läbivaatuse järgi on suur osa ohvri südamest puudu.
Torkel vaatas mööda vilksatavaid puid. Keegi oli südame välja lõiganud. Ta lootis, et poiss ei kuulanud hard rock’i ega olnud innukas „World of Warcrafti” mängija. Siis on meedia spekulatsioonid pöörased.
Täiesti hullumeelsed, parandas ta end.
Vanja tõstis kaustalt pilgu. Ilmselt oli ta sama lauset lugenud.
„Võib-olla oleks parem, kui Ursula ka tuleks,“ lausus Vanja nagu ikka Torkeli mõtteid lugedes. Torkel noogutas. Billy vaatas hetkeks selja taha.
„Kas me teame aadressi?“
Torkel andis aadressi Billyle, kes sisestas selle GPS-i. Torkelile ei meeldinud, et Billy tegeles sõidu ajal muuga, aga sihtkohta sisestades võttis ta vähemalt kiirust maha. Asi seegi.
„Pool tundi veel.“ Billy andis uuesti gaasi ja suur kaubik sööstis edasi. „Olenevalt liiklusest võime jõuda kahekümne minutiga.“
„Pool tundi on okei. See on alati nii vastik, kui me helikiiruse ületame.“
Billy teadis täpselt, mida Torkel tema sõidust arvab, aga ta üksnes naeris oma ülemuse üle. Hea tee, hea auto, hea autojuht. Miks siis mitte seda maksimaalselt ära kasutada?
Billy lisas veel gaasi.
Torkel võttis mobiili ja valis Ursula numbri.
Rong väljus Stockholmi pearaudteejaamast 16:07. Sebastian sõitis esimeses klassis. Kui rong linnast välja suundus, toetas ta end seljatoe vastu ja sulges silmad.
Varem ei olnud tal kunagi õnnestunud rongis ärkvel püsida. Kuid nüüd, kui ta tundis äärmist vajadust uinaku järele, ei leidnud ta seda rahu.
Selle asemel võttis ta välja matusebüroo kirja ja hakkas seda lugema. Ta teadis juba, mis seal kirjas oli. Üks ema endistest kolleegidest oli talle helistanud ja rääkinud, et ta ema on surnud. See oli toimunud rahulikult ja väärikalt. Rahulik ja väärikas – ema elu kokkuvõte. Selles polnud midagi positiivset, vähemasti mitte siis, kui su nimi on Sebastian Bergman. Ei, Sebastiani jaoks oli elu üks võitlus esimesest hetkest viimaseni. Rahulikel ja väärikatel ei olnud tema juures kohta. Surnud ja igavad – nii ta neid kutsus. Elavad üks jalg hauas. Enam Sebastian selles nii kindel polnud. Milliseks oleks ta elu kujunenud, kui ta oleks olnud rahulik ja väärikas?
Ilmselt paremaks.
Mitte nii valusaks.
Sebastiani terapeut Stefan Hammarström üritas teda vähemasti nii uskuma panna. Nad arutasid seda ühel viimastest kordadest, kui Sebastian rääkis, et ta ema on surnud.
„Kui ohtlik on olla selline nagu teised?“ küsis Stefan, kui Sebastian selgitas, mida tema rahulikest ja väärikatest arvab.
„Eluohtlik,“ vastas Sebastian. „Ilmselt otseselt surmav.“
Siis olid nad veetnud peaaegu tunni, arutades inimese geneetilist eelsoodumust ohuks. Sebastian armastas seda teemat.
Ta oli mõistnud, kui oluline võib olla ohutundest saadav innustus, osaliselt tema enda elus, aga ka sarimõrvareid puudutavas uurimistöös. Nüüd rääkis ta terapeudile, et sarimõrvarit innustab kaks asja: fantaasia ja oht. Fantaasia on käigus hoidev mootor, mis on pidevalt kohal, kuigi töötab tühikäigul.
Enamikul inimestel on fantaasiad. Seksuaalsed, tumedad, julmad, mis jaatavad pidevalt egot ja hävitavad selle, mis tee peal ees. Fantaasias on inimesed tugevad. Väga vähesed elavad oma fantaasiate järgi. Need, kes seda teevad, on leidnud õige tee.
Oht.
Oht, et sind leitakse.
Oht julgeda teha nimetamatut.
Silmapilk vabanevad adrenaliin ja endorfiin. Need on turbojõud. Kütus, mis plahvatab ja paneb mootori täiskäigul tööle. Sellepärast otsivad närvikõdi järele janunejad aina enam adrenaliini ja sarimõrvaritest saavad sarimõrvarid. Kui mootor on pandud töötama kiiretel pööretel, on raske tühikäigule naasta. Kui on kogetud mootori jõudu. Kui on avastatud, mis paneb inimese end elavana tundma. Oht.
„Kas sa räägid tõepoolest ohust, mitte erutusest?“ küsis Stefan ja kummardus ta poole, kui Sebastian vait jäi.
„Kas meil on siin keeletund?“
„Ei, sa teed ettekannet.” Stefan valas kõrval laual olevast karahvinist klaasi vett ja ulatas selle siis Sebastianile. „Kas ei olnud mitte nii, et sulle maksti nende pidamise eest, mitte sina ei maksnud?“
„Ma maksan selle eest, et sa mind kuulaksid. Mida iganes ma ka ei ütleks.“
Stefan naeratas ja raputas pead.
„Ei, sa tead, miks sa mulle maksad. Sa vajad abi ja need väiksed kõrvalekalded jätavad meile vähem aega, et rääkida sellest, millest me peaksime rääkima.“
Sebastian ei vastanud. Ei liigutanud oimugi. Talle meeldis Stefan. No bullshit.
„Nii et kui pöörduksime nüüd su ema juurde tagasi. Millal matus toimub?“
„See on juba toimunud.“
„Kas sa olid seal?“
„Ei.“
„Miks?“
„Sest ma arvasin, et see tseremoonia on neile, kellele ema päriselt meeldis.“
Stefan silmitses meest paarisekundise vaikuse jooksul.
„Näed sa, meil on palju jutuainet.“
Rongiaknast avanes kaunis maastik. Rong möödus helerohelistest aasadest ja Stockholmist loodesse jäävatest metsadest. Puude vahelt helkis viivuks Mälareni järv. Kes tahes teine reisija oleks ehk mõelnud elu võimaluste üle. Sebastiani jaoks oli see aga vastupidi. Ta ei näinud end ümbritsevas ilus ühtki võimalust. Ta pööras pilgu rongi lakke. Ta oli kogu oma elu vanemate eest põgenenud. Oma isa eest, kelle vastu ta oli juba nooruspõlves võidelnud, ja oma rahuliku ja väärika ema eest, kes ei hoidnud kunagi tema poole. Mitte kunagi. Vähemasti selline mulje oli talle jäänud.
Sebastiani silmi valgusid hetkeks pisarad. See oli viimaste aastatega lisandunud. Pisarad. Imelik, mõtles ta, et minu vanuses tuleb avastada midagi nii lihtsat nagu pisarad.
Emotsionaalne.
Irratsionaalne.
Selline polnud ta kunagi tahtnud olla. Ta pöördus teema juurde, mis suutis need mõtted summutada – naised. Veel üks lubadus, mille Sebastian oli murdnud. Sellest hetkest, kui ta kohtas Lilyt, oli ta otsustanud naisele truuks jääda. Kuid teda öösiti painava unenäo ja tähtsusetute, tühjade päevade tõttu ei näinud ta muud lahendust. Uute seikluste otsingud ja lühikesed perioodid koos erinevate naistega täitsid ta elu, nii et tal õnnestus korrakski jõetusest jagu saada. Ta elas mehe, armukese ja kiskjana, kes jahtis uusi naisi. See võime oli temas kõigest hoolimata säilinud. See tekitas temas nii rõõmu kui ka hirmu. Et ta polnud midagi enamat. Üksik mees, kes veetis aega vanade ja noortega, õpilaste ja kolleegidega, abielus ja vallalistega. Ta ei diskrimineerinud kedagi. Tema jaoks kehtis vaid üks reegel – naine peab
