hotelli jõudnud, tammusin ringiratast ümber tatami ja püüdsin otsusele jõuda. Üks osa minust tahtis kiirustada tagasi Oregoni, näidised ära oodata ja otsekohe uue äriettevõtte kallale asuda.
Samuti piinas mind üksindus, see, et olin ära lõigatud kõigest ja kõigist, keda või mida tundsin. Aeg-ajalt visatud pilk ajalehele New York Times või ajakirjale Time tõi mulle klombi kurku. Olin heidik, midagi tänapäeva Robinson Crusoe taolist. Tahtsin koju tagasi. Nüüd kohe.
Ja ikkagi. Endiselt põletas mind uudishimu maailma vastu. Tahtsin ikka veel näha ja avastada.
Uudishimu võitis.
Sõitsin Hongkongi ja kõndisin mööda hullumeelsuseni kaootilisi tänavaid, vapustatud vaatepildist, mida pakkusid käsitud-jalutud kerjused, poris põlvitavad vanad mehed ja almust paluvad orvud. Vanamehed vaikisid, kuid lapsed korrutasid oma hüüdu: Hei, sina, rikas mees, hei, sina, rikas mees, hei, sina, rikas mees. Misjärel nad nutsid või tagusid maapinda. Isegi kui olin andnud neile kogu raha, mis mul taskutes leidus, ei lakanud nad hüüdmast.
Läksin linna serva, ronisin Victoria Peaki tippu, vaatasin kaugusse, sinna, kus oli Hiina. Kolledžis olin lugenud Konfutsiuse tarkuseraamatut – Inimene, kes liigutab mäge, alustab kivikeste kandmisest – ja nüüd tundus mulle kindlalt, et mul ei tule eales võimalust seda mäge liigutada. Eales ei pääse ma lähemale tollele müüriga eraldatud salapärasele maale, ja see pani mind end tundma seletamatult kurvana. Mittetäielikuna.
Sõitsin Filipiinidele, kus oli samasugune hullumeelne kaos nagu Hong Kongis ja veel poole rohkem vaesust. Kõndisin aeglaselt, justkui õudusunenäos, mööda Manilat, läbi loendamatu rahvahulga ja lõputu liiklusummiku hotelli poole, kus kindral MacArthur oli kunagi luksusnumbris peatunud. Mind lummasid kõik suured väejuhid alates Aleksander Suurest kuni kindral George S. Pattonini välja. Vihkasin sõda, kuid armastasin võitlusvaimu. Vihkasin mõõku, kuid mulle meeldisid samuraid. Ja kõigist ajaloo suurtest võitlejatest oli MacArthur minu jaoks kõige mõjuvam. Nood Ray-Banid, too tõlvikukujuline piip – sel mehel juba enesekindlusest puudu ei tulnud. Oivalise taktiku ja meisterliku motivaatorina juhtis ta ka USA Olümpiakomiteed. Kuidas võisin teda mitte armastada?
Muidugi oli tal tõsiseid puudusi. Aga ta teadis seda. Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikud.
Tahtsin broneerida öö tema kunagises sviidis. Aga ei saanud seda endale lubada.
Ühel päeval, kinnitasin endale. Ühel ilusal päeval tulen tagasi.
Läksin Bangkokki, kus liuglesin teibaga juhitavas paadis läbi süngete soode turuplatsile, mis nägi välja nagu Tai versioon mõnest Hieronymus Boschi maalist. Sõin linnuliha ja puuvilju ning köögivilju, mida ma polnud kunagi varem näinud ega ka näe enam kunagi. Põiklesin kõrvale rikšade, motorollerite, motorikšade ehk tuk-tuk’ide ja elevantide eest, et jõuda Wat Phra Kaeo templini, kus asub Aasia üks austatumaid pühakujusid, tohutusuur kuuesaja-aastane ühestainsast nefriidikamakast vestetud Buddha. Tema rahumeelse palge ees seistes esitasin küsimuse: miks ma siin olen? Mis on minu eesmärk?
Ootasin.
Ei midagi.
Või ehk oligi vastuseks vaikus.
Läksin Vietnami, kus tänavad kihasid Ameerika sõdureist ja kumisesid hirmust. Kõik teadsid, et sõda on tulemas ja et see tuleb väga kole, väga uutmoodi. Et sellest tuleb Lewis Carrolli tüüpi sõda, kus USA ohvitser kuulutab: Küla päästmiseks tuli meil see hävitada. Paar päeva enne 1962. aasta jõule saabusin Calcuttasse ja üürisin surnukirstu-suuruse toa. Seal polnud ei voodit ega tooli; ruumi ei jätkunud. Üksnes võrkkiik rippus kihiseva augu – käimla – kohal. Mõne tunni jooksul jäin haigeks. Tõenäoliselt oli see õhu kaudu leviv viirus või siis toidumürgitus. Ühe terve päeva uskusin, et ei tule sellest välja. Teadsin, et suren.
Aga kuidagimoodi ma siiski toibusin, sundisin end rippvoodist välja ja järgmisel päeval liikusin juba ebakindlal sammul tuhandete palverändurite ja kümnete pühade ahvide seas järsku treppi mööda alla Varanasi templisse. Trepiastmed viisid otse kuumust õhkava Gangese jõeni. Kui vesi mulle vööni ulatus, tõstsin pilgu – miraaž? Ei, keset jõge toimusid hoopis matused. Või õigemini, mitu matusetseremooniat. Vaatasin, kuidas leinajad sumasid jõevoolu ja asetasid oma lähedase surnukeha kõrgele puust raamile, mille nad siis põlema süütasid. Vähem kui kahekümne meetri kaugusel supeldi rahulikult. Teised kustutasid sellesama veega janu.
Upanišadides öeldakse: Ebatõelisest juhata mind tõeni. Niisiis põgenesin ebatõelisest. Lendasin Katmandusse ja matkasin jalgsi mööda kriitvalget Himaalaja mäestikumüüri. Laskumisel tegin peatuse rahvarohkel turuväljakul ehk chowk’il ja kugistasin sisse kausitäie pooltoorest pühvliliha. Märkasin chowk’il, et tiibetlastel on jalas punasest villriidest ja rohelisest flanellist, ülespidi puust ninadega, üsna kelgujalaste moodi saapad. Siis järsku märkasin kõigi jalanõusid.
Läksin tagasi Indiasse, veetsin aastavahetuse Bombay tänavaid pidi ekseldes, põigeldes härgade ja pikasarveliste lehmade vahel, tundes, kuidas kohe-kohe algab tohutu migreen – mürad ja lõhnad, värvid ja pimestav valgus. Suundusin Keeniasse ja tegin pika bussireisi kaugele kõnnumaale. Hiiglaslikud jaanalinnud püüdsid bussist mööda joosta ja rotveileri mõõtu kured lendasid otse bussiakende kõrval kaasa. Iga kord, kui juht kusagil pärapõrgus seisma jäi, et võtta peale mõned masai sõdalased, püüdsid ka paar paaviani sõidule saada. Bussijuht ja sõdalased kihutasid nad siis matšeetede abil minema. Enne bussist välja hüppamist heitsid paavianid ikka pilgu üle õla ja vaatasid mulle haavunult otsa. Vabandust, vanapoiss, ütlesin mõttes. Oleks see vaid minu teha.
Reisisin Kairosse, Giza platoole, ning seisin koos kõrbenomaadide ja nende siidtekiliste kaamelitega Chephreni sfinksi jalamil, kus me kõik ülespoole, tema igavesti avatud silmadesse kõõritasime. Päike tagus lagipähe, seesama päike, mis oli nuhelnud tuhandeid mehi, kes kord need püramiidid ehitasid, ja miljoneid külastajaid, kes saabusid hiljem. Mitte ühtki neist aga ei mäletata, mõtlesin. Kõik on edevus, ütleb Piibel. Kõik on praegu, ütleb Zen. Kõik on põrm, ütleb kõrb.
Käisin Jeruusalemmas, kalju juures, kus Aabraham seadis end poega tapma ja kust algas Muhammadi teekond taevasse. Koraanis on kirjas, et kalju tahtis Muhammadiga kaasa minna, kuid Muhammad surus jala vastu kaljut ja sundis selle paigale. Tema jalajälg olevat tänini nähtav. Oli ta paljajalu või kandis kingi? Sõin kohutava lõunasöögi pimedas kõrtsis, ümberringi nõgiste nägudega töömehed. Kõik näisid surmväsinud. Nad mälusid aeglaselt, hajameelselt, nagu zombid. Miks küll peame nii kõvasti tööd rügama? mõtlesin. Pange tähele lilli väljal … ei näe nad vaeva ega ketra. Ja ometi ütles esimese sajandi rabi Eleazar ben Azariah, et meie töö on pühim osa meist. Kõik on uhked oma oskuste üle. Jumal räägib oma tööst; kui palju enam peaks rääkima inimene.
Läksin Istanbuli, jõin end Türgi kohvist pilve, eksisin Bosporuse-äärsetel käänulistel tänavatel ära. Peatusin, et visandada kumavaid minarette ja kõndisin mööda kuldlabürinte Ottomani sultanite kodus, Topkapi palees, kus nüüd on hoiul Muhammadi mõõk. Hoidu ühel ööl uinumast, kirjutas kolmeteistkümnenda sajandi Pärsia luuletaja Rūmī. Siis tuleb kõige soovitum su juurde.
Soojendatuna seesmisest päikesest, saad näha imet.
Sõitsin Rooma, redutasin päevade kaupa tillukestes trattoria’tes, vohmisin kuhilate kaupa pastat, vahtisin seninähtuist kauneimaid naisi ja kingi. (Caesari-aegsed roomlased uskusid, et parema kinga jalgapanek enne vasakut toob heaolu ja õnne.) Uurisin Nero magamistoa rohtukasvanud rususid, Colosseumi imekauneid varemeid, Vatikani hiigelsaale ja tube. Valmis massilisteks rahvahulkadeks,
