Takso pööras Värmdöledenilt Södra Länkeni peale.
Kiirtee oli tõkestatud juba mitusada meetrit tunnelisuust ja areenist endast eemal. Kümmekond sõidukit seisis tõkete taga. Takso jäi nende sappa seisma, Annika ulatas oma taksokaardi.
„Millal sa tagasi tahad sõita? Kas jään ootama?” küsis juht.
Annika naeratas kahvatult.
„Ei aitäh, siin läheb üksjagu aega.”
Ta korjas oma ploki, pliiatsi ja mobiili kokku.
„Häid jõule!” hüüdis taksojuht, enne kui Annika ukse kinni lõi.
Issake, mõtles ta, jõuludeni on veel terve nädal aega. Kas juba hakkab see pühadesoovimine pihta?
„Samad sõnad,” ütles ta auto tagaakna poole.
Ta ristles autode ja inimeste vahel, enne kui tegeliku teesuluni välja jõudis. Need polnud politsei pandud tõkked. Väga hea. Nende vastu oli tal respekti. Ta ei pidurdanud üle tõkete hüpates hoogugi ja hakkas teisel pool neid kohe jooksma. Ta ei kuulnud seljatagant kostvaid ärritatud hüüdeid, vaid vahtis üles, suure rajatise poole. Ta oli siit autoga lugematu arv kordi mööda sõitnud ja alati seda tohutut ehitist imetlenud. Victoria staadion oli ehitatud kaljunõlva sisse, uuristatud Hammarby suusamäe alla. Keskkonnakaitsjad olid muidugi lärmanud, seda tegid nad alati, kui kuskil mõni puu maha raiuti. Södra Länken suundus otse mäe sisse ja läks staadioni alt läbi, kuid nüüd oli tunnelisuu suurte betoonkamakate ja paljude avariiautodega blokeeritud. Punakaskollased keerlevad signaaltuled autokatustel plinkisid libedal asfaldil. Põhjatribüün paisus tunnelisuu kohal nagu suur kukeseen, aga nüüd oli see vigastatud. Ilmselt oli pomm just seal lõhkenud. Ümar vorm turritas lõhkirebituna ja okkalisena vastu öötaevast. Annika jooksis edasi ja sai aru, et kuigi palju kaugemale ta enam ei pääse.
„Kuule, kuhu sa lähed?” karjus üks tuletõrjujatest.
„Üles,” karjus Annika vastu.
„Tee on suletud!” hüüdis mees.
„Olgu,” pomises Annika. „Eks võtke mind siis kinni!”
Ta jätkas teed ja läks nii kaugele paremale kui võimalik. Sickla kanal tema jalge ees oli jäätunud. Kaugemal, teisel pool jääd, algas mingisugune betoonsokkel, mis pidi toetama teetammi, enne kui see mäe sisse kadus. Seal vinnas ta end käsipuule ja hüppas umbes meetri kõrguselt alla. Kott põntsus vastu selga, kui ta maandus.
Ta peatus hetkeks ja vaatas ringi. Ta oli siin staadionil olnud ainult kahel korral, möödunudsuvisel esitlusel koos teiste ajakirjanikega ja ühel pühapäeva pärastlõunal koos Anne Snapphanega. Temast paremale jäi see, millest pidi saama olümpiaküla, Hammarby Sjöstadi pooleliolevad kortermajad, kus võistlejad pidid olümpiaadi ajal elama. Aknad mustendasid, kõik aknaklaasid ümbruskonnas olid nähtavasti purunenud. Temast vasakul kerkis kümne meetri kõrgune betoonsein. Ülevalpool laius suur taldrik staadioni peasissekäiguga.
Ta hakkas jooksma piki seinaäärt, katsudes eristada kõrvu kostvaid helisid: kauget sireeni, inimhääli, veekahuri või ehk hoopis suure ventilaatori suhinat. Avariiautode punased lambid tantsisid seinal. Ta jõudis seina lõppu ja hakkas jooksma trepist üles sissepääsu poole, samal ajal kui üks politseinik hakkas oma sinivalget linti lahti rullima.
„Me paneme siit tee kinni,” hüüdis ta.
„Minu fotograaf on seal üleval,” hõikas Annika vastu. „Ma pean ta ainult ära tooma.” Politseinik laskis ta läbi.
Nüüd tuleb ainult loota, et ma ei valetanud, mõtles Annika.
Trepp oli ehitatud kolme ühepikkuse jätkuga. Üles jõudes pidi ta tahtmatult õhku ahmima. Terve suur taldrik oli täis plinkivaid avariiautosid ja jooksvaid inimesi. Kaks põhjatribüüni ülal hoidvat sammast olid purunenud ja lebasid maas. Kõikjal vedeles kõveraks väändunud rohelisi istmeid. Äsja oli saabunud kamp operaatoreid televisioonist, ta märkas ka üht reporterit konkureerivast ajalehest ning kolme vabakutselist fotograafi. Ta tõstis pilgu üles ja vaatas otse pommiauku. Viis helikopterit tiirles selle kohal, vähemalt kaks neist esindasid meediat.
„Annika!”
See oli Õhtulehe fotograaf Johan Henriksson, 23aastane ajutine töötaja, kes varem oli töötanud Östersundi kohaliku ajalehe juures. Ta oli andekas ja ambitsioonikas, kaks omadust, millest viimane oli olulisem. Ta tuli jooksuga, kaks kaamerat rinnal hüplemas ja rappuv kaamerakott õlal.
„Mis sa peale said?” küsis Annika, tõmmates ploki ja pliiatsi välja.
„Ma jõudsin kohale umbes pool minutit pärast tuletõrjet. Ma jõudsin tabada kiirabiauto, mis viis ära ühe taksojuhi, ta oli vist saanud lõikehaavu. Tuletõrjel oli tegu, et tribüünile vett saada, asi lõppes sellega, et nad sõitsid tuletõrjemasinaga otse staadionile. Ma võtsin tulekahjupilte väljastpoolt, aga areenile ma ei ole pääsenud. Paari minuti eest hakkas jube sebimine, võmmid hakkasid jooksma nagu hullud, ju siis juhtus midagi.”
„Või nad leidsid midagi,” ütles Annika ja pistis ploki kotti. Pliiats otsekui teatepulk käes, hakkas ta jooksujalu sissepääsu poole minema. Kui ta õigesti mäletas, oli see pisut paremal, otse kokkuvarisenud tribüüni all. Keegi ei takistanud tema teed üle suure taldriku, kaos oli selleks liiga suur. Ta ristles betoonkamakate, väändunud sarrusevarraste ja roheliste plastikistmete vahel. Sissepääsuni viis nelja mademega trepp, üles jõudes oli tal hing kinni. Värava oli politsei jõudnud tõkestada, aga see ei lugenud. Tal polnudki vaja rohkem näha. Värav oli kahjustamata ja paistis lukus olevat. Harjumusele truuks jäädes ei suutnud Rootsi turvafirmad loobuda kinnitamast totraid kleepse nende kinnistute ustele, mida nad valvama pidid, olümpiastaadion ei olnud erand. Annika võttis ploki jälle välja ning kriipseldas sinna firma nime ja telefoninumbri.
„Palun kõigil piirkonnast lahkuda! Varisemisoht! Ma kordan …”
Politseiauto laskus aeglasel sõidul mööda taldrikut allapoole, valjuhääldi peal. Inimesed taganesid kiiresti soojendusala ja olümpiaküla suunas. Annika hakkas sörkima piki areeni välisseina ja vältis niiviisi taldrikult allaminekut. Selle asemel jälgis ta rampi, mis kulges langevas joones vasakule, kaardudes ümber kogu ehituse. Staadionil oli mitu sissepääsu, ta tahtis näha neid kõiki. Ükski neist ei olnud ei viga saanud ega purustatud.
„Vabandust, prouake, kao siit nüüd minema.”
Noor politseinik pani talle käe õlale.
„Kes teie ülemus on?” küsis Annika pressikaarti üles tõstes.
„Tal ei ole aega. Mine siit minema. Me peame piirkonna tühjaks tegema.”
Politseinik hakkas teda minema sikutama, oli näha, et tal polnud naljatuju. Annika väänas end lahti, jäi mehe ette seisma ja tegi veel ühe katse:
„Mida te staadionilt leidsite?”
Politseinik niisutas keelega huuli.
„Ma ei tea õieti, ja ega ma tohikski öelda,” ütles ta.
Täistabamus!
„Kes võiks mulle öelda ja millal?”
„Ma ei tea, küsi kriminaalkorrapidajalt. Aga nüüd lase siit jalga!”
Politsei tõkestas piirkonna kuni treeningukeskuseni, mitusada meetrit staadionist
