kõigepealt tahtsin teada üht.
„Isa,” küsisin. „Kas mu jalavarjud tulid?”
1963
Isa kutsus kõik naabrid kohvile ja koogile ning eelkõige „Bucki slaide” vaatama. Kohusetundlikult seisin diaprojektori kõrval, nautides pimedust, klõpsates loiult nuppu ja kirjeldades püramiide, Nike templit, kuid tegelikult ma kohal ei viibinud. Olingi püramiidide juures, olin Nike templi ees. Mõtlesin oma jalatsitest.
Neli kuud pärast tähtsat kohtumist Onitsuka vabrikus, pärast seda, kui olin nonde direktoritega kontakti leidnud ja nad enda poole võitnud, või nii ma vähemalt arvasin – polnud jalatsid ikka veel saabunud. Panin teele kirja. Lugupeetud härrad, seoses meie kohtumisega eelmisel sügisel, kas teil on olnud võimalus panna teele näidised …? Siis võtsin paar päeva vabaks, magasin, pesin oma riided puhtaks, võtsin sõpradega ühendust.
Sain Onitsukast kiire vastuse. „Kingad tulevad,” öeldi kirjas. „Ainult natuke päevi veel.”
Näitasin kirja isale. Ta krimpsutas nägu. Natuke päevi veel? „Buck,” ütles ta naerdes, „need viiskümmend taala on ammu läinud.”
Mu uus välimus – merehädalise soeng, koopaelaniku habe – oli ema ja õdede jaoks liig. Märkasin neid põrnitsevat, kulmu kortsutavat. Kuulsin neid mõtlemas: paadialune. Niisiis ajasin habeme ära. Pärast seisin väikese peegli ees oma teenijatoa kummutil ja ütlesin endale: „Nüüd on päris kindel. Sa oled tagasi.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
