oli naernud rõõmust ja lõbust. Ta oli päris rabatud. Ehtne julgustükk sihuke reisiplaan kokku panna, ütles ta. Julgustükk. Ta tahtis kaasa tulla.
Mõne päeva pärast sai ta vanemate nõusoleku, pluss laenuraha isa käest. Carter ei lollitanud kunagi niisama tühja. Kui näed võimalust, siis haara sellest kinni – see oli Carteri juhtmõte. Ütlesin endale, et selliselt inimeselt võin ümber maailma rännates nii mõndagi õppida.
Pakkisime kumbki kaasa ühe kohvri ja ühe seljakoti. Ainult kõige hädavajalikum kraam, lubasime teineteisele. Mõned teksad, paar T-särki. Jooksujalatsid, kõrbesaapad, päikeseprillid, pluss üks paar puuvillaseid pükse – nagu 1960. aastatel öeldi.
Pakkisin kaasa ka ühe korraliku ülikonna. See oli roheline ja kahe nööbiga, Brooks Brothersi oma. Lihtsalt juhuks, kui mu Hullumeelne Idee peaks vilja kandma.
7. september 1962. Litsusime end koos Carteriga tema vanasse Chevysse ja kihutasime tuhatnelja mööda I-5 kiirteed, läbi Willamette’i oru, välja Oregoni osariigi metsasest lõunaosast, mis tundus, nagu oleksime puujuurte vahelt läbi tunginud. Kihutasime California männimetsasesse põhjatippu, haljendavatest mäekurudest üles ja üle, siis alla, alla, kuni saabusime tükk aega pärast südaööd uttu mähkunud San Franciscosse. Jäime mitmeks päevaks sõpradele külla, magasime põrandal, seejärel põikasime Stanfordi ja võtsime peale mõned Carteri hoiuruumi jäetud asjad. Lõpuks tegime peatuse ühes alkoholipoes ja ostsime kaks Standard Airlinesi sooduspiletit Honolulusse. Üks suund, kaheksakümmend taala.
Tundus, nagu oleks möödunud vaid mõni minut, kui koos Carteriga Oahu lennujaama liivasele asfaldile astusime. Lükkasime pagasikäru, vaatasime taevasse ja mõtlesime: kodutaevas see küll ei ole.
Meie poole kõndis rivi ilusaid tüdrukuid. Leebepilgulised, tõmmunahalised, paljasjalgsed, nõtkete puusadega, millega nad oma rohukõrtest seelikuid vastu meie nägusid rapsisid ja vihistasid. Vaatasime Carteriga teineteisele otsa ja meie näod tõmbusid muigele.
Sõitsime taksoga Waikiki Beachile ja kirjutasime end sisse motelli, millest mereranda minekuks tuli vaid üle tänava minna. Ühe liigutusega heitsime reisipambud käest ja tõmbasime ujumispüksid jalga. Võidujooks vette!
Kui mu jalad liiva puudutasid, huilgasin ja viskasin naerdes tossud jalast, siis sööstsin otse lainetesse. Ma ei peatunud enne, kui olin kaelani merevahus. Sukeldusin põhja, päris põhja, tulin siis õhku ahmides pinnale, naersin ja keerasin end selili. Lõpuks komberdasin kaldale ja varisesin liivale, naeratades lindudele ja pilvedele. Päris kindlasti nägin välja nagu hullumajast põgenenu. Minu kõrval istuva Carteri näol oli samasugune sõge ilme.
„Peaksime hoopis siia jääma,” ütlesin. „Milleks lahkumisega kiirustada?”
„Aga Plaan?” küsis Carter. „Ümbermaailmareis?”
„Plaanid muutuvad.”
Carter irvitas. „Lahe mõte, Buck.”
Niisiis otsisime endile töökohad. Entsüklopeediate müük, ukselt uksele. Mitte kuigi glamuurne töö, seda küll, kuid tont sellega. Tööpäeva alustasime alles kell seitse õhtul, mis jättis meile ohtrasti aega surfamiseks. Nüüd järsku oli surfama õppimine tähtsam kui miski muu. Vaid paari katse järel õnnestus mul lainelaual püsti jääda ja paar nädalat hiljem olin juba tasemel. Vägagi heal tasemel.
Tänu tulusale tööle jätsime motellitoa maha ja üürisime korteri, möbleeritud ühetoalise korteri, kus oli kaks voodit, üks päris ja teine mitte – see oli selline seinast allaklapitav triikimislaua-tüüpi mööbliese. Carter, kes oli pikem ja raskem, sai päris voodi ja mina sain triikimislaua. Mul oli täitsa ükskõik. Pärast päeva täis surfamist ja entsüklopeediatega kauplemist, millele järgnes hilisõhtu kohalikes baarides, oleksin võinud magada ka luau lõkkeasemes. Üür oli sada dollarit kuus, mille me pooleks jagasime.
Elu on mõnus. Elu oli taevalik. Kui üks pisiasi välja arvata. Mul ei õnnestunud kuidagi entsüklopeediaid müüa.
Ma ei suutnud entsüklopeediaid müüa isegi mitte surma ähvardusel. Paistis, et mida vanemaks ma saan, seda ujedamaks muutun, ja mu äärmine kohmetus muutis ka võõrastel olemise ebamugavaks. Seega oleks ükskõik mille müümine olnud raske, kuid müüa entsüklopeediaid, mis olid Hawaiil umbes sama populaarsed kui sääsed ja mandrirahvas, oli tõeline katsumus. Ükskõik kui osavalt või jõuliselt õnnestus mul tuua kuuldavale fraase, mida meisse üürikese koolituse jooksul oli drillitud („Poisid, rääkige inimestele, et te ei müü mitte entsüklopeediaid – te müüte Tohutut Inimteadmiste Kogumit … Vastuseid Kõigile Küsimustele!”), sain ikka ühe ja sama vastuse.
Lase jalga, kutt.
Kui ujedus tegi minust kehva entsüklopeediamüüja, siis mu loomus pani mind seda põlgama. Ma ei suutnud taluda sellistes kogustes tagasilükkamist. Olin seda enda kohta teadnud juba keskkoolist saati, esimesest ülikooliaastast peale, mil mind pesapallimeeskonnast välja jäeti. See oli suurel skaalal väike tagasilöök, kuid lõi mind päris jalust. Siis jõudis mulle esmakordselt tõeliselt teadvusse, et me ei meeldi mitte igaühele siin ilmas, mitte kõik ei aktsepteeri meid, ja sageli heidetakse meid kõrvale hetkel, mil on eriti suur vajadus olla kaasatud.
Seda päeva ei unusta ma iial. Pesapallikurikat mööda kõnniteed järel lohistades komberdasin koju ja peitsin end oma tuppa, kus ma umbes kaks nädalat kurvastasin ja norutasin, kuni ema mu voodi äärde ilmus ja ütles: „Aitab nüüd küll.”
Ta ärgitas mind midagi muud proovima. „Näiteks mida?” ümisesin patja. „Kuidas oleks kergejõustikuga?” ütles ta. „Kergejõustikuga?” küsisin. „Sa jooksed kiiresti, Buck.” „Jooksen või?” küsisin istuli tõustes.
Hakkasin siis kergejõustikuga tegelema. Ja leidsin, et oskangi joosta. Ja seda ei saa keegi minult ära võtta.
Nüüd loobusin entsüklopeediate müügist ja selle juurde kuuluvast vanast heast tagasilükkamisest, ning pöörasin pilgu töökuuluste poole. Peaaegu otsekohe märkasin pisikest, paksu musta raamiga ümbritsetud kuulutust. Otsitakse väärtpaberite müügimehi. Olin päris kindel, et väärtpaberite müügiga on mul rohkem õnne. Lõppude lõpuks oli mul ärinduses magistrikraad. Ja enne kodust lahkumist oli mul olnud päris edukas töövestlus Dean Witteriga.
Uurisin pisut asja ja sain teada, et selle töö juurde kuulub kaks asja. Esiteks tehti seal koostööd firmaga Investors Overseas Services, mille eesotsas oli Bernard Cornfeld, üks 1960ndate tuntumaid ärimehi. Teiseks asus töökoht kauni rannaäärse kõrghoone viimasel korrusel. Kuue meetri kõrgused aknad türkiissinise mere poole. Mõlemad asjad veetlesid mind ja panid mind tööintervjuul kõvasti pingutama. Kuidagiviisi, pärast mitmenädalast suutmatust veenda kedagi entsüklopeediat ostma, rääkisin Cornfeldi meeskonna ära ja nad nõustusid mind katseajale võtma.
Cornfeldi erakordne edu, millele lisandus see lummav vaade, pani mind enamikul päevadest unustama, et too firma on lihtsalt üks katlamaja. Cornfeld oli kurikuulus selle poolest, et küsis oma töötajatelt, kas nood siiralt soovisid rikkaks saada, ning iga päev näitas tosinkond ablast noormeest, et nad seda tõesti soovivad, et nad seda siiralt soovivad. Metsikult ja ohjeldamatult rappisid nad telefone, helistades võimalikele klientidele, pugedes lausa nahast välja, et korraldada näost näkku kohtumisi.
Ma polnud kuigi sujuv kõneleja. Ma ei olnud üldse mingi kõneleja. Aga siiski, olin tuttav arvudega ja tundsin ka toodet: Dreyfusi Fondid. Enamgi veel, ma oskasin rääkida tõtt. Inimestele paistis see meeldivat. Suutsin kiiresti leppida kokku mõned kohtumised ja sooritada paar müügitehingut. Nädala jooksul olin teeninud piisavalt komisjonitasu,
