külge kinni ja ta kaotas tasakaalu. Hetkeks tundus, et ta saab end jälle jalgele, kuid maapind oli mudane ja ta kukkus vööni porisse. Joakimi ajas see naerma, kuid Emma pistis kiljuma. Viimaks jäi poiss vait ja läks tema juurde. Emma karjus veel kõvemini. Kummaline, mõtles Joakim. See pole ju nii ohtlik. Ainult natuke vett. Siis märkas ta valget kahvatut keha, mis Emmast natuke maad eemal maapinnast välja ulatus. Tundus, nagu oleks see niimoodi lebades oma ohvrit oodanud. Lapselik mäng oli läbi. Jäid vaid paanika ja peapööritus. Emma oksendas, Alice nuuksus. Joakim seisis otsekui paigale naelutatult ja silmitses vaatepilti, mis pidi teda saatma kogu ülejäänud elu.
Haraldsson lebas poolunne suikunult voodis. Jenny lamas tema kõrval, tallad vastu madratsit ja padi tagumiku all. Ta ei julgenud patja ära võtta.
„Parem on, kui saame sellega ühele poole, siis jõuame veel korra proovida, enne kui ma tagasi lähen.“
Ühele poole saama. Kas on olemas veel „sütitavamat“ väljendit? Haraldsson kõhkles. Aga nüüd olid nad sellega ühele poole saanud ja Haraldsson oli poolunne suikunud. Kuskil kuulas keegi ABBAt. Tirr, tirr.
„Sinu telefon,“ lausus Jenny ja müksas teda. Haraldsson ärkas, igati teadlik sellest, et ta ei peaks praegu oma naise kõrval voodis olema. Ta võttis põrandalt püksid ja otsis taskust mobiili. Hanser. Ilmselgelt. Haraldsson hingas sügavalt sisse ja vastas.
Seekord samuti kuus sõna.
„Kus kuradi kohas sa jälle passid?“
Hanser lõpetas ärritunult kõne. Jala välja väänanud. Käigu põrgu. Hanser oleks hea meelega haiglasse sõitnud või vähemalt auto sinna saatnud, et sellele kuradi Haraldssonile koht kätte näidata. Aga tal polnud selleks aega. Ta oli ootamatult mõrvajuurdluse eest vastutav. Olukorda ei muutnud lihtsamaks seegi, et tema alluv, keda polnud Listakärris kohal, oli kaasanud otsimisse noored skaudid. Lapsed, kellele tuli nüüd anda psühholoogilist abi, kuna üks neist oli vees komberdanud ja sealt laiba leidnud.
Hanser raputas pead. Selle kadumisega oli kõik valesti läinud. Täpipealt kõik. Nüüd ei tohi enam vigu teha. Nüüd peavad nad õigesti tegutsema. Professionaalsed olema. Ta vaatas telefonitoru, mida endiselt käes hoidis. Tal tekkis mõte. See oli suur samm. Paljude arvates ilmselt liiga vara. Tõenäoliselt vähendaks see ta juhioskuste usutavust. Siiski oli Hanser juba varakult otsustanud, et ei kohku ebameeldivate otsuste ees. Liiga palju on kaalul.
Poiss on surnud.
Tapetud.
On aeg kaasata parimad.
„Sulle on kõne,“ lausus Vanja, kui ta pea Torkel Höglundi kontori ukse vahelt sisse pistis. Tema kontor, nagu Torkel isegi, oli lihtne ja minimalistlik. Ei mingit suurejoonelisust, ei midagi kallist, vaevu midagi isiklikku. Suvalise mööbliga ruum jättis mulje, nagu kasutaks seda eelarvekitsikuses väikelinna põhikoolidirektor, mitte üks hinnatumaid Rootsi politseiülemaid. Osade kolleegide meelest oli see kummaline, et keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakonna eest vastutav isik ei tahtnud näidata maailmale, kui kaugele ta jõudnud on. Teised aga tõlgendasid seda nii, et edu pole talle veel pähe hakanud. Tõde oli lihtsam ja sugugi mitte nii uhke. Torkelil polnud kunagi aega. Töö oli nõudlik, ta oli pidevalt ära ja ta ei olnud inimene, kes oleks veetnud oma vaba aega, sisustades harva kasutatavat kontorit.
„Västeråsist helistatakse,“ rääkis Vanja edasi ja võttis mehe vastas istet. „Kuueteistaastane poiss on mõrvatud.“
Torkel nägi, et Vanja seadis end mugavamalt toolile. Järelikult ei toimu vestlus nelja silma all. Torkel noogutas ja tõstis toru. Pärast teist lahutust oli talle hakanud tunduma, et telefonis räägitaksegi ainult ootamatutest surmajuhtumitest. Sellest, kui keegi uuris, kas ta tuleb õhtusöögiks õigel ajal koju või midagi muud nii toredalt argist, oli möödas enam kui kolm aastat.
Nimi oli talle tuttav – Kerstin Hanser, Västeråsi kriminaalosakonna juhataja. Ta oli naisega kohtunud paar aastat tagasi ühel täiendõppe kursusel. Hea inimene ja kindlasti tubli ülemus, oli ta siis arvanud. Tema uuest töökohast lugedes oli Torkel heameelt tundnud. Nüüd aga oli naise hääl pingul ja ärevil.
„Mul on abi vaja. Olen otsustanud kaasata keskkriminaalpolitsei ja mulle meeldiks eriti, kui tuleksid sina,“ kuulis Torkel naist lausumas. „Mis sa arvad, kas see on võimalik?“ küsis Hanser peaaegu paluvalt.
Hetkeks mõtles Torkel keelduda, kuna tema meeskond oli just osalenud ebameeldivas mõrvajuurdluses Linköpingus, aga kui helistab Kerstin Hanser, siis on naisel tõepoolest abi vaja.
„Me oleme juba algusest peale valesti toiminud. Võimalik, et see väljub meie kontrolli alt, nii et mul on tõesti sinu abi vaja,“ jätkas Hanser, nagu oleks ta mehe kõhklustest aru saanud.
„Milles asi seisneb?“
„Kuueteistaastane. Nädal aega kadunud. Leitud surnuna. Tapetud. Jõhkralt.“
„Saada mulle meiliga kõik materjalid, vaatan need läbi,“ vastas Torkel ja silmitses Vanjat, kes oli püsti tõusnud ja teise telefoni juurde läinud.
„Billy, tule Torkeli kabinetti. Meile tuli tööd,“ teatas ta musta telefonitorusse, enne kui selle käest pani. Paistis, nagu oleks ta juba teadnud, mida Torkel kavatseb vastata. Nähtavasti oli see alati nii. Torkel tundis nii uhkust kui ka kerget ärritust. Vanja Lithner oli tema lähim liitlane. Kuigi naine oli alles hiljuti kolmkümmend saanud, olid kaks tööaastat temast tõsiseltvõetava politseiniku voolinud ja ta oli peaaegu ärritavalt tubli. Samasugune politseinik, nagu Torkel oleks ise tahtnud tema vanuses olla. Kui Torkel oli kõne lõpetanud, naeratas ta Vanjale.
„Mina olen endiselt siin ülemus, kas tead,“ alustas Torkel.
„Ma tean, aga kutsun vaid meeskonna kokku, et sa kõigi arvamust kuuleks. Siis on otsus, nagu ikka, sinu langetada,“ vastas Vanja, sära silmis.
„Muidugi, nagu mul oleks üldse valikut, kui sul juba hammas verel,“ vastas Torkel ja tõusis püsti. „Jääb vaid asjad kokku pakkida. Sõidame Västeråsi.“
Billy Rosén sõitis kaubikuga E18 kiirteele. Liiga kiiresti nagu tavaliselt. Torkel polnud enam ammu kiiruse ületamise kohta midagi öelnud. Ta keskendus hoopis mõrvatud Roger Erikssoni käsitlevale materjalile. Raport oli üsna lühike ja kuiv ning juurdluse läbiviimise eest vastutav isik Thomas Haraldsson näis selline inimene, kes juba liigselt ei pinguta. Ilmselt tuleb alustada tühjalt lehelt. Torkel teadis, et tegu on juhtumiga, mis kõmulehtedele eriti meeldib. Lihtsamaks
