oma töötaja, kes on psühholoogiliselt … kes ei tunne end hästi.”
Juba samal pärastlõunal vaarus ta büroost välja. Seistes sügispimeduses Birger Jarlsgatanil, mida valgustasid kallite autode möödavihisevad tuled ning Stureplani restoranide ja butiikide stiilsed vaateaknad, tundis ta selgesti, et ei suuda enam kunagi Meijer & Ditzingeri tagasi minna. Ta tahtis sealt võimalikult kaugele. Kuid läks siiski teisiti.
Ta jäi haiguslehele. Alguses üheks nädalaks, siis teiseks. Nii kuude viisi. Arst soovitas tal tegelda asjadega, mis rõõmu pakuvad. Kui talle oma töös midagi meeldib, siis jätkaku sellega.
Pärast Kiruna juhtumit oli büroole hakanud üha rohkem kriminaalasju tulema. Rebecka nimi ja pilt jäid küll ajalehtedest välja, kuid büroo nimi esines meedias usinasti. Ja see andis tulemust. Inimesed pöördusid büroo poole sooviga, et „see Kiruna tüdruk” neid esindaks. Neile saadeti standardvastus, et büroo võib neile pakkuda kogenumat kriminaaladvokaati, aga see tüdruk võib abiks olla. Nii saadi jalg suurte meedia huviorbiidis olevate kohtuasjade ukse vahele. Selle aja jooksul tuli neil tegelda kahe grupivägistamise, ühe röövmõrva ja ühe altkäemaksuafääriga.
Osanikud tegid ettepaneku, et Rebecka võiks haiguslehe ajal kohtuistungitel viibida. Neid toimus ju suhteliselt harva. Nii sai ta tööga kontakti hoida. Ja ta ei pidanud isegi ette valmistama. Lihtsalt kohal olema. Vabatahtlikult muidugi.
Rebecka jäi nõusse, sest ta ei näinud valikut. Ta oli büroole häbi teinud, nad pidid kahjutasu maksma ja kaotasid kliendi. Võimatu oli keelduda. Ta oli neile võlgu ning tal ei jäänud muud üle kui noogutada ja naeratada.
Neil päevadel, kui ta pidi kohtus istuma, tuli ta vähemalt voodist välja. Kui muidu köitis vandekohtu ja kohtuniku tähelepanu eelkõige süüalune, siis nüüd oli tsirkuse suureks tõmbenumbriks Rebecka. Ta puuris pilguga lauda ja lasi neil end vahtida. Kohtualustel, prokuröril, tunnistajatel, vandemeestel. Ta peaaegu kuulis nende mõtteid: „Ah et see on siis tema …”
Nüüd jõudis ta mõisahoone ette. Siin oli muru ootamatult roheline ja värske. Vihmutid pidid sel kuival suvel küll hullupööra töötama. Aasta viimased kibuvitsaõied levitasid lõhna, mida kandis edasi merelt tulev õhtune briis. Õhk oli mõnusalt soe. Noorematel naistel olid seljas varrukateta linased kleidid. Veidi vanemad varjasid õlavarsi õhukeste puuvillaste IBluesi või Max Mara kampsunitega. Mehed olid lipsud koju jätnud. Tõttasid oma Ganti pükstes daamidele jooke viima. Kontrollisid grillsöe olukorda ja rääkisid omamehelikult toitlustajatega.
Rebecka vaatas otsivalt rahvasummas ringi. Maria Taubet ei olnud näha. Ega ka Måns Wenngreni.
Ja sealt lähenes talle üks osanikest, Erik Rydén. Naeratus näole.
„On see tema?”
Petra Wilhelmsson nägi mööda rada mõisahoone poole tulevat Rebecka Martinssoni. Petra oli äsja firmas tööle asunud. Ta nõjatus mõisahoone peasissekäigu ees vastu käsipuud. Temast ühel pool seisis Johan Grill, samuti uus, teisel pool Krister Ahlberg, kolmekümnene kriminaaladvokaat.
„Jah, see on tema,” kinnitas Krister Ahlberg. „Meie firma oma väike Modesty Blaise.”
Ta tühjendas joogiklaasi ja pani selle väikese kõlksuga käsipuu peale. Petra vangutas aeglaselt pead.
„Mõelda, et ta on inimese tapnud,” ütles ta.
„Tegelikult isegi kolm,” ütles Krister.
„Issand, mul tuli kananahk ihule! Vaadake!” ütles Petra ja tõstis käsivarre meeste nina alla.
Krister Ahlberg ja Johan Grill vaatasid seda tähelepanelikult. See oli kleenuke ja pruun. Üksikud ülipeenikesed karvad olid suvepäikeses peaaegu valgeks pleekinud.
„Asi pole selles, et ta on naine,” jätkas Petra, „aga ta ei paista üldse seda tüüpi olevat, kes …”
„Ega ei olegi. Ta varises lõpuks psüühiliselt kokku. Pole võimeline tööd tegema. Istub aeg-ajalt tähtsate kriminaalasjade istungitel. Samal ajal kui mina pean kogu töö ära tegema ja kontoris mobiili sees hoidma, juhuks kui neil seal küsimusi tekib. Ja tema naudib kuulsust.”
„Kas ta on kuulsus?” küsis Johan Grill. „Temast ei kirjutatud ju kordagi?”
„Ei, aga meie ringkondades teavad teda kõik. Rootsi juristide seltskond on väike, küll sa näed varsti ise.”
Krister Ahlberg mõõtis parema käe pöidla ja nimetissõrmega ühe sentimeetri. Ta nägi, et Petra klaas oli tühi, ja mõtles, kas pakkuda end seda täitma. Aga sel juhul oleks ta pidanud Petrakese Johaniga üksi jätta.
„Issand,” ütles Petra. „Huvitav, mis tunne on inimest tappa.”
„Ma teen teid tuttavaks,” ütles Krister. „Me ei tööta küll ühes osakonnas, aga käisime koos kaubandus- ja lepinguõiguse kursusel. Ootame, kuni Erik Rydén on ta oma embusest vabastanud.”
Erik Rydén embas Rebeckat ja tervitas teda. Erik oli võrdlemisi tüse mees ning võõrustajakohustused panid ta kergesti higistama. Tema keha auras nagu raba augustikuus. Pahvak Chanel Pour Monsieur’d ja alkoholi. Rebecka parem käsi patsutas tükk aega mehe selga, nagu beebidega tehakse.
„Tore, et sa tulla said,” ütles Erik oma kõige laiema naeratuse saatel.
Ta võttis Rebecka koti ning ulatas vastu klaasi šampanjat ja toavõtme. Rebecka vaatas võtmehoidjat. Võtme külge oli kunstipärase sõlmega kinnitatud valgeks ja punaseks värvitud puutükk.
Juhuks kui purjus külastaja peaks võtme vette pillama, mõtles ta.
Nad vahetasid mõned fraasid. Milline ilm. Sinu jaoks tellisin, Rebecka. Rebecka naeris ja küsis, kuidas läheb. Hästi, pagan võtaks, just eelmisel nädalal näkkas üks suurklient, biotehnoloogia valdkonnas. Ja ees ootab ühinemine Ameerika ettevõttega, nii et tööd jagub. Rebecka kuulas naeratades. Siis saabus veel üks hilineja ja Erik läks oma võõrustajakohust täitma.
Üks kriminaalosakonna advokaat tuli tema juurde. Mees tervitas, nagu oleksid nad vanad tuttavad. Rebecka otsis peas palavikuliselt tema nime, aga see oli kui pühitud. Mehel oli sabas kaks alluvat, üks nais- ja teine meessoost. Meessoost alluval olid blondid juuksed ja näol purjetaja päevitus. Ta oli lühemat kasvu ja laiaõlgne. Kandiline etteulatuv lõug, kalli kampsuni üleskääritud käiste alt paistmas tugevad käsivarred.
Nagu üleslöödud multikategelane Popeye, mõtles Rebecka.
Tüdruk oli samuti blond. Kallid päikeseprillid hoidsid juukseid pealael. Naerulohud põskedes. Tema lühikeste varrukatega pluusiga sobiv kampsun rippus Popeye käsivarrel. Nad tervitasid.
Tüdruk sädistas nagu laulurästas. Tema nimi oli Petra. Popeye nimi oli Johan ja tal oli mingi perekonnanimi ka, aga Rebeckale ei jäänud see meelde. Viimase aasta viga. Varem oli tal peas info salvestamiseks eraldi lahter. Nüüd ei olnud seal enam mingeid lahtreid. Infokillud maandusid läbisegi ja enamasti väljapoole. Ta naeratas ja surus neil parajalt tugevasti kätt. Küsis, kelle all nad büroos töötavad. Kuidas neile meeldib. Mis teemal nad lõputöö kirjutasid ja kas neil on kohtupraktika tehtud. Temalt ei küsinud keegi midagi.
Ta loovis inimeste vahel edasi. Kõik seisid, joonlauad töövalmis. Valmis üksteist mõõtma. Endaga võrdlema. Palk. Elukoht. Nimi. Tutvused. Suvehobid. Üks ehitas Nackasse maja. Teine otsis suuremat korterit, nüüd kus teine laps oli sündinud, soovitavalt Östermalmil.
„Ma
