asus rongis ringi vaatama. See oli pooleldi tühi. Ta silmad peatusid ühel brünetil natuke maad eemal. Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kuldkõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.
Sebastian tõusis ja kõndis naise juurde.
„Lähen kohe restoranivagunisse. Kas soovid ka midagi?“
Naine tõstis raamatu kohalt küsiva pilgu, kas kõnetati just teda. Kui ta mehe pilku kohtas, oli ta selles kindel.
„Ei, aitäh, pole vaja.“ Ta pöördus raamatu juurde tagasi.
„Kindel? Isegi mitte tassi kohvi?“
„Ei, aitäh.“ Seekord ei vaadanud ta isegi üles.
„Teed? Kuuma šokolaadi?“ Nüüd vaatas naine juba ärritusega Sebastianile otsa. Sebastian manas näole naeratuse, mis oli tal samahästi kui patenteeritud.
„Praegusel ajal võib siit isegi veini saada, aga ehk on selleks veel vara?“ Naine ei vastanud.
„Võib-olla sa mõtled, miks ma seda küsin,“ jätkas Sebastian. „Ma olen selleks sunnitud. Tunnen, et minu kohus on sind selle raamatu eest päästa. Ma olen seda lugenud. Sa veel tänad mind.“ Naine vaatas üles, kohates taas mehe pilku. Sebastian naeratas. Naine vastas naeratusega.
„Tass kohvi oleks hea. Must, ilma suhkruta.“
„Kohe toon.“ Uus lühike naeratus, mis venis laiemaks, kui Sebastian edasi kõndima hakkas. Võib-olla tuleb sellest ikkagi normaalne reis Västeråsi.
Västeråsi politseijaoskonnas kihas tegevus. Kerstin Hanser vaatas kerge murelikkusega kella. Ta pidi kohe minema hakkama. Olgugi et ta ei tahtnud seda üldse teha. Ta võinuks loetleda üheksakümmend üheksa asja, mida ta oleks eelistanud Lena Erikssoniga surnukuuris kohtumisele. Ometi tuli seda teha. Ehkki selles polnud kahtlustki, et leitud poiss on Roger Eriksson, tahtis ema teda näha. Hanser oli keeldunud, aga Lena Eriksson oli endale kindlaks jäänud. Ta tahtis oma poega näha.
Ema oli kohtumist kaks korda edasi lükanud. Miks, seda Hanser ei teadnud. Ta ei hoolinud sellest samuti. Ta lootis, et seda kohtumist ei toimu üldse. Igatahes mitte nii, et tema peab seal viibima. See osa tööst meeldis talle kõige vähem, ja kui aus olla, ei olnud Hanser selles ka kõige tugevam. Ta üritas võimalikult palju niisuguseid olukordi vältida, kuid teised paistsid arvavat, et tema tuleb paremini toime, sest on naine. Et tema leiab õiged sõnad kergemini. Et omaksed ja leinajad tunnevad end tema juuresolekul mugavamalt, ja seda ainuüksi tema soo pärast. Hanseri meelest oli see jama. Ta ei teadnud kunagi, mida öelda. Ta suutis väljendada oma sügavat kaastunnet, võib-olla inimest kallistada, pakkuda õlga, millel nutta, anda number, kuhu helistada, ja kinnitada üha uuesti, et politsei teeb omalt poolt kõik, et leida see, kes on nii palju kannatusi põhjustanud. Muidugi, ta võis seda kõike teha, ent enamasti pidi ta vaid juures seisma. Samahästi võinuks see olla kes tahes.
Hanser ei suutnud isegi meenutada, kes oli temaga kaasas siis, kui tema ja ta mees olid identifitseerinud Niklase. See oli keegi mees. Mees, kes oli seal lihtsalt seisnud.
Tegelikult oleks ta võinud kellegi teise Lena juurde saata. Kindlasti oleks ta nii ka teinud, kui juurdlus oleks teisiti kulgenud. Nüüd ei saanud ta millegagi riskida. Meedia on eriti tähelepanelik. Ilmselt nad juba teadsid, et poisi süda on puudu. Ilmselt on vaid aja küsimus, kui nad saavad teada, et poiss oli kadunud peaaegu kolm ööpäeva, enne kui politsei otsinguid alustas. Peale selle veel traumeeritud alaealised skaudid metsas ja Haraldssoni „välja väänatud jalg“. Nüüdsest ei tohi olla midagi, mida selle juurdluse puhul kritiseerida. Selle eest kannab ta juba hoolt. Ta teeb koostööd parimatega ja peagi on see kohutav juhtum minevik. Selline oli tema plaan.
Telefon helises.
Valvelaud.
Keskkriminaalpolitsei otsis teda. Hanser vaatas seinakella. Nad olid varem jõudnud. Kõik ühekorraga. Ta on sunnitud neid vähemalt tervitama. Pole midagi parata, Lena Eriksson peab paar minutit ootama. Hanser silus oma pluusi, ajas selja sirgu ja kõndis sissekäigu juurde viivate treppide poole. Ta jäi seisma lukustatud ukse taga, mis eraldas vastuvõtulauda politseijaoskonna sisemusest. Läbi klaasi ruudumustri nägi ta Torkel Höglundi ringi lonkimas, käed selja taga. Akna all rohelisel diivanil istusid üks mees ja naine. Mõlemad Hanserist nooremad. Torkeli kolleegid, mõtles ta ja vajutas võtmekujutisega nupule, mis avas ukse. Kui Torkel lukuklõpsatust kuulis, pööras ta end ringi ja naeratas naist silmates.
Hanser tundis end ootamatult veidi ebakindlalt. Kuidas käituda? Kallistus või ametivennalik käepigistus? Nad olid koos paaril kursusel käinud, paar korda lõunat söönud ja vahel koridoris kohtunud.
Tal polnud vaja selle üle pead murda. Torkel astus ise tema juurde ja kallistas naist sõbralikult. Siis pöördus ta oma kaaslaste poole, kes olid nüüd diivanilt tõusnud, ja tutvustas neid. Kerstin Hanser tervitas Torkeli kolleege.
„Mul on kahju, aga mul on veidi kiire. Olen teel kohtumeditsiini.“
„Poiss?“
„Jaa.“
Hanser pöördus vastuvõtulaua töötaja poole.
„Haraldsson?“
„Peaks olema teel siia. Ma helistasin talle kohe pärast seda, kui olin sinuga rääkinud.“ Hanser noogutas. Veel kiire pilguheit kellale. Ta ei tohi palju hiljaks jääda. Ta vaatas silmanurgast Vanjat ja Billyt, aga pöördus rääkides Torkeli poole.
„Seni on juurdlust juhtinud Haraldsson.“
„Jah, nägin materjalides tema nime.“
Hanser võpatas. Kas Torkeli hääles oli kerge üleolev noot? Sel juhul ei reetnud ta nägu küll midagi.
Kuhu see Haraldsson seekord jääb? Hanser valmistus just oma mobiili otsima, kui oli kuulda ukseluku klõpsatust ning Haraldsson ilmus longates ootesaali. Tal kulus omajagu aega, enne kui ta nende juurde jõudis ja saabunuid tervitas.
„Mis su jalaga juhtus?“ Torkel viipas Haraldssoni parema jala poole.
„Väänasin välja, kui seda tüüpi otsisime. Sellepärast mind polnudki, kui nad ta leidsid.“ Seda lausudes vaatas ta viivuks Hanserile otsa.
Haraldsson teadis, et Hanser ei usu teda. Nüüd tuleb paar päeva lonkamist meeles pidada. Ega Hanser ju ometi sellepärast haiglasse pöörduks? Kui ta seda teeks, ei räägiks nad ju, kas ta käis seal või ei? Kas siin ei peaks kehtima mingisugune patsiendi konfidentsiaalsus? Tööandja ei tohi ju ometi töötaja kohta selliseid asju uurida? Või tohib? Ta peab seda ametiühingust küsima. Haraldsson oli nii oma mõtetesse süüvinud, et ta isegi ei kuulnud, mida tema ülemus rääkis. Alles nüüd märkas ta, et ülemus vaatab teda tõsisel ilmel.
„Torkel võtab oma meeskonnaga juurdluse üle.“
„Sinult?“ küsis Haraldsson ilmselgelt üllatunult. Midagi sellist ei osanud ta oodatagi. Kõik paistis kohe palju parem. Need on tõelised politseinikud täpselt nagu ta isegi. Loomulikult hindavad nad tema panust rohkem kui tema juristist ülemus.
„Ei, mina vastutan endiselt kõige eest, kuid keskkriminaalpolitsei juhib nüüdsest juurdluse operatiivset osa.“
„Koos minuga?“
Hanser
