või Halekulani, aga meie Carteriga eelistasime urkaid. Meile meeldis istuda koos teiste rannahullude ja surfikulide, otsijate ja hulgustega, rahul selle ühe asjaga, mis rääkis meie kasuks. Geograafia. Need vaesed hädapätakad seal kodus, ütlesime näiteks. Need õnnetud narrid, kes külma ja vihma tõttu sissemässituina tuiavad nagu unes läbi oma üksluise elu. Miks nad ei ole rohkem meie moodi? Miks ometi ei oska nad elu nautida?
Meie carpe diem tunnet süvendas asjaolu, et lähenes maailma lõpp. Tuumarelvade-alane ummikseis NSV Liiduga oli haudunud nädalaid. NSV Liit hoidis Kuubal kolme tosinat raketti, USA soovis, et neid seal ei oleks, ning mõlemad pooled olid teinud oma lõpliku pakkumise. Läbirääkimised olid möödas ja iga minut pidi puhkema Kolmas maailmasõda. Ajalehtede kinnitusel pidid juba täna pärastlõunal raketid taevast langema hakkama. Hiljemalt homme. Maailm oli Pompei ja vulkaan juba sülitas tuhka. Ah noh, odavates baarides olid kõik nõus sellega, et kui inimkond hukkub, siis üleskerkivaid seenepilvi jälgida on baarist niisama hea kui kusttahes mujalt. Aloha, tsivilisatsioon!
Ja siis, oh üllatust, jäeti maailm alles. Kriis möödus. Taevas tundus kergendatult ohkavat ja õhk muutus äkitselt kargemaks, tüünemaks. Järgnes täiuslik Hawaii sügis. Päevad täis rahulolu ja midagi üsna õndsusetaolist.
Millele omakorda järgnes äkiline rahutustunne. Ühel õhtul panin õlleklaasi baariletile ja pöördusin Carteri poole. „Mulle tundub, et on aeg Shangri-Last lahkuda,” ütlesin.
Ma ei hakanud pikalt seletama. Seda polnud vist tarvis. Üsna selgelt oli aeg Plaani juurde tagasi pöörduda. Aga Carter kortsutas kulmu ja silitas lõuga. „Oijah, Buck, ma ei teagi.”
Ta oli ühe tüdrukuga tuttavaks saanud. Ilus Hawaii teismeline neiu pikkade pruunide säärte ja süsimustade silmadega, nagu üks neist tüdrukutest, kes olid tulnud meie lennukit tervitama, selline, kellest unistasin ja keda mul iial olema ei pidanud. Ta tahtis jääda ja mis vastuväiteid sai mul olla?
Ütlesin, et mõistan. Aga mu tuju langes kõvasti. Lahkusin baarist ja läksin pikale jalutuskäigule mööda mereranda. Läbi, ütlesin endale.
Viimane, mida teha soovisin, oli kohvrid pakkida ja tagasi Oregoni sõita. Aga ma ei näinud ka võimalust päris üksi ümber maailma reisida. Mine koju, ütles vaikne hääleke mu sees. Otsi mõni normaalne töökoht. Hakka normaalseks inimeseks.
Siis kuulsin teist nõrka häälekest, mis oli niisama kindlameelne. Ei, ära mine koju. Mine edasi. Ära jää seisma.
Järgmisel päeval teatasin katlamajas oma lahkumisest kaks nädalat ette. „Väga kahju, Buck,” ütles üks ülemustest. „Sul oleks müügimehena helge tulevik.” „Jumal küll,” pomisesin.
Selsamal pärastlõunal ostsin lähimal tänavanurgal reisibüroost avatud lennupileti, mis kehtis ühe aasta jooksul kõikide lennufirmade puhul ükskõik millisel reisil. Omamoodi Eurail Pass, ainult et õhus. 1962. aasta tänupühal vinnasin seljakoti selga ja surusin Carteril kätt. „Buck,” ütles ta, „ära lase endal nahka üle kõrvade tõmmata.”
Kapten pöördus reisijate poole ülikiires jaapanikeelses kõnes ja ma hakkasin higistama. Vaatasin aknast lõõskavpunast ringi lennukitiival. Mamma Hatfieldil on õigus, mõtlesin. Olime nende inimestega just nüüdsama sõjas. Corregidor, Bataani surmamarss, Nanjingi veresaun – ja nüüd lähen sinna mingi äriettevõtmisega?
Hullumeelse Ideega? Võib-olla olengi, nagu päriselt, hull.
Kui nii, siis oli juba hilja asjatundjate poole pöörduda. Lennuk liikus kriisates mööda stardirada, juba möirgas ta Hawaii maisikollaste randade kohal. Vaatasin, kuidas tohutu suured vulkaanid meie all üha väiksemaks kahanevad. Tagasiteed polnud.
Kuna oli tänupüha, siis pakuti lennu ajal söögiks täidetud kalkunit jõhvikakastmega. Kuna suundusime Jaapanisse, pakuti ka toorest tuunikala, misosuppi ja kuuma saket. Sõin seda kõike, lugedes samal ajal pehmekaanelisi raamatuid, mille olin seljakotti toppinud. „Kuristik rukkis” ja „Alasti lõunasöök”. Samastusin Holden Caulfieldiga, teismelise introverdiga, kes otsib oma kohta maailmas, kuid Burroughsist ei saanud ma mingit sotti. Rämpsukaupmees ei müü oma toodet tarbijale, ta müüb tarbijat oma tootele.
Seda oli minu jaoks pisut palju. Pilt kadus eest. Kui ärkasin, olime kiires ja järsus laskumises. Meist allpool laius ehmatavalt särav Tokyo. Eelkõige säras Ginza linnajagu nagu jõulupuu.
Hotelli sõites nägin aga üksnes pimedust. Suured linnaosad olid kui mustaks tõrvatud. „Sõda” ütles taksojuht. „Paljud majad ikka veel pommitatud.”
Ameerika B-29 pommitajad. Superfortress, nagu nad neid nimetasid – Superkindlus. Mitmel järjestikusel ööl 1944. aasta suvel heitsid need linnale 340000 kilogrammi pomme, enamik neist täidetud bensiini ja süütegeeliga. Tokyo, üks maailma vanimaid linnu, oli ehitatud peamiselt puidust, nii et pommid tõid kaasa tulekahjuorkaani. Umbes kolmsada tuhat inimest põlesid elavalt, sealsamas, seda on neli korda rohkem kui Hiroshimas surmasaanuid. Üle miljoni sai kohutavaid vigastusi. Ja peaaegu 80 protsenti hoonetest hävis täielikult. Tükk aega, terve tõsise viivu, ei öelnud ei taksojuht ega mina sõnagi. Polnud midagi öelda.
Lõpuks peatus taksojuht aadressil, mille olin märkmikku kirjutanud. See oli armetu võõrastemaja. Enamgi veel kui armetu. Olin teinud broneeringu läbi American Expressi, paika ennast nägemata, ja nüüd mõistsin, et see oli viga. Ületasin aukliku kõnnitee ja sisenesin hoonesse, mis näis olevat kokkukukkumise äärel.
Eakas jaapanlanna leti taga tegi mulle kummarduse. Siis sain aru, et ta ei kummardanud, ta oli vanadusest kõver nagu paljudest tormidest räsitud puu. Aeglaselt juhatas ta mind tuppa, mis oli pigem nagu kast. Tatami, viltune laud, muud ei midagi. Mul oli ükskõik. Märkasin vaevu sedagi, et tatami oli paberõhuke. Kummardasin kõverale vanale naisele, soovides talle head ööd. Oyasumi nasai. Tõmbasin end matile kerasse ja langesin unehõlma.
Mõne tunni pärast ärkasin valgusest üleujutatud toas. Roomasin akna juurde. Ilmselt olin mingis äärelinna tööstusrajoonis. Siin asuvate dokkide ja tehaste tõttu pidi see piirkond olema B-29 hävitajate esmane sihtmärk. Kõik mu ümber oli laastatud. Ehitised olid pragunenud ja katkised. Kvartal kvartali järel lihtsalt maatasa tehtud. Läinud.
Õnneks oli mu isal Tokyos tuttavaid, sealhulgas rühm ameerik-lasi, kes töötasid United Press Internationali juures. Sõitsin taksoga sinna ja tüübid tervitasid mind nagu pereliiget. Nad pakkusid mulle kohvi ja täidetud kringlit, ning kui neile rääkisin, kus olin öö veetnud, hakkasid nad naerma. Nad broneerisid mulle koha puhtasse, korralikku hotelli. Siis kirjutasid nad üles mitme hea söögikoha nimed.
Mida, jumala päralt, sa küll Tokyos teed? Selgitasin, et olen ümbermaailmareisil. Siis mainisin oma Hullumeelset Ideed. „Ohoh,” öeldi ja pööritati pisut silmi. Nad mainisid kaht endist Ameerika sõdurit, kes andsid välja kuukirja nimega Importer. „Räägi nende Importeri-meestega,” ütlesid nad, „enne kui midagi mõtlematut ette võtad.”
Lubasin, et teen seda. Aga kõigepealt tahtsin linna näha. Reisijuht ja Minolta seebikarp käes, otsisin üles mõned sõja üle elanud vaatamisväärsused, vanimad templid ja pühamud. Tundide kaupa istusin pinkidel müüriga ümbritsetud aedades, lugedes Jaapani valitsevate religioonide, budismi ja shinto kohta. Mind hämmastas kensho ehk satori mõiste – valgustatus, mis tuleb välgusähvatusena, pimestava vapustusena. Pisut nagu mu Minolta välklamp. Mulle meeldis see. Ma tahtsin seda.
Kuid esmalt pidin muutma kogu mõtteviisi. Olin lineaarne mõtleja, ja zeni järgi on lineaarne mõtlemine vaid soovmõtlemine, üks paljudest asjadest, mis meid õnnetuina hoiavad. Reaalsus on mittelineaarne, ütleb zen. Ei ole tulevikku ega minevikku.
