lisandiks mitu erinevat kastet ja salatit. Valged ja punased veinid, õlu ja siider. Torsten teadis küll, et teda kutsuti büroos Katuse-Karlssoniks. Ta oli lühike ja tüse, mustad juuksed harjasena püsti. Månsil seevastu riided kuigi tihedalt keha ümber ei hoidnud. Temale ei läinud naised iial ütlema, et ta on armas ja ajab neid naerma.
„Kuulsin, et hankisid endale uue masina,” ütles Torsten ja napsas bulgurisalatist ühe oliivi.
„Mhmh, E-klassi kabriolett, algses korras,” vastas Måns masinlikult. „Kuidas tal läheb?”
Viivuks arvas Torsten Karlsson, et Måns küsis tema enda auto käekäigu järele. Ta suunas pilgu sinna, kuhu Måns vaatas, ning nägi Rebecka Martinssoni ja Maria Taubet.
„Ta elab ju sinu maamajas,” jätkas Måns.
„Ta ei saanud ju oma väikeses ühetoalises nelja seina vahel istuda. Mulle tundus, et tal polnud kuhugi minna. Miks sa tema enda käest ei küsi? Ta on ju sinu abi.”
„Sest ma küsin praegu sinu käest,” nähvas Måns.
Torsten Karlsson tõstis allaandmise märgiks käed.
”Tead, ma ei tea,” ütles ta. „Ma ei käi seal peaaegu üldse. Ja kui käin, siis me räägime muudest asjadest.”
„Ah soo, millest siis?”
„Noh, trepi tõrvamisest, rootsipunasest värvist, akende kittimisest. Ta teeb kogu aeg tööd. Üksvahe oli ta kinnisideeks kompost.”
Månsi pilk manitses teda edasi rääkima. Pilk oli huvitatud, peaaegu lõbustatud. Torsten Karlsson tõmbas sõrmedega läbi oma mustade harjasjuuste.
„Oh jumal,” ütles ta. „Kõigepealt hakkas ta ehitama. Kolmeosaline aia- ja majapidamisjäätmete kompost. Ostis ühe rotikindla kompostikasti. Ja ehitas lisaks ühe kiirkomposti. Ta peaaegu sundis mind kirja panema, kuidas rohtu ja liiva kihiti laotada … täielik teadus. Ja mäletad, kui ta pidi Malmösse sellele kontsernide maksustamise kursusele sõitma?”
„Jaa.”
„Siis ta helistas mulle ja ütles, et ta ei saa sõita, sest kompostis oli midagi valesti, liiga vähe lämmastikku või midagi sellist. Ta olevat kusagilt lähedalt lasteaiast olmejäätmeid toonud ja kompost läks liiga märjaks. Nii et ta pidi koju jääma, sest komposti tuli segada ja puurida.”
„Puurida?”
„Jah, ma olin sunnitud sinna sõitma ja komposti ühe vana jääpuuriga puurima, sel nädalal, kui ta kursusel pidi olema. Ja siis leidis ta metsast eelmiste omanike kompostihunniku.”
„Ja siis?”
„Seal oli ikka kõike. Kassikorjuseid, katkisi klaaspudeleid ja muud prügi … Siis ta hakkas seda puhastama. Leidis kuuri tagant ühe vana reformpõhjaga voodi. Kasutas seda suure sõelana. Tõstis labidaga komposti voodi peale ja raputas, nii et puhas muld pudenes läbi. Vaat siis oleks pidanud mõne kliendi sinna viima ja neile üht meie noort lootustandvat juristi tutvustama.”
Måns jõllitas Torsten Karlssonile otsa. Ta nägi vaimusilmas õhetavate põskede ja sassis juustega Rebeckat mullahunniku otsas metsikult raudvoodit raputamas. Torsten koos tumedates ülikondades klientidega suurisilmi pealt vaatamas.
Nad puhkesid korraga naerma ja naersid peaaegu ohjeldamatult. Torsten pühkis käeseljaga silmanurka.
„Kuigi nüüd on ta maha rahunenud,” ütles ta. „Ta pole enam nii … ma ei tea … kui ma viimati seal käisin, istus ta raamatu ja kohvitassiga trepi peal.”
„Mis raamat see oli?” küsis Måns.
Torsten Karlsson vaatas teda veidra pilguga.
„Ei märganud vaadata,” ütles ta. „Räägi temaga.”
Måns võttis kähku lonksu punast veini.
„Ma lähen ütlen tere,” ütles ta. „Aga sa ju tead. Ma pole suurem asi vestleja. Eriti veel naistega.”
Ta püüdis naerda, kuid seekord Torsteni suunurk ei liikunud.
„Küsi tema enda käest, kuidas tal läheb.”
Måns hingas pahinal läbi nina välja.
„Jaa-jaa, ma tean.”
Mulle sobivad rohkem lühiajalised suhted, mõtles ta. Kliendid. Taksojuhid. Kodupoe kassapidajad. Nende puhul ei ole vanu konflikte ega pettumusi kusagil pealispinna all mererohuna puntras.
Hilissuvine pärastlõuna Lidö saarel. Õhetav õhtupäike laotab lamedate kaljude kohale kuldse loori. Saarestiku kruiisilaev liigub tasahilju mööda laevateed. Pillirookõrred vee ääres kallutavad end üksteisele lähemale ja sosistavad omavahel. Külastajate jutt ja naer kanduvad mööda vett edasi.
Õhtusöök oli jõudnud sinnamaale, et lauale ilmusid sigaretipakid. Enne magustoitu anti aega veidi jalga sirutada ja laua ääres jäi rahvast hõredamaks. Kampsunid ja jakid, mis olid enne ümber vöökoha või õlgade seotud, tõmmati jahedatele käsivartele. Mõned tegid veel kolmandat või isegi neljandat korda asja Rootsi laua juurde ja vestlesid kokkadega, kes pöörasid süte kohal särisevaid grillvardaid. Mõned olid juba väga purjus. Pidid tualetti minnes mõisahoone trepikäsipuust kinni hoidma. Vehkisid kätega ja pillasid sigaretituhka riietele. Rääkisid liiga valjusti. Üks osanik tahtis kangesti aidata ettekandjal magustoitu lauale viia. Ta vabastas neiu autoriteetselt ja härrasmehelikult suurest kandikust, millel olid vaniljekreemiga tarteletid ja suhkruglasuuriga punased sõstrad. Tarteletid libisesid murettekitavalt kandiku serva. Ettekandja naeratas pingutatult ja vahetas grilli juures seisvate kokkadega pilke. Üks neist jättis töö pooleli ja kiirustas ettekandjaga kööki ülejäänud kandikute järele.
Rebecka ja Maria istusid all kaljunukkidel. Kivist õhkus sinna päeva jooksul salvestunud kuumust. Maria kratsis randme siseküljel olevat sääsepunni.
„Torsten sõidab järgmisel nädalal Kirunasse,” ütles ta. „Kas ma rääkisin juba?”
„Ei.”
„Koostöö aktsiaseltsiga Janssongruppen Revision. Nüüd, kus Rootsi kirik on riigist lahutatud, on tegu huvipakkuva kliendigrupiga. Plaanis on müüa Rootsi kirikukogudustele juriidiline pakett, mis sisaldab raamatupidamist ja auditit. Pakkuda kõikvõimalikku abi, olgu siis teemaks „kuidas vabaneda fibromüalgia-Beritist” või „kuidas sõlmida majanduslikult kasumlikke lepinguid ettevõtjatega”, ühesõnaga täiskomplekt. Ma ei tea, aga ma arvan, et kaugemas perspektiivis on plaanis ka mõne maakleriga koostööd teha ja vallutada varahaldus. Igatahes sõidab Torsten Kirunasse ja üritab meid sealsele kirikunõukogule pähe määrida.”
„Ja siis?”
„Sa võiksid temaga kaasa minna. Tead ju küll teda. Tal oleks ainult hea meel.”
„Ma ei saa Kirunasse sõita,” pahvatas Rebecka.
„Ma arvasingi, et sa seda ütled. Aga miks mitte?”
„Ma ei tea, ma …”
„Mis on kõige hullem, mis juhtuda võiks? Isegi kui sa kohtad kedagi, kes su ära tunneb? Ja sa ju ometi igatsed vanaema maja järele?”
Rebecka surus hambad kokku.
Ma
