style="font-size:15px;"> Ta tõstis jälle kaamera. Annika tundis, kuidas tal kuklas karvad püsti tõusid. Ptüi, kas asi võis olla nii kuradi hull? Henriksson võttis statiivi lahti. Pildistanud kolm filmi täis, oli ta omadega valmis. Nad tulid pooleldi joostes, pooleldi libisedes mäest alla, vapustatult, koguni kerge iiveldustundega. Mida korjavad arstid väikestesse plastikaatkottidesse? Kas lõhkeaineriismeid? Vaevalt.
Paar minutit enne kuut olid nad tagasi meediameeskonna juures. Telekaamerate sinkjas valgus muutis lavapildi heledaks ja pani lumehelbed sädelema. Ülekandeseadmed olid paigas, reporteri nägu oli puuderdatud. Rühm politseinikke ülemusega eesotsas tuli kaamerate poole. Nad tõstsid piirded eest, kuid kaugemale ei tulnud. Ajakirjanike müür oli läbipääsmatu. Kui ülemus helgiheitjate valguses silmi kissitas, tekkis vaikus. Mees vaatas enda ees olevale paberile, tõstis pilgu ja hakkas rääkima.
„Kell 3.17 plahvatas Stockholmis Victoria staadionil lõhkelaeng,” ütles ta. „Lõhkeaine liik on esialgu teadmata. Plahvatus kahjustas raskesti põhjatribüüni. Praegu ei ole teada, kuidas seda on võimalik parandada.”
Ta peatus ja vaatas veel kord oma pabereid. Kaamerad surisesid, kassetilindid keerlesid. Annika oli jäänud seisma vasakusse serva, et pressikonverentsi jälgides samal ajal kiirabiautot näha.
„Pärast plahvatust võttis areen tuld, kuid tulekahju on nüüdseks kontrolli all.”
Jälle paus.
„Üks taksojuht sai viga, kui sarrusevarda tükk tungis tema auto aknast sisse,” jätkas politseinik. „Mees viidi Söderi haiglasse ja tunneb end päris hästi. Kümmekonna kinnistu aknad ja fassaadid teisel pool Sickla kanalit on kahjustatud. Majad on veel pooleli ja elanikke seal ei ole. Inimohvritest ei ole teatatud.”
Uus paus. Politseiniku nägu oli väga väsinud ja karm, kui ta jätkas:
„See on sabotaaž. Areeni purustanud lõhkelaeng pidi olema väga tugev. Politsei uurib praegu kurjategija jäetud jälgi. Me rakendame kõiki olemasolevaid ressursse, et teda kinni võtta. Rohkem meil praegusel hetkel teatada ei ole. Tänan.”
Ta pööras ümber, et jälle piirete taha pugeda. Häältelaine sundis teda peatuma.
„… kahtlusaluseid …”
„… teisi ohvreid …”
„… ja arst väljakul?”
„Praeguseks kõik,” kordas politseinik ja lahkus. Kiirel sammul, pea õlgade vahel, kadus ta koos oma kolleegidega. Ajakirjanike parv läks laiali, teleuudiste reporter astus helgiheitjate valgusse, rääkis oma jutu maha ja andis siis sõnajärje stuudiosse, kõik teised lülitasid oma mobiiltelefonid sisse ja katsusid pastakaid tööle saada.
„Siit küll kuigi palju teada ei saanud,” ütles Henriksson.
„Aeg on jalga lasta,” ütles Annika.
Nad jätsid ühe vabaküttidest valvesse ja läksid Henrikssoni auto poole.
„Sõidame Vintertullstorgetist mööda ja võtame mõned tunnistused,” ütles Annika.
Nad helistasid nende ukse taga, kes elasid areenile kõige lähemal: lastega perekonnad ja pensionärid, alkohoolikud ja trendiinimesed. Kõik jutustasid, kuidas nad plahvatuse peale ärkasid, kui rabatud nad olid ja kui hirmus tunne neil oli.
„Nüüd aitab,” ütles Annika kell kolmveerand seitse. „Lugu tuleb ka valmis teha.”
Toimetuse poole sõites olid mõlemad vait. Annika kirjutas peas sissejuhatust ja pilditekste, Henriksson sorteeris mõttes negatiive.
Nüüd hakkas tõsiselt lund sadama. Temperatuur oli kõvasti tõusnud ja sõidutee tatiselt libedaks muutnud. Essinge teel olid neli autot üksteisele selga sõitnud, Henriksson peatus ja tegi ühe klõpsu.
Toimetusse jõudsid nad pisut enne kella seitset. Meeleolu oli otsustav ja pingeline. Jansson oli ikka veel kohal, nädalavahetustel hoolitses öövahetuse toimetaja ka eeslinna väljaande eest. Tavalistel laupäevadel vahetati välja ainult mõni üksik artikkel, kuid alati oldi valmis ka kogu lehte ümber tegema. Praegu seda just tehtigi.
„Peab ikka paika?” küsis Jansson otsekohe püsti tõustes, kui ta neid silmas.
„Ma usun küll,” vastas Annika. „Olümpiatribüünil lebab surnukeha. Pisikeste tükkidena, selle peale võin ma mürki võtta. Poole tunni pärast on see mul kindlalt teada.”
Jansson õõtsutas end kandadelt varvastele ja tagasi.
„Poole tunni pärast ja mitte varem?”
Annika heitis talle mantlit seljast ajades üleõlapilgu, võttis ühe eeslinna väljaande kaasa ja läks oma tuppa.
„Okei,” ütles Jansson uuesti maha istudes.
Kõigepealt kirjutas Annika valmis uudisloo, mis ainult täiendas esimese väljaande ööreporteri juttu. Ta lisas tsitaate ümberkaudsete elanike suust ja teate, et tulekahju on kontrolli all. Seejärel alustas ta lugu „Maolinseal”, lisades sellele hääli ja detaile. Kaks minutit enne poolt kaheksat helistas ta oma allikale.
„Ma ei saa veel mitte midagi öelda,” alustas mees.
„Ma tean,” ütles Annika. „Ma räägin ise, sina ole ainult vait, või ütle, kui ma eksin …”
„Seekord ma ei saa seda teha,” katkestas mees.
Pagan võtaks. Annika tõmbas hinge ja otsustas rünnata.
„Kuula mind kõigepealt,” ütles ta. „Minu arvates on asi nii: täna öösel suri olümpiastaadionil üks inimene. Tribüünil on keegi pisikeste tükkidena laiali. Te olete praegu seal ja korjate tükke kokku. Teo sooritaja on omainimene, insaider, sest kõik häireseadmed olid välja lülitatud. Seda laadi areenil peab olema tuhandeid häireseadmeid: sissemurdmisalarm, tulekahjualarm, liikumisalarm. Kõik need olid välja lülitatud. Ühtki ust pole maha murtud. Keegi läks võtmega sisse ja võttis häire maha, kas siis ohver või kurjategija. Praegu te selgitategi seda välja, kumb neist.”
Ta vaikis ja hoidis hinge kinni.
„Sa ei tohi sellega praegu välja tulla,” ütles politseinik teises otsas.
Annika hingas kiiresti välja.
„Millega?”
„Insaideriteooriaga. Me tahame seda saladuses hoida. Alarm oli töökorras, aga välja lülitatud. Keegi on surnud, see on tõsi. Me ei tea veel, kes see on.”
Mees tundus olevat omadega täiesti läbi.
„Millal te seda teada saate?”
„Ei tea. Isikut on visuaalselt raske tuvastada, kui nii võib öelda. Aga meil on ka teisi jälgi. Rohkem ma ei saa öelda.”
„Mees või naine?”
Mees kõhkles.
„Mitte praegu,” ütles ta ja pani toru ära.
Annika tormas toast välja Janssoni juurde.
„Nad kinnitavad surmajuhtumit, aga ei tea veel, kellega on tegemist.”
„Hakkliha?”
