ohkas hääletult ja vastas siis:
„Plahvatus olümpiastaadionil. Ma pean sinna sõitma. Selle peale kulub võibolla terve päev.”
Ja ta lisas kõhklemisi:
„Ja õhtu.”
Thomas pomises midagi kuuldamatut.
Annika nihutas end ettevaatlikult Elleni kergelt niiskest ja kleepuvast pidžaamast eemale. Ta hingas sisse lapse lõhnu: naha magusat ja alatasa pöialt imeva suu hapukat hõngu, suudles tema siidsiledat pead. Tüdruk sirutas end mõnuga ja tõmbus jälle kerra nagu pall, kolm aastat vana ja otsast lõpuni enesestmõistetav, isegi sügavas unes. Annika valis raske käega takso tellimise numbri, ronis sängi uimastavast soojusest välja ja istus põrandale.
„Palun taksot Hantverkargatan 32, Bengtzon. Sellega on kiire. Olümpiastaadionile. Jah, ma tean, et seal põleb.”
Nüüd pissile, enne kui ma kärvan.
Väljas oli lõikavalt külm, vähemalt kümme miinuskraadi. Annika tõmbas mantlikrae üles ja mütsi üle kõrvade, hambapastalõhnaline hingeaur hõljus ta pea ümber nagu pilv. Takso liugles kohale samal hetkel, kui välisuks Annika järel kinni vajus.
„Hammarby sadamasse, olümpiastaadionile,” ütles Annika oma suure kotiga tagaistmele maabudes.
Taksojuht heitis talle peeglist pilgu.
„Bengtzon, Õhtuleht?” ütles ta ebalevalt muiates. „Ma loen sinu veerge. Mulle meeldisid sinu seisukohad Korea asjas, ma tõin sealt endale lapsed. Ma käisin ise ka Panmunjomis, see oli sul pagana hea kirjeldus, kuidas sõdurid seal vastamisi seisavad ega tohi kunagi üksteisega rääkida. See oli hea lugu.”
Nagu tavaliselt kuulas Annika kiitust seda tõsiselt võtmata, seda ei tohtinudki tõsiselt võtta, vastasel juhul oleks kadunud võluvaim, mis tekstile tiivad annab.
„Aitäh, tore, et sulle nii tundus, mis sa arvad, kas Söderi tunnelist pääseb läbi? Või peame terve tee mööda tänavaid sõitma?”
Taksojuhil nagu ka enamikul tema kolleegidel oli olukord raudselt käpas. Juhtus tervel maal kell neli hommikul mis tahes, oli vaja võtta ainult kaks kõnet: politseisse ja taksofirmasse. Sellega oli artikkel eeslinna väljaandele garanteeritud, politsei võis juhtunut kinnitada ja taksojuht oli peaaegu alati võimeline andma mingis vormis pealtnägija tunnistust.
„Ma olin Götgatanil, kui kõmakas käis,” ütles mees ja tegi hoogsa Upöörde üle pideva joone. „Raisk, isegi laternapostid kõikusid. Nüüd visati küll pomm, kurat, mõtlesin. Venelane on siin. Küsisin raadio teel järele, mõtlesin, et mida perset … Nemad ütlesid, et Victoria staadion läks vastu taevast. Üks meie mees oli seal päris kõrval, kui pauk käis, tal oli üks ots sinna salaklubisse seal nendes uutes majades, tead küll …”
Auto sööstis raekoja poole ning Annika õngitses kotist ploki ja pliiatsi.
„Kuidas tal läks?”
„Pole hullu, minu arvates. Külgaknast lendas mingi metallijublakas sisse, läks temast paar senti mööda. Raadio ütles, et lõikehaavad näos.”
Nad möödusid vanalinna metroojaamast ja lähenesid Slussenile.
„Kuhu ta viidi?”
„Kes?”
„Sinu kolleeg selle metallijublakaga?”
„Ah tema, Brattström on ta nimi, Söderisse, see on ju kõige lähemal.”
„Eesnimi?”
„Ei mina tea, raadio teel võib järele küsida …”
Brattströmi eesnimi oli Arne. Annika võttis mobiiltelefoni, pistis kuulari kõrva ja vajutas menüü 1, valides nii Janssoni otsenumbri toimetuselaual. Vastates oli mehel juba teada, et helistaja on Annika, ta tundis oma telefoniekraanil ära tema mobiilinumbri.
„Üks taksojuht on viga saanud, Arne Brattström, ja viidud Söderi haiglasse,” ütles Annika. „Me võiksime ehk ta üles otsida, selle jõuaks esimesse väljaandesse sisse panna …”
„Okei,” ütles Jansson, „peilime ta välja.”
Ta pani toru kõrvale ja karjus ööreporterile:
„Peilige välja üks Arne Brattström, kontrollige politseist järele, kas tema omastele on teatatud, ja helistage ta naisele, kui tal on sihuke olemas.”
Torusse ütles ta:
„Me saime juba aerofoto. Millal sa kohale jõuad?”
„Seitsmekaheksa minuti pärast, oleneb sellest, kui palju teid on tõkestatud. Mida te nüüd teete?”
„Meil on ju sündmuse tuum käes, politsei kommentaarid, ööreporterid helistavad ümberkaudsete majade elanikele ja võtavad nende kommentaare, üks reporter on juba seal, aga sõidab varsti koju. Ja siis võtame uuesti läbi varasemad olümpiapommid, tolle poisi, kes viskas paukherneid Stockholmi staadionile ja Uuele Ullevile, kui Stockholm oma taotluse sisse andis …”
Keegi katkestas Janssonit, Annika tundis toimetuse palavikulist õhkkonda isegi taksos istudes. Ta ütles kiiresti:
„Ma annan märku, kui mul rohkem teada on,” ja sulges telefoni.
„Soojendusalal on ilmselt tõkked ees,” ütles autojuht. „Ma arvan, et kõige parem on minna tagantkaudu.”
Takso keeras Folkungagatanile ja kihutas alla Värmdöledeni poole. Annika valis mobiilil järgmise numbri. Kuni telefon kutsus, vaatas ta aknast, kuidas hilja peale jäänud joodikud kodu poole komberdasid. Neid oli üsna palju, rohkem, kui ta oleks arvanud. Viimasel ajal oli alati nii, et kui ta ise sellisel kellaajal linna peal oli, oli alati kuskil mingi kuritegu toime pandud. Ta oli unustanud, et linna võis kasutada ka millekski muuks kui kuritegevuseks või tööks, ta oli tõrjunud kõrvale isegi mõtte sellest, et on olemas mingi teine elu, mida elatakse ainult öösel.
Comviqi liini teises otsas vastas stressist rõhutud hääl.
„Ma tean, et sa ei saa veel midagi öelda,” alustas Annika. „Ütle ainult, millal sul on aega minuga rääkida. Ma helistan siis, kui sul on aega. Ütle mingi kellaaeg.”
Mees mobiilis ohkas.
„Ma ei tea, Bengtzon, ma ei tea, kurat võtaks. Helista hiljem.”
Annika vaatas käekella.
„Kell on kahekümne pärast neli. Ma kirjutan eeslinna väljaandele. Kas ütleme pool kaheksa?”
„Jah, olgu peale. Helista pool kaheksa.”
„Hüva, siis räägime.”
Nüüd oli Annikal lubadus pihus, nüüd on mehel raske end välja vingerdada. Politseinikud jälestasid ajakirjanikke, kes helistasid otsekohe, kui midagi oli juhtunud, ja tahtsid kõike teada. Isegi kui politseil oli mõnesugust informatsiooni, oli neil raske otsustada, mida sellest võis välja käia. Kell pool kaheksa on Annikal endal olemas hulk tähelepanekuid, küsimusi ja teooriaid ning kriminalistid teavad juba, mida nad tahavad rääkida. Nii saavad nad omavahel hakkama.
„Suits paistab
