asi, mida sul vaja on.”
Rebecka ei vaadanud vastates mehe poole.
„Ma tohin ehk ise otsustada, mida mul vaja on ja mida mitte.”
Talle hakkas kohale jõudma, et lähedalolijad kikitasid kõrvu. Pealtnäha tantsisid ja vestlesid, aga kas jutuvada polnud mitte vaiksemaks jäänud? Lootsid vist järgmiseks töönädalaks jutuainet hankida.
Måns paistis samuti seda märganud olevat ja tasandas häält.
„Vabandust, et ma hoolin.”
Rebecka hüppas paati.
„Ah või hoolid! Kas sellepärast ma peangi kõigil neil kohtuistungitel passima nagu napakas?”
„No nüüd aitab,” sisistas Måns. „Ise ütlesid, et sul pole midagi selle vastu. Ma arvasin, et see aitab sul tööga kontakti hoida. Roni paadist välja!”
„Nagu mulle oleks valikut jäetud! Kui järele mõtled, saad isegi aru!”
„No kurat võtaks, ära siis enam osale. Tule nüüd paadist välja, lähme tagasi ja homme räägime, kui sa oled kaineks saanud.”
Rebecka tegi paadis sammu. Paat kõikus. Korraks käis Månsil peast läbi, et Rebecka ronib sillale ja virutab talle. See veel puuduks.
„Kui ma olen kaineks saanud? Sa … sa oled ikka uskumatu!”
Rebecka pani jala vastu silda ja lükkas. Måns tahtis juba paadist kinni haarata, aga kujutas siis ette, kuidas see välja näeks. Kuidas ta viimse hetkeni paadininast kinni hoiab ja siis vette kukub. Meie advokaadibüroo onu Melker. Paat liugles eemale.
„Eks mine siis Kirunasse!” hüüdis Måns pealtkuulajatest välja tegemata. „Minu poolest tee, mis tahad.”
Paat kadus pimedusse. Ta kuulis aerude kolinat tullides ja aerulabade pladinat vees.
Ent Rebecka hääl kostis endiselt lähedalt ja oli nüüd tooni võrra kõrgem.
„Ehk ütled mulle, mis saaks praegusest olukorrast veel hullem olla.”
Månsile meenutas see hääl kunagisi tülisid Madelenega. Kõigepealt Madelene tagasihoitud viha. Månsil polnud õrna aimugi, mida ta jälle valesti oli teinud. Siis riid, iga kord nagu sajandi torm. Ja siis see tooni võrra kõrgem hääl, mis peagi murdus nutuks. Seejärel leppimine. Kui olid valmis seda hinda maksma ja patuoinaks hakkama. Madelenega oli tal käitumisjoonis käepärast: ta nimetas end sitapeaks ja Madelene nuuksus tema rinna najal nagu väike laps.
Ja Rebecka … Mõte tegi õigete sõnade otsingul kohmaka nokastanud sammu, aga oli juba hilja. Aerutõmbed kadusid aina kaugemale.
Põrgusse, ta ei hakka talle järele hüüdma. Unustagu ära.
Äkitselt seisis Ulla Carle, üks büroo naisosanikest, tema selja taga ja küsis, mis juhtus.
„Lase mulle kuul pähe,” ütles Måns ja hakkas üles hotelli poole astuma. Ta võttis suuna välibaarile, mille kohal säras värviliste laternate rida.
Teisipäev, 5. september
POLITSEIINSPEKTOR SVEN-ERIK STÅLNACKE sõitis Fjällnäsist Kirunasse. Kruusakivid põrkasid vastu autopõhja ja auto taga oli suur tolmupilv. Kui ta üles Nikkavägeni poole keeras, kerkis temast vasakul taevasse tohutusuur jääsinine Kebnekaise mäemassiiv.
Veider, et sellest vaatepildist ei tüdine kunagi, mõtles ta.
Kuigi ta oli juba üle viiekümne, vaimustas aastaaegade vaheldumine teda endiselt. Kõrgtundrast orgudesse voogav karge sügisõhk. Päikese tagasitulek kevadtalvel. Esimesed tilgad räästas. Ja jääminek. Aastatega vaimustus pigem kasvas. Ta oleks tahtnud lausa nädala puhkust võtta, et loodust vaadelda.
Isaga oli sama lugu, mõtles Sven-Erik.
Isa oli oma viimastel eluaastatel, õieti viimasel viieteistkümnel aastal muudkui korrutanud: „See on mu viimane suvi. See sügis oli viimane, mida ma nägin.”
Tundus, et just see hirmutas isa suremise juures kõige rohkem. Et ta ei näe enam kevadet, valget suve, hõõguvat sügist. Et aastaajad tulevad ja lähevad edaspidi ilma temata.
Sven-Erik kiikas kella. Pool kaks. Prokuröriga kohtumiseni oli pool tundi aega. Ta jõuab Annie grilli sisse põigata ja ühe burgeri võtta.
Ta teadis küll, mida prokurör tahab. Preester Mildred Nilssoni mõrvast oli varsti kolm kuud möödas ja nad polnud kuhugi jõudnud. Prokurör oli kannatuse kaotanud. Ja kes sai talle seda ette heita?
Ta vajutas alateadlikult kõvemini pedaali. Oleks pidanud Anna-Marialt nõu küsima, mõtles ta nüüd. Anna-Maria Mella oli tema otsene ülemus. Praegu oli ta lapsepuhkusel ja Sven-Erik asendas teda. Talle tundus imelik Anna-Mariat kodus tülitada. Veider lugu. Kui nad koos töötasid, tundus Anna-Maria nii lähedane. Aga väljaspool tööd ei osanud Sven-Erik talle midagi öelda. Ta tundis Anna-Mariast puudust, kuid oli teda vaid ühe korra vaatamas käinud, kohe pärast poisi sündi. Anna-Maria oli mõned korrad jaoskonnast läbi astunud, aga siis seisis kogu kontori kanakari tema ümber, nii et Sven-Erik hoidis targu eemale. Anna-Maria pidi ametisse naasma jaanuari keskel.
Nad olid tohutul hulgal inimesi küsitlenud. Lootuses, et keegi nägi midagi. Nii Jukkasjärvis, kus preester kooriruumi juurest pooduna leiti, kui ka Poikkijärvis, kus ta elas. Aga ei midagi. Nad olid ka kaugemal küsitlemas käinud. Ikka mitte tuhkagi.
Väga veider. Keegi peksis preestri täiesti avalikult jõe ääres koduloomuuseumi territooriumil surnuks. Mõrtsukas tassis surnukeha täiesti avalikult kirikusse. See juhtus küll keset ööd, ent väljas oli valge nagu päeval.
Politseile oli räägitud, et tegemist oli vastuolulise preestriga. Kui Sven-Erik küsis, kas preestril oli vaenlasi, vastas mitu koguduse aktiivset naist: „Kõik mehed olid ta vaenlased.” Üks naine kirikukantseleist, teravad vaod kinni pigistatud suu ümber, ütles otse välja, et preester oli ise süüdi. Ta olevat juba eluajal ajalehtedes jutuainet pakkunud. Tüli kirikunõukoguga, sest ta korraldas koguduse ruumides naistele enesekaitsekursusi. Tüli vallaga, sest tema juhitud naiste piibliring Magdalena esitas nõudmise, et kolmandik aega valla liuväljadel antaks hokinaiskonna ja iluuisutajate käsutusse. Ja viimati oli ta läinud tülli jahimeeste ja põdrakasvatajatega. Asi puudutas üht emast hunti, kes oli kiriku maadele elama asunud. Mildred Nilsson oli öelnud, et kiriku kohus on hunti kaitsta. Kohalikus ajalehes ilmusid lausa üle kahe lehe suured pildid Mildredist ja tema põhilisest vastasest, allkirjad vastavalt „Hundiarmastaja” ja „Hundivihkaja”.
Poikkijärvi kiriklas Jukkasjärvist teisel pool jõge istus preestri mees. Haiguslehel ja võimetu naise pärandiga tegelema. Sven-Erikule meenus, kui piinarikas oli olnud selle mehega vestelda. „Jälle teie. Kas teil juba küllalt ei saa?” Iga vestlusega oleks nagu löönud öövanuse jääaugu pealt jääd katki. Lein tõusis uuesti pinnale. Äranutetud silmad. Ka lapsi ei olnud, kellega leina jagada.
Sven-Erikul endal oli küll üks laps, Luleås elav tütar, aga see neetud üksindus oli talle tuttav. Ta oli lahutatud ja elas üksi. Aga tal oli vähemalt kass ja tema naine ei olnud ketiga üles poodud.
Kõik poolearuliste ütlused ja kirjad, kus nad end mõrvas süüdi tunnistasid, olid järele kontrollitud. Loomulikult tulemusteta. Katkised inimesed, kes olid ajalehtede pealkirjadest korraks tuurid üles võtnud.
Ja
