et avaldusega pole midagi ette võetud. Riigi politseiameti kokkukutsutud koosolek uute politseivormide asjus nõudis omajagu aega, nii et Haraldssonile anti käsk juhtumit uurida alles esmaspäeva pärastlõunal. Näinud avalduse esitamise kuupäeva, tänas Haraldsson õnne, et patrull oli pühapäeva õhtul Lena Erikssoni juures käinud. Hanser ei pidanud ju seda teadma, et kogu selle aja jooksul oli kirjutatud kõigest veel üks raport. Ei, uurimistöö oli juba pühapäeval korraliku hoo sisse saanud, kuid polnud seni veel tulemusi andnud. Just sellisena kavatses Haraldsson olukorda esitleda.
Ta mõistis, et peab hankima pisut uusi andmeid, enne kui Lena Erikssoniga räägib. Nii üritas ta telefoni teel ühendust saada tüdruksõbra Lisa Hanssoniga, aga tüdruk oli veel koolis.
Siis otsis ta karistusregistrist nii Lena Erikssoni kui ka tema poja Rogeri kohta. Rogeriga seostus paar pisivarguse juhtumit. Neist viimane oli toimunud ligi aasta tagasi ning seda oli raske kadumisega ühendada. Ema kohta polnud mingit infot.
Haraldsson helistas kohalikele ametivõimudele ning sai teada, et Roger õpib Palmlövska koolis.
See küll hea pole, mõtles Haraldsson.
Palmlövska on internaadiosaga eragümnaasium. Õpitulemuste järgi on see üks riigi edulisemaid koole, kus õpivad rikaste ja tutvustega vanemate andekad ja motiveeritud lapsed. Nüüd hakatakse otsima patuoinast, keda süüdistada juurdluse viibimises. See ei jäta sugugi head muljet, et nad kolme ööpäevaga kuhugi jõudnud pole. Haraldsson otsustas, et jätab kõik muu kõrvale. Kuna ta karjäär oli niigi madalseisus, ei olnud mõtet rohkem riskida.
Nii töötas Haraldsson korralikult kogu pärastlõuna. Ta käis Palmlövskas. Direktor Ragnar Groth ja klassijuhataja Beatrice Strand väljendasid suurt muret ja rahutust, kuuldes, et Roger on kadunud, aga nad ei osanud kuidagi aidata. Nende teada ei olnud igatahes midagi juhtunud. Kõik oli nagu tavaliselt: Roger oli reedel kooli tulnud ja pärastlõunal emakeeles kontrolltöö kirjutanud. Klassikaaslaste sõnul oli ta pärast töö kirjutamist heas tujus.
Siiski õnnestus Haraldssonil rääkida Lisa Hanssoniga, kes oli Rogerit reede õhtul viimasena näinud. Lisa käis paralleelklassis. Haraldsson leidis ta viimaks gümnaasiumi kohvikust. Tegu oli armsa, ent täiesti tavalise tüdrukuga. Blondid sirged juuksed, tukk lihtsa juuksenõelaga kinni. Meikimata sinised silmad. Valge pluus peaaegu viimse nööbini kinni, selle peal vest. Kui Haraldsson tema vastas istet võttis, kandusid ta mõtted automaatselt vabakoguduse peale. Või siis sellele tüdrukule sarjas „Den vita stenen“1, mida Haraldsson oli noorena vaadanud. Ta küsis, kas Lisa soovib midagi kohvikust. Tüdruk raputas pead.
„Räägi mulle reedest, kui Roger sinu juures oli.“
Lisa vaatas mehele otsa ja kehitas õlgu.
„Ta tuli võib-olla pool kuus. Istusime minu toas, vaatasime telekat ja siis läks ta kümne ajal koju. Või vähemalt ta ütles, et läheb koju …“
Haraldsson noogutas. Neli ja pool tundi tema juures. Kaks kuueteistaastast. Vaatasid telekat, jah, tüdruk võis ju tahta, et ta seda uskuma jääks. Või oli ta lihtsalt sellest sooskäigust väsinud? Millal oli viimane kord, kui nad Jennyga õhtut teleka vaatamisega sisustasid? Ilma kähkukata reklaamipausi ajal? Mitu kuud tagasi.
„Kas midagi muud ei juhtunud? Kas te ei riielnud ega läinud tülli või midagi sellist?“
Lisa raputas pead ja hammustas olematut pöidlaküünt. Haraldsson märkas, et küüneserv oli näritud.
„On ta kunagi varem ka niimoodi ära kadunud?“
Lisa raputas uuesti pead.
„Minu teada mitte, aga me pole väga kaua koos olnud. Kas te tema emaga pole rääkinud?“ Haraldssonile tundus hetkeks, et tüdruk süüdistab teda, kuid nii see polnud. Hanseri viga. Hanser oli pannud teda endas kahtlema.
„Paar politseinikku käisid, aga me peame kõigiga rääkima. Et saada terviklik pilt.“ Haraldsson köhatas. „Milline on Rogeri ja tema ema suhe? On neil probleeme?“
Lisa kehitas taas õlgu. Haraldssonile jäi mulje, et tüdruku eneseväljendus on pisut piiratud. Pearaputused ja õlakehitused.
„Kas nad vaidlesid omavahel?“
„Küllap ikka. Mõnikord. Emale ei meeldinud kool.“
„See kool?“
Lisa noogutas.
„Tema arvates oli see liiga snooblik.“
Selles on tal kuradima õigus, mõtles Haraldsson.
„Aga Rogeri isa, kas tema elab linnas?“
„Ei. Ma ei tea, kus ta elab. Ma ei tea, kas Rogergi seda teab. Ta pole temast kunagi rääkinud.“
Haraldsson märkis selle üles. Huvitav. Võib-olla on poeg läinud isa otsima. Ja on seda ema eest varjanud. Imelikumaidki asju on juhtunud.
„Mis teie arvates temaga juhtunud on?“
Haraldssoni mõtted katkesid. Ta vaatas Lisale otsa ja nägi, et tüdruk on iga hetk nutma puhkemas.
„Ma ei tea. Ilmselt annab ta end jälle näole. Võib-olla on ta lihtsalt mõneks ajaks Stockholmi sõitnud või midagi. Tead küll, väike seiklus.“
„Miks ta seda tegema peaks?“ Haraldsson silmitses küsivalt Lisat. Äranäritud lakkimata küüs värvimata huulte vahel. Ei, see vabakoguduse preili ei saaks sellest ilmselt aru, aga Haraldssonile tundus üha enam, et see kadumine on tegelikult põgenemine.
„Vahel tekivad imelikud mõtted, mis tunduvad just sel hetkel õiged. Küll sa näed, et ta ilmub kindla peale välja.“ Haraldsson naeratas julgustavalt, aga sai siis aru, et Lisa ei tõlgendanud seda sugugi nii.
„Ma luban,“ lisas ta.
Enne äraminekut palus ta Lisat koostada nimekiri Rogeri sõpradest ja nendest, kellega ta suhtles. Lisa mõtles pikalt, pani vastavad nimed kirja ja ulatas siis paberi politseinikule. Kaks nime – Johan Strand ja Erik Heverin. Üksik poiss, mõtles Haraldsson. Üksikud poisid põgenevad.
Kui Haraldsson sel esmaspäeva pärastlõunal autosse istus, tundis ta, et on päevaga siiski rahul. Vestlus Johan Strandiga ei andnud midagi uut. Johan oli näinud Rogerit viimast korda reedel pärast koolipäeva lõppu. Tema teada pidi Roger õhtul Lisa juurde minema. Tal polnud õrna aimugi, kuhu ta pärast seda võis minna. Mis puudutas Erik Heverini, siis tema oli pikal puhkusel. Kuus kuud Floridas. Ta oli juba seitse nädalat ära olnud. Poisi ema oli konsultandi ülesannetes ühes perega USAsse läinud. Osadel ikka veab, mõtles Haraldsson, üritades meenutada, millistes eksootilistes kohtades ta ise oma tööga seoses käinud oli. Talle meenus ainult seminar Riias, aga poole ajast oli tal kõht valutanud, nii et samal ajal kui kolleegid lõbutsesid, oli tema sinise plastämbriga tõtt vahtinud.
Sellegipoolest oli Haraldsson üpriski rahul. Ta oli leidnud mitu jälge, ja mis kõige olulisem – ta oli teada saanud ema ja poja võimalikust tülist, mis viitas sellele, et peagi polnud enam tegu politseijuhtumiga. Kas ema ei olnud mitte kasutanud oma avalduses sõna „lasi jalga“? Jah, nii see oli. Haraldssonile meenus, et see oli juba alguses ta tähelepanu köitnud. Tema poeg mitte „ei läinud“ ega „kadunud“, vaid „lasi jalga“. Kas see ei vihja mitte sellele, et ta lahkus kodust vihahoos? Saatusele alistunud ema, nina ees kinnilöödud välisuks. Haraldsson oli selles üha kindlam. Tüüp on Stockholmis
Rootsi 1973. aasta telesari, mis põhineb Gunnel Linde samanimelisel raamatul. Tõlkes „Valge kivi”. Siin ja edaspidi tõlkija märkus.
