seda uskuda. Lugesin reisijuhist, et Michelangelo oli oma meistriteost maalides õnnetu. Tema selg ja kael valutasid. Värvi tilkus talle pidevalt juustesse ja silma. Ta ei suutnud töö lõpulejõudmist ära oodata, rääkisid ta sõbrad. Kui isegi Michelangelole ei meeldinud ta töö, mõtlesin, mis lootust on siis meil ülejäänuil?
Sõitsin Firenzesse, veetsin päevi jahtides Dantet, lugedes Dantet, seda morni pagendatud misantroopi. Kas inimpõlgus oli enne – või pärast? Oli see tema viha ja eksiili põhjus või tagajärg?
Seisin Taaveti kuju ees, vapustatud raevust tema pilgus. Koljatil polnud mingit võimalustki.
Sõitsin rongiga Milanosse, suhtlesin Leonardo Da Vinciga, silmitsesin tema ilusaid taskuraamatud ja mõtisklesin tema iseäralike kinnisideede üle. Üheks tähtsamaks neist oli inimjalg. Insenerimõtte meistriteos, ütles ta selle kohta. Kunstiteos.
Kes olin mina, et vastu vaielda?
Viimasel õhtul Milanos käisin La Scalas ooperietendusel. Tuulutasin pisut oma Brooks Brothersi ülikonda ja kandsin seda uhkusega, minu ümber uomini rätsepatööna valminud smokingites ja donne justkui selga valatud kleitides, mida ehtisid kalliskivid. Me kõik kuulasime imetlusega ooperit „Turandot”. Kui Calaf laulis „Nessun dorma” – Vaadake, tähed! Koidikul, ma võidan, võidan, võidan! – valgusid mul pisarad silmi ja kui eesriie langes, kargasin püsti. Bravissimo!
Käisin Veneetsias, veetsin paar tujutut päeva, kõndides Marco Polo jälgedes, ja seisin, ma ei teagi kui kaua, Robert Browningi palazzo ees. Kui üksnes lihtsat ilu täheldad, siis Looja loodust näed ehk parimat.
Aeg hakkas täis saama. Kodu kutsus mind tagasi. Kiirustasin Pariisi, laskusin Pantheonis sügavale maa-alusesse krüpti, puudutasin kergelt Rousseau – ja Voltaire’i – sarkofaage. Armasta tõde ja andesta vead. Võtsin toa viletsavõitu hotellis, vaatasin, kuidas talvine vihm uhub kitsast põiktänavat mu akna taga, palvetasin Jumalaema kirikus, ekslesin Louvre’is. Ostsin mõned raamatud kuulsast Shakespeare and Company raamatupoest ning seisatasin paigas, kus oli peatunud James Joyce, samuti F. Scott Fitzgerald. Siis jalutasin aeglaselt piki Seine’i kallast, tehes cappuccino-peatuse kohvikus, kus Hemingway ja Dos Passos üksteisele Uut Testamenti ette lugesid. Viimasel päeval lonkisin mööda Champs-Élysées’d, järgides Pariisi vabastajate teekonda ja mõeldes samal ajal kindral Pattonile. Ära ütle inimestele, kuidas asju teha; ütle, mida teha ja las nad üllatavad sind oma tulemustega.
Suurtest kindralitest mõtles tema kõige rohkem jalanõudele: kingades sõdur on vaid sõdur. Aga saabastes muutub ta võitlejaks.
Lendasin Münchenisse, jõin kannutäie jääkülma õlut Bürgerbräukelleris, kus Hitler paugu lakke tulistas ja kogu selle asjaga pihta hakkas. Püüdsin külastada Dachau koonduslaagrit, kuid kui teed küsisin, siis pöörati pilk ära ja väideti, et ei tea seda. Sõitsin Berliini ja näitasin end Checkpoint Charlie piiriületuspunktis. Rasketes sinelites lamedanäolised Vene piirivalvurid uurisid mu passi, otsisid mind läbi, küsisid, mis asju mul kommunistlikus Ida-Berliinis ajada on. „Ei mingeid,” vastasin. Kartsin hirmsasti, et nad saavad kuidagiviisi teada, et olen Stanfordis õppinud. Just enne minu saabumist olid kaks Stanfordi üliõpilast püüdnud üht teismelist Volkswagenis üle toimetada. Nad olid ikka veel vangis.
Kuid valvurid viipasid, et võin minna. Kõndisin pisut maad ja jäin seisma Marx-Engels-Platzi nurgal. Vaatasin ringi, igasse suunda. Ei midagi. Ei ühtki puud, ei poode, ei mingeid elumärke. Mõtlesin vaesusele, mida olin näinud Aasias igas nurgas. See siin oli teistsugune vaesus, kuidagi isemeelsem, välditavam. Nägin kolme last tänaval mängimas. Kõndisin lähemale, tegin neist pilti. Kaks poissi ja tüdruk, kaheksa-aastased. Tüdruk – punane villane müts, roosa mantel – naeratas mulle otsa vaadates. Kas ta võiks mul kunagi meelest minna? Või tema kingad? Need olid valmistatud kartongist.
Käisin Viinis, selles olulise tähtsusega kohvilõhnalises paigas, kus elasid Stalin ja Trotski ja Tito ja Hitler ja Jung ja Freud, kõik selsamal ajaloolisel hetkel, veetes aega ühtedes ja samades aurustes kohvikutes, pidades plaani, kuidas maailma päästa (või hävitada). Jalutasin tänavakividel, millel oli kõndinud Mozart, ületasin elegantse Doonau mööda kauneimat kivisilda, mida olin eales näinud, peatusin Püha Stephani toomkiriku kõrguvate tornide ees – seal avastas Beethoven, et on kurt. Ta vaatas üles, nägi linde kellatornist välja lendamas ja avastas õudusega, et … ei kuule kellade helinat.
Siis lõpuks lendasin Londonisse. Käisin kiiresti Buckinghami palees, Hyde Parki kõnenurgas, Harrodsis. Alamkojas lubasin endale pisut enam aega. Kinnisilmi kujutlesin suurt Churchilli. Te küsite, milline on meie eesmärk? Ma võin ühe sõnaga vastata. See on võit, võit iga hinna eest, võit hirmust hoolimata, võit … ilma võiduta ei ole ellujäämist. Tahtsin kangesti Stratfordi bussi hüpata, et näha Shakespeare’i kodumaja. (Elizabeth I aegsed daamid kandsid kummagi kinga ninal punast siidroosi.) Aga mu aeg oli otsas.
Veetsin viimase õhtu reisile tagasi mõeldes, päevikusse ülestähendusi tehes. Küsisin endalt: milline oli tipphetk?
Kreeka, mõtlesin. Kahtlemata. Kreeka.
Oregonist lahkudes hoidsid kaks asja mu reisiplaanis mind kõige rohkem elevil.
Tahtsin jaapanlastele oma Hullumeelse Idee teatavaks teha.
Ja tahtsin seista Akropoli jalamil.
Mõni tund enne tagasilendu Heathrow’lt manasin selle hetke taas silme ette, pilgu üles nende jalustrabavate sammaste poole, seda elektrilöögi sarnast tunnet, mille võib saada, kogedes erakordset ilu, segatud võimsa … äratundmisega?
Kas ma üksnes kujutasin seda ette? Lõppude lõpuks seisin ju Lääne tsivilisatsiooni sünnikohas. Võib-olla ma lihtsalt tahtsin, et see tuttav tunduks. Aga arvan, et see polnud nii. Mõtlesin väga selgelt: olen siin varemgi viibinud.
Siis, mööda heledakspleekinud trepiastmeid üles kõndides tuli järgmine mõte: see on koht, kust kõik alguse saab.
Minust vasakul oli Parthenon, mille valmimist terve arhitektide ja tööliste meeskonna käes oli jälginud Platon. Mu paremal käel oli Nike tempel. Kakskümmend viis sajandit tagasi, kui mu reisijuhti uskuda, oli seda ehtinud jumalanna Athena imekaunis friis; Athenat seostati võiduga, kreeka keeles „nike“.
See oli üks paljudest Athena õnnistustest. Ta premeeris ka edukaid vahendajaid. „Oresteias” ütleb ta: „Ma imetlen … veenvat pilku.” Ta oli mõnes mõttes ka läbirääkijate kaitsja.
Ma ei tea, kui kaua seal seisin, ammutades endasse tolle epohhiloova paiga energiat ja jõudu. Tunni? Kolm tundi? Ma ei tea, kui kaua pärast seda päeva leidsin enda jaoks Aristophanese näidendi, mille tegevus toimub Nike templis ja milles sõdalane kingib kuningale paari uusi kingi. Ma ei tea, millal sain teada, et tolle näidendi pealkiri oli „Rüütlid” – inglise keeles Knights. Tean aga seda, et lahkuma pöördudes märkasin templi marmorfassaadi. Kreeka kunstimeistrid olid seda kaunistanud mitme kummalise kujuga, millest kuulsaim kujutab jumalannat teadmata põhjusel alla kummardumas … et kingarihma kohendada.
24. veebruar 1963. Minu kahekümne viies sünnipäev. Kõndisin Claybourne Streetil uksest sisse, juuksed õlgadeni, habe kolm tolli pikk. Ema karjatas. Õed pilgutasid silmi, justkui ei tunneks mind ära või poleks arugi saanud, et olin ära olnud. Kallistused, hõiked, naerupahvakud. Ema pani mind istuma, valas mulle kohvi. Ta tahtis kõigest kuulda. Aga ma olin surmväsinud. Jätsin kohvri ja seljakoti esikusse ning läksin oma tuppa. Vahtisin uimasel pilgul siniseid linte. „Härra Knight – mis on teie firma nimi?”
Tõmbasin end voodis kerra ja uni langes mu peale nagu eesriie La Scalas.
