kohta midagi küsima peaks. Võib-olla oli keegi isegi näinud Rogerit kesklinna või rongijaama minemas. Ja sealt edasi juba poisi ema juurde, et küsida, kui tihti nad tülitsesid. Hea plaan, mõtles Haraldsson endamisi, kui autot käivitas. Mobiil helises. Ekraanile pilku heites tundis ta külmavärinaid. Hanser.
„Kuradi päralt, mida tema siis nüüd tahab?“ pomises Haraldsson ja jättis mootori seisma. Kas ta peaks kõnet eirama? Ahvatlev, aga äkki on see tüüp välja ilmunud. Võib-olla tahabki Hanser seda öelda. Et Haraldssonil on kogu aeg õigus olnud. Ta võttis kõne vastu.
Kõne kestis vaid kaheksateist sekundit ja koosnes Hanseri lausutud kuuest sõnast.
„Kus sa oled?“ olid kolm esimest sõna.
„Autos,“ vastas Haraldsson ausalt. „Rääkisin just koolis poisi õpetaja ja tüdruksõbraga.“
Oma meelepahaks kuulis Haraldsson, et võttis kaitsepositsiooni. Ta hääl muutus kuulekaks ja natuke heledaks. Kurat, ta oli teinud täpselt seda, mida talt oodati.
„Tule kohe siia.“
Haraldsson valmistus just selgitama, kuhu ta teel on, ning küsima, mis see nii oluline on, aga Hanser lõpetas enne kõne. Kuradi Hanser. Haraldsson pani mootori käima, pööras auto ringi ja sõitis politseijaoskonna poole.
Hanser ootas teda seal. Need jahedad silmad. Natuke liiga täiuslikud blondid lopsakad juuksed. Hästiistuv ja kindlasti kallis pükskostüüm. Hanserile oli just helistanud ärritunud Lena Eriksson, kes tahtis teada, mis toimub, ja nüüd pidi Hanser endale sama küsimuse esitama: mis toimub?
Haraldsson andis kiire ülevaate pärastlõuna tegevustest ja mainis neli korda, et temani jõudis avaldus esimest korda alles sel pärastlõunal. Kui Hanser tahab kedagi süüdistada, peab ta pöörduma nende poole, kes olid tööl nädalavahetusel.
„Seda ma teengi,“ vastas Hanser rahulikult. „Miks sa mind sellest ei teavitanud, kui nägid, et keegi polnud juhtumiga tegelnud? Täpselt selliseid asju mul ongi vaja teada.“
Haraldssonile tundus, et vestlus ei lähe nii, nagu ta soovib. Ta seisis seal ja üritas endalt süüd ära veeretada.
„Sellised asjad juhtuvad. Kurat võtaks, ma ei saa ju kohe sinu juurde joosta, kui kõik ei kulge ilma tõrgeteta. Sul on ju olulisemaidki asju teha.“
„Olulisemad kui see, et peame kadunud last otsima?“ Hanser vaatas küsivalt otsa Haraldssonile, kes ei osanud midagi vastata. See ei läinud üldse nagu plaanis. See ei läinud mitte sugugi nii nagu plaanis.
See oli eelmisel esmaspäeval. Nüüd seisis ta märgade sokkidega Listakärris. Hanser oli kõik jõud mängu pannud. Ümberkaudsete inimeste küsitlemist laiendati iga päev. Siiani aga tulemusteta. Eile oli Haraldsson sattunud jaoskonnas kokku Västmanlandi lääni politseiülemaga ning väljendanud oma arvamust, et see üritus läheb veel kalliks maksma. Suur hulk mehi töötas tundide kaupa selle nimel, et leida tüüp, kes veedab aega suurlinnas. Haraldsson ei olnud politseiülema reaktsioonist päriselt aru saanud, aga kui Roger oma väikselt seikluselt tagasi jõuab, küll siis ülemale meenub, mida Haraldsson oli öelnud. Siis ta mõistab, kui palju raha on Hanser ära raisanud. Haraldsson naeratas sellele mõeldes. Eeskiri on üks asi, aga politseiniku intuitsioon hoopis midagi muud. Seda juba niisama lihtsalt selgeks ei õpi.
Haraldsson jäi seisma. Poolel teel künkani. Üks jalg oli jälle maasse vajunud. Seekord korralikult. Ta tõmbas jala välja. Ilma kingata. Muda ümbritses musta number 43 kinga, samal ajal kui vasaku jala sokk endasse paraja portsu külma vett imes.
Nüüd talle aitab.
Viimane piir.
Enam ta seda ei talu.
Põlvili, käsi mudasse, king välja. Ja siis sõidab ta koju. Teised võivad siia sõita, kui tahavad. Tal on naine, kes tuleb rasedaks teha.
Pärast 380 kroonist taksosõitu oli Sebastian jõudnud oma korterisse Grev Magnigatanil Östermalmil. Ta oli juba ammu otsustanud sellest loobuda. Korter oli kallis ja suurejooneline ning justkui loodud edukale kirjanikule või suure tutvusringkonnaga akadeemikule. Temal polnud seda kõike enam ammu. Aga ainuüksi mõte koristamisest, pakkimisest ja aastate jooksul kogunenud asjadega tegelemisest oli tema jaoks liig. Nii oli ta otsustanud suurema osa korterist eraldada, kasutades ainult kööki, külalistetuba ja väiksemat vannituba. Ülejäänu seisis niisama. Jäädes ootama … midagi või kedagi.
Sebastian heitis kiire pilgu oma ülestegemata voodile, kuid otsustas sooja ja pika duši kasuks. Öö lähedus oli juba ammu ununenud. Kas ta oli sealt minema kiirustades valesti teinud? Kas see naine oleks võinud talle paar tundi veel midagi pakkuda? See oleks tähendanud veel seksi. Ja hommikusööki. Mahla ja saia. Aga siis? Lõplik hüvastijätt oli vältimatu. See ei oleks saanud teisiti lõppeda. Nii et parem selle peale mitte mõelda. Aga ikkagi. Tegelikult tundis ta puudust sellest lühiajalisest ühtekuuluvustundest. Ta tundis end taas raskemeelse ja tühjana.
Kui kaua oli ta üldse öösel maganud? Kaks tundi? Kaks ja pool? Ta silmitses end peeglist. Silmad olid väsinumad kui tavaliselt ja ta märkas, et peab peagi midagi oma soenguga ette võtma. Võib-olla siilipea. Ei, see meenutaks liiga palju seda, kes ta oli enne. Ja enne ei ole nüüd. Ei, küll aga võiks ta habet ajada, juukseid lõigata, juustesse võib-olla isegi mõne triibu teha. Ta naeratas enda ette oma kõige sarmikamat naeratust. Täiesti uskumatu, et see toimib, mõtles ta. Ta tundis end ropult väsinuna. Tagasipöördumine oli lõpule viidud. Tühjus naasnud. Ta vaatas kella. Võib-olla peaks ta natukeseks ikkagi pikali heitma. Kuigi unenägu saabub jälle, oli ta liiga väsinud, et selle peale mõelda. Ta tundis oma kaaslast nii hästi, et mõnikord igatses ta seda – neil üksikutel kordadel, kui unenägu teda üles ei ajanud.
Algul see nii polnud. Kui unenägu oli teda juba kuid vaevanud, väsis Sebastian sellest pidevast ärkamisest, ängistusest ja õhupuudusest, lootusetusest ja pettumusest. Ta hakkas võtma unenapsu. Akadeemilise tausta ja keeruka tundeeluga valgenahaliste keskealiste meeste probleemilahendaja number üks. Mõnda aega oligi tal õnnestunud unenägusid täielikult vältida, kuid peagi oli alateadvus läbi alkoholitakistuse murdnud, nii et unenapsu muudkui lisandus ja lisandus, ja seda toime saavutamiseks juba ennelõunal. Viimaks oli Sebastian mõistnud, et on võitluse kaotanud. Lõpp oli selge.
See valu tuleb läbi põdeda.
Lasta ajal haavad parandada.
Terveneda.
See ei olnud sugugi toiminud. Pärast pidevat ülesärkamist hakkas Sebastian end ise ravima, kuigi oli endale lubanud, et ei tee seda kunagi. Alati ei saa aga lubadustest kinni pidada, seda teadis Sebastian oma kogemusest ja paremini kui enamik – eriti siis, kui on vaja silmitsi seista oluliste küsimustega. Siis tuleb olla paindlikum. Ta helistas paarile endisele patsiendile ja pühkis oma retseptivihikult tolmu. Diil oli lihtne. 50:50.
Sotsiaalamet oli hakanud muidugi muret tundma ravimite hulga üle, mida ta välja kirjutas. Sebastian mõtles hoolikalt välja mitu valet „uuesti hoo sisse saanud praksisest“ ja „intensiivsest sissejuhatusfaasist patsientidel, kes on pidevas muutumises“, aga sellegipoolest suurendas ta natuke patsientide hulka, et poleks aru saada, mida ta tegelikult teeb.
Alguses pöördus ta valdavalt Propavani, Prozaci ja Di-Gesici poole, aga nende mõju oli ärritavalt lühike. Nii uuris Sebastian hoopis Dolcontini ja teisi morfiinipõhiseid aineid.
Selgus, et sotsiaalamet oli tema kõige väiksem mure. Nendega tuli ta toime. Hullem oli tema katsete mõju. Unenäod haihtusid ajapikku. Ent sama juhtus ka söögiisu, enamiku loengute ja seksuaaltungiga – see
