üksnes ei raiska elu, vaid ka lühendab seda. Ise on avalik vale, mida me endile päev päeva järel kordame, ning õnne saavutamiseks tuleb see vale läbi näha, paljastada. Enese tundmaõppimine, ütles kolmeteistkümnenda sajandi zeni-õpetaja Dogen, tähendab enese unustamist. Seesmine hääl, välised hääled, need on kõik üks ja seesama. Eraldusjooni ei ole.
Eriti konkurentsi puhul. Võit, ütleb zen, saabub siis, kui unustame iseenda ja vastase, kes on vaid terviku kaks poolt. Raamatus „Zen vibulaskmiskunstis“ on see kõik kristalselt selgeks tehtud. Täiuslikkus vehklemiskunstis saavutatakse siis … kui südant ei vaeva enam ükski mõte minust ja sinust, vastasest ja tema mõõgast, sinu enese mõõgast ja sellest, kuidas seda valitseda … Kõik on tühjus: sa ise, välkuv mõõk ja käed, mis seda juhivad. Isegi mõtet tühjusest ei ole enam.
Pea huugamas, otsustasin teha pausi, külastada väga mitte-zen maamärki, tegelikult kõige anti-zenimat paika kogu Jaapanis, enklaavi, kus ollakse keskendunud endale ja ei millelegi muule kui endale – Tokyo Börsi. Romaani stiilis marmorhoones, hiiglaslike kreeka sammastega, nägi Tōshō välja nagu tuimalt soliidne pangahoone mõnes vaikses Kansase linnakeses. Sees oli aga täielik hullumaja. Sajad mehed vehkisid kätega, kitkusid juukseid, röökisid. Cornfeldi katlamaja pöörasem versioon.
Ma ei saanud sellelt pilku lahti. Muudkui vaatasin ja vaatasin, küsides endalt, kas see ongi see? Tõesti või? Pidasin rahast lugu nagu iga teinegi. Aga ma tahtsin, et mu elus oleks nii palju enamat.
Pärast Tōshōt vajasin rahu. Kõndisin sügavale vaiksesse linnasüdamesse, üheksateistkümnenda sajandi keisri Meiji ja tema keisrinna aeda, paika, millel arvatakse olevat tohutu vaimne vägi. Istusin aupaklikus mõtiskelus õõtsuvate hõlmikpuude all, kauni torii-värava kõrval. Lugesin reisijuhist, et tavaliselt on torii-värav sissepääs pühapaika, ja nii ma siis soojendasin end pühaduses ja rahus, püüdes end sellest läbi immutada.
Järgmisel hommikul sidusin jooksukingade paelad kinni ja sörkisin Tsukijisse, maailma suurimale kalaturule. See oli jälle üks Tōshō, ainult et aktsiate asemel olid siin krevetid. Vaatasin, kuidas vanad kalurid laotasid saagi puidust vankritele ja tingisid vintskenäoliste kaupmeestega. Tol õhtul sõitsin bussiga järvede piirkonda Hakone mäestiku põhjaosas, paika, mis on inspireerinud paljusid suurepäraseid zen-luuletajaid. Sa ei saa rännata mööda rada enne, kui oled ise saanud rajaks, ütles Buddha, ning täis aukartust seisin raja ees, mis lookles peegelsiledate järvede juurest pilvest ümbritsetud Fuji mäe juurde; see oli täiuslik lumise tipuga kolmnurk, mis tundus mulle täpselt nagu kodune Mount Hood. Jaapanlased usuvad, et ronimine Fuji mäe otsa on müstiline kogemus, rituaalne pühitsustoiming, ja mul tekkis ületamatu soov üles ronida, sealsamas paigas. Tahtsin tõusta pilvedesse. Otsustasin siiski oodata. Tulla tagasi siis, kui mul on, mida tähistada.
Läksin tagasi Tokyosse ja tutvustasin ennast Importeri toimetuses. Kaks kohalviibivat endist sõdurit, jämeda kaelaga, jõulised, väga hõivatud, nägid välja, nagu kavatseksid mulle segamise ja nende aja raiskamise eest sealsamas kere peale anda. Kuid mõne minuti jooksul nende räme välisilme leebus ja tegelikult olid nad soojad, sõbralikud, ning tundsid rõõmu kodumailt saabunud külalise üle. Rääkisime enamasti spordist. Suudad sa uskuda, et Yankees võitis jälle? Kuidas selle Willie Maysiga on? Temast paremat pole. Just nii, paremat pole.
Siis rääkisid nad mulle oma loo.
Minu jaoks olid nad esimesed ameeriklased, kes armastasid Jaapanit. Okupatsiooni ajal siia paigutatud, langesid nad kohaliku kultuuri, toidu ja naiste lummusse ning kui nende teenistusaeg otsa sai, siis lihtsalt ei suutnud lahkuda. Niisiis hakkasid nad välja andma impordiajakirja ajal, mil mitte keegi mitte kusagil polnud huvitatud Jaapani kaupade impordist, ning kuidagimoodi olid nad suutnud seda juba seitseteist aastat pinnal hoida.
Rääkisin neile oma Hullumeelsest Ideest ja nad kuulasid teatava huviga. Nad keetsid kannutäie kohvi ja palusid mul istet võtta. „Kas sooviksid importida mõnd kindlat Jaapani jalatsite tooteseeriat?“ küsisid nad.
Ütlesin, et mulle meeldib Tiger, tore bränd, mida valmistab Onitsuka Co Kobes, Lõuna-Jaapani suurimas linnas.
„Jah, jah, oleme näinud,” ütlesid nad.
Rääkisin neile, et plaanin kohale sõita, et Onitsuka inimestega silmast silma kohtuda.
Sellisel juhul, teatasid erusõdurid, oleks hea, kui sa jaapanlastega äri ajamise kohta üht-teist kõrva taha paneksid.
„Peamine,” ütlesid nad, „on mitte olla pealetükkiv. Ära ole nagu tüüpiline sitapeast ameeriklane, tüüpiline gaijin, kes on ebaviisakas, valjuhäälne, agressiivne, ei aktsepteeri eitavat vastust. Jaapanlased ei reageeri pähemäärimisele heasoovlikult. Läbirääkimised on siin pigem tasased ja rasked. Vaata, kui kaua aega kulus ameeriklastel ja venelastel selleks, et veenda Hirohitot alla andma. Ja isegi kui ta alistus, kui tema riik oli muudetud tuhahunnikuks, mida oli tal öelda oma rahvale? „Sõjaolukord ei ole arenenud Jaapani kasuks.” See on kaudse kõne kultuur. Eales ei lükata sind järsult tagasi. Kunagi ei öelda otse ei. Aga ka jaa ei öelda. Räägitakse ümmargust juttu, lausetes puudub selge alus või sihitis. Ära kaota julgust, kuid ära muutu ka ülbeks. Võid mõne mehe kabinetist lahkuda arvates, et oled kõik kihva keeranud, kui tegelikult on ta valmis tehingut sõlmima. Võid olla kindel, et lõite käed, kui tegelikult lükati sind just sealsamas tagasi. Sa ei tea kunagi.”
Kortsutasin kulmu. Isegi soodsaimas olukorras polnud ma suurem asi läbirääkija. Nüüd aga pidin läbi rääkima mingis kõverpeeglite toas? Kus tavareeglid ei kehti?
Pärast tunnipikkust murettekitavat koolitust surusin erusõduritel kätt ja jätsin jumalaga. Tundes äkitselt, et ma ei või enam oodata, et mul on vaja tegutseda kiiresti, kuni õpetussõnad veel värskelt meeles, tormasin tagasi hotelli, loopisin kogu kraami oma väiksesse kohvrisse ja seljakotti ning helistasin Onitsukasse, et kohtumisaeg kokku leppida.
Hiljem samal pärastlõunal istusin lõuna poole suunduvale rongile.
Jaapan oli tuntud oma laitmatu korra ja äärmise puhtuse poolest. Jaapani kirjandus, filosoofia, rõivad, kodune elu, kõik on laitmatult puhas ja lakooniline. Minimalistlik. Ära oota, ära otsi, ära püüa – surematud Jaapani poeedid kirjutasid ridu, mida näis olevat lihvitud ja poleeritud, kuni need sädelesid nagu samurai mõõga tera või kivikesed mäestikujões. Ilma ühegi plekita.
Miks siis küll, mõtlesin endamisi, on see rong Kobesse nii räpane?
Põrandad olid pikitud ajalehtede ja suitsukonidega. Istmed olid kaetud apelsinikoorte ja läbiloetud ajalehtedega. Mis veelgi hullem, kõik vagunid olid viimase võimaluseni tuubil. Seal oli vaevu ruumi seismiseks.
Leidsin akna juures kinnihoidmisrihma ja rippusin selle küljes seitse tundi, sellal kui rong loksus pikkamisi mööda üksildastest külakestest ja farmidest, mis polnud suuremad kui keskmine Portlandi tagahoov. Reis oli pikk, kuid üles ei öelnud ei mu jalad ega ka kannatus. Olin liiga ametis erusõdurite antud õppetunni kordamisega.
Kohale jõudes võtsin väikese toa odavas ryokan’is. Minu kohtumine Onitsuka juures oli järgmisel varahommikul, nii et heitsin kohe tatamile. Aga olin liiga elevil, et magama jääda. Vähkresin suurema osa ööst matil, koidikul tõusin roidunult ja jõllitasin peeglist oma kurnatud ja otsajäänud kujutist. Pärast raseerimist panin selga oma rohelise Brooks Brothersi ülikonna ja pidasin endale ergutuskõne.
Sa suudad seda. Oled enesekindel. Saad hakkama.
Saad HAKKAMA.
Seejärel läksin täiesti valesse kohta.
Esitlesin end Onitsuka müügisalongis, kui tegelikult
