kui suured on materiaalsed kahjud. Nagu tavaliselt suutis hädaabipersonal enamikule küsimustele vastata.
Siis valis ta numbri, mille oli kleepsu pealt üles kirjutanud, ja helistas turvafirmale, kelle ülesandeks oli Victoria staadioni valvamine. Ta sattus Stadshage häirekeskusesse Kungsholmil. Ta küsis, kas firma on hommikutundidel saanud OMi areenilt häiresignaali.
„Meie häired on salastatud,” vastas mees teises otsas.
„Ma saan aru,” ütles Annika. „Aga ma ei küsi mitte selle häire kohta, mis te saite, vaid selle kohta, mida te võibolla pole saanud.”
„Öhh,” ütles mees, „me ei vasta üldse mingisugustele küsimustele sissetulevate häirete kohta.”
„Jah, ma saan aru,” ütles Annika kannatlikult. „Küsimus on selles, kas te üldse olete saanud häiret OMi areenilt.”
„No tead,” ütles mees, „on sul kõva kuulmine või?”
„Hea küll,” vastas Annika. „Ütleme nii: mis juhtub, kui te saate häiresignaali?”
„Öhh, see tuleb siia.”
„Häirekeskusesse?”
„Muidugist. See läheb meie arvutisüsteemi ja ilmub siis meie ekraanidele koos abinõude plaaniga, mis näitab, kuidas meil tuleb tegutseda.”
„Kui tuleb häire olümpiastaadionilt, siis ilmub see sinu ekraanile?”
„Öhh, jah.”
„Ja siis on seal kirjas, mis sa pead selle häire puhul tegema?”
„Öhh, täpipealt.”
„Ja mida teie valvefirma siis täna öösel olümpiastaadionil ette võttis? Ma ei näinud seal mitte ainsatki teie autot.”
Mees ei vastanud.
„Victoria staadion on õhku lennanud, selles võiksime ometi ühel meelel olla. Mida peab teie valvefirma tegema, kui olümpiaareen saab tulekahju või millegi muu läbi kannatada?”
„Arvutis on kirjas,” ütles mees.
„Ja mida te siis olete teinud?”
Mees ei vastanud.
„Sest te ei ole saanud areenilt üleüldse mingisugust häiret, kas nii?” küsis Annika.
Mees vaikis hetke, enne kui vastas:
„Ma ei või kommenteerida ka neid häireid, mida me ei ole saanud.”
Annika tõmbas sügavasti hinge ja naeratas.
„Tänan,” ütles ta.
„Ega sa ometi ei kirjuta, mida ma ütlesin?” küsis mees ärevalt.
„Ütlesid?” vastas Annika. „Sa ei ütelnud ju aad ega ood. Sa viitasid ainult salastatusele.”
Ta lõpetas kõne. Yes! nüüd oli tal oma vaatenurk käes. Ta hingas veel korra sügavalt ja vaatas autoaknast välja. Üks tuletõrjemasin sõitis minema, kuid kiirabija arstiauto seisid paigal. Pommitehnikud olid kohale jõudnud, nende sõidukid seisid mitmel pool suurel taldrikul. Hallides türpides mehed tõstsid autodesse ja autodest välja mitmesuguseid asju. Tuli oli kustutatud, Annika ei näinud enam õieti suitsugi.
„Kellelt me täna hommikul vihje saime?” küsis ta.
„See oli Paindlik,” vastas Henriksson.
Igal toimetusel on mõned rohkem või vähem professionaalsed vihjajad, kes peavad igaüks oma huviorbiidis juhtuval silma peal. Õhtuleht ei olnud erand. Paindlik ja Leif olid kõige paremad politseivihjajad, isegi magades oli neil politseiraadio voodi kõrval lahti. Niipea kui midagi juhtus, suurt või väikest, helistasid nad ajalehtedele ja teatasid sellest. Teised vihjajad tuhnisid kohtuja muude võimuasutuste arhiivides.
Annika süvenes mõtteisse ja laskis pilgul pikkamööda üle rajatise libiseda. Otse ees seisis kümnekorruseline hoone, mis pidi tagama olümpiamängude tehnilise külje. Selle hoone katuselt läks jalakäijate sild mäkke. Imelik, kes tahaks seal peal käia? Annika läbis pilguga tee üle silla.
„Henriksson,” ütles ta, „meil on vaja võtta veel üks pilt.”
Ta vaatas kella. Pool kuus. Nad jõuaksid veel pressikonverentsile.
„Kui ronida mäe otsa olümpiatule kõrvale, siis peaks üht koma teist näha olema.”
„Arvad?” küsis piltnik skeptiliselt. „Nad on ju ehitanud nii kõrged müürid, et keegi ei saaks sisse pugeda ega sisse piiluda.”
„Võistlusareen jääb muidugi varju, aga võibolla paistab sealt põhjatribüün, ja see meid ju huvitab.”
Henriksson vaatas kella.
„Kas me jõuame? Kas helikopterilt ei ole juba kõik pildid võetud? Ja kas me ei peaks parem kiirabil silma peal hoidma?”
Annika hammustas huulde.
„Helikopterit praegu ei ole, politsei on vist käskinud neil alla tulla. Me palume ühel vabakutselisel autosid passida. Tule, lähme.”
Nüüd olid ka ülejäänud ajakirjanikud kiirabiauto avastanud, õhk oli küsimustest paks. Telebuss oli kolinud kanali äärde, et saada paremat vaadet areenile. Külmast lõdisev reporter valmistus kella kuueseks lülituseks. Läheduses polnud näha ühtegi politseinikku. Kui Annika oli vabakutselisele juhtnöörid kätte jaganud, asusid nad teele.
Tee mäkke oli pikem ja raskem, kui ta oli arvanud. Pinnas oli libe ja kivine. Nad komistasid ja kirusid pimeduses. Henriksson vedas liiatigi kaasas suurt statiivi. Aga nad ei lõhkunud ühtegi piiret ja jõudsid õigeks ajaks üles – üksnes selleks, et põrgata vastu kahe ja poole meetri kõrgust betoonmüüri.
„See ei või tõsi olla,” ägas Henriksson.
„On küll, ja vahest ongi hea,” ütles Annika. „Roni mu õlgadele, ma aitan su üles. Edasi võid ronida otse tuleasemele. Sealt peaks juba midagi näha olema.”
Piltnik vahtis teda pärani silmi.
„Kas ma peaksin ronima olümpiatule alusele?”
„Miks ka mitte? Tuli ju praegu ei põle ja tõkkeid pole sinna ka ette pandud. Sa suudad kindlasti sinna üles ronida, see mõni meeter nüüd müürist. Kui alus talub igavest tuld, ega ta siis sinugi all kokku varise. Roni üles!”
Annika ulatas talle statiivi ja fotokoti. Henriksson ronis metallalusele.
„See on auke täis!” hüüdis ta.
„Gaasiavad,” ütles Annika. „Kas sa tribüüni näed?”
Piltnik tõusis püsti ja vaatas üle areeni.
„Näed midagi?” hüüdis Annika.
„Põrgu päralt,” ütles Henriksson. Ta tõstis pikkamööda aparaadi ja hakkas klõpsima.
„Mida sa näed?”
Fotograaf
