kus nad olid käinud. Ta tõmbus eemale ja võttis fotograafi endaga kaasa.
„Pead sa toimetusse tagasi sõitma?” küsis ta. „Esimene väljaanne hakkab trükki minema.”
„Ei, ma saatsin oma filmid vabakutselistega ära. Pole kiiret.”
„Väga hea. Mul on tunne, et siin hakkab midagi juhtuma.”
Ühe telekompanii lõõtsbuss sõitis nende kõrvale. Nad hakkasid astuma teises suunas, pangast ja apteegist mööda alla kanali poole. Annika jäi seisma ja vaatas areenile, politseija tuletõrjeautod seisid ikka veel suurel taldrikul. Mida nad seal tegid? Merelt puhus jääkülm tuul, Hammarby sadamasse viivas väilas läikis lahtimurtud sissesõidurenn keset jääd otsekui mustav haav. Annika keeras tuulele selja ja pistis nina kinnaste vahele sooja. Sõrmede vahelt nägi ta järsku Södermalmi poolt üle jalakäijate silla lähenemas kaht valget autot. Põrgu päralt, kiirabi ja arstiauto! Ta vaatas kella, viis minutit pool viis läbi. Kolm tundi aega, kuni ta võib helistada oma allikale. Ta pistis kuulari kõrva ja proovis esialgu kriminaalpolitsei korrapidajat kätte saada. Kinni. Ta helistas Janssonile, menüü 1.
„Mis sa tahad?” küsis Jansson.
„Areenile sõidab kiirabiauto,” ütles Annika.
„Tähtaeg on seitsme minuti pärast.”
Annika kuulis, kuidas Janssoni arvuti klaviatuur klõbises.
„Mida TT kirjutab? On neil andmeid mõnest vigastatust?”
„Neil on andmed taksojuhi kohta, aga nad ei ole temaga veel rääkinud. Kahju suurus, kriminaalpolitsei korrapidaja kommentaarid – nad ei ütle esialgu mitte midagi, jah, sihukest kraami on. Mitte midagi tähelepanuväärset.”
„Taksojuht viidi ära rohkem kui tund aega tagasi, siin peab olema midagi muud. Kas politseiraadio ei räägi midagi?”
„Mitte mõhkugi millestki kahtlasest.”
„Salakanalitel?”
„Ei.”
„Raadio päevauudised?”
„Esialgu mitte midagi. Teles tuleb kell kuus uudiste eri.”
„Jah, ma nägin nende bussi.”
„Hoia kätt pulsil, ma helistan, kui oleme esimese väljaande trükki saatnud.”
Jansson sulges telefoni. Annika vajutas mobiili kinni, kuid jättis kuulari kõrva.
„Mispärast sul sihuke on?” küsis Henriksson, osutades Annika põsel ripnevale juhtmele. „Kas sa ei tea, et mobla kiirgus küpsetab ajud ära?”
Annika naeratas. „Ma leian, et see on praktiline. Ma saan joosta ja kirjutada ja samal ajal telefoniga rääkida. Peale selle on see vaikne, keegi ei kuule mu kõnesid.”
Ta silmad jooksid külma pärast vett, ta pidi silmi kissitama, et näha, mis eemal staadionil toimub.
„On sul mõni vinge teleobjektiiv?”
„Selles pimeduses see ei funktsi,” ütles Henriksson.
„Võta kõige kangem objektiiv, mis sul on, ja katsu pildi peale saada, mis seal toimub,” ütles Annika kindaga osutades.
Henriksson ohkas, pani fotokoti maha ja vaatas läbi läätse. „Statiivi oleks vaja,” pomises ta.
Autod olid sõitnud piki murunõlva üles ja parkinud ühe suure sissepääsu trepi ette. Kolm meest ronisid arstiautost välja ja jäid auto taha rääkima. Ilmus mundris politseinik, mehed tervitasid. Kiirabiauto juures ei olnud näha mingit liikumist.
„Kiiret neil igatahes ei ole,” ütles Henriksson.
Tuli veel kaks politseinikku, üks mundris, teine erariides. Mehed rääkisid ja vehkisid kätega, üks neist osutas üles pommiaugu poole.
Annika mobiil helises. Ta vajutas vastamisnupule.
„Jah?”
„Mida kiirabi teeb?”
„Mitte midagi. Ootab.”
„Mis me järgmisse väljaandesse paneme?”
„Kas keegi on Söderi haiglas taksojuhiga rääkinud?”
„Ei veel, aga meie inimesed on seal. Ta on vallaline, elab üksi.”
„Kas me OMi bossi Christina Furhage oleme üles otsinud?”
„Me pole teda kätte saanud.”
„Missugune kohutav hoop talle, kui metsikut tööd ta on teinud … Me peame ju nüüd valgustama kogu värki ka olümpiavaatenurgast, mis üldse olümpiamängudest saab? Kas tribüün jõutakse ära remontida? Mida ütleb Samaranch? Ja nii edasi.”
„Pidasime seda silmas. Meie inimesed tegelevad sellega.”
„Siis teen ma selle pommiloo ise. See peab ju olema sabotaaž. Kolm lugu: „Politsei jahib pommipanijat”, „Kuriteopaik varahommikul” ja …” Annika jäi vait.
„Bengtzon?”
„Praegu tehakse kiirabiauto tagauks lahti. Kanderaam veeretatakse välja, minnakse sellega sissepääsu poole. Kuradi kurat, Jansson, veel üks ohver!”
„Okei. „Politsei jahib”, „Maolinseal” ja „Ohver”. Sul on kuues, seitsmes, kaheksas lehekülg ja keskpaik.”
Liin suri välja.
Annika seisis tardunult, kui mehed staadioni poole suundusid. Henrikssoni fotoaparaat plõksus. Ükski teine ajakirjanik ei olnud uusi autosid märganud, treeningurajatis jäi neile teele ette.
„Kuradi külm on,” ütles Henriksson, kui mehed areenile kadusid.
„Istume autosse ja helistame,” ütles Annika.
Nad läksid tagasi ajakirjanike kogunemispaika. Inimesed külmetasid, telemehed rullisid kaableid lahti, mõned reporterid puhusid oma pastakatele hingeõhku. Et nad ka kunagi ei õpi pliiatsit kasutama, kui on külmakraadid, mõtles Annika muiates. Raadioinimesed nägid oma seljal turritava saatevarustusega välja nagu mingid põrnikad. Kõik ootasid. Üks Õhtulehele töötavatest vabakutselistest oli juba toimetusest tagasi jõudnud.
„Kell kuus antakse mingit pressiinfot,” ütles ta.
„Täpselt päevauudiste erisaatesse, nagu rusikas silmaauku,” pomises Annika.
Henriksson oli parkinud auto tenniseväljakute ja arstiabikeskuse taha.
„Ma tulin mööda seda teed, mille nad esimesena sulgesid,” ütles ta eneseõigustuseks.
Neil oli tükk maad minna. Annika tundis, kuidas jalalabad hakkasid tuimaks muutuma. Oli hakanud langema kergeid lumehelbeid, see tegi teleobjektiiviga pimedas pildistamise veel hädisemaks. Henrikssoni Saabi tuuleklaas tuli puhtaks pühkida.
„Nüüd on hea küll,” ütles Annika areeni poole vaadates. „Nii kiirabikui ka arstiauto on näha. Meil on siin kõigel
