lasen Torstenil sinult küsida. Kui kardad, et voodi all on koll, siis on parem lamp põlema panna, kõhuli visata ja järele vaadata.”
Tants mõisahoone kiviterrassil. Kõlaritest tuleb Abba ja Niklas Strömstedt. Hotelli avatud köögiakendest kostab portselani kõlinat ja veesolinat, keegi loputab nõusid enne nõudepesumasinasse panemist voolava vee all. Päike on oma punased loorid vette laotanud. Puude otsas ripuvad laternad. Trügimine välibaari ees.
Rebecka läks alla kivist kaile. Ta oli veidi aega oma lauanaabriga tantsinud ja seejärel jalga lasknud. Nüüd pani pimedus käe talle ümber ja tõmbas ta enda vastu.
Kõik läks ju hästi, mõtles ta endamisi. Nii hästi, kui minna sai.
Ta istus kalda äärde puupingile. Lainete mulksumine vastu betoonsilda. Seisnud adru, soolase merevee ja diisli hais. Mustal pinnal peegeldumas üksik lamp.
Måns oli tulnud talle tere ütlema vahetult enne seda, kui kõigil oli aeg lauda istuda.
„Kuidas läheb, Martinsson?” küsis ta.
Mida ma peaksin vastama, mõtles Rebecka.
Månsi muie ja komme kutsuda teda perekonnanimega oli nagu suur stoppmärk: usaldusel, pisaratel ja siirusel ei olnud siin kohta.
Nii et pea püsti, jalad kindlalt maha ja lühike aruanne sellest, kuidas ta Torsteni maamaja aknaraame linaõlivärviga maalerdas. Kiruna sündmuste järel tundus talle, et Måns hoolib temast. Aga kui Rebecka ei olnud enam võimeline tööd tegema, oli mees järsku kadunud.
Siis ei ole sa keegi, mõtles Rebecka. Kui sa pole võimeline tööd tegema.
Ta kuulis kruusateel samme ja tõstis pilgu. Alguses ei eristanud silm nägusid, kuid hele hääl kõlas tuttavalt. See oli too uus blond töötaja. Mis ta nimi oligi? Petra.
„Tere, Rebecka,” ütles Petra, nagu oleksid nad tuttavad.
Ta seisis liiga lähedale. Rebecka võitles oma sisehäälega, mis soovitas püsti karata, Petra eemale tõugata ja minema joosta. Aga nii ju ei tehta. Seega istus ta edasi. Jalg, mis oli üle teise tõstetud, paljastas ta. Liikus ebamugavustundest üles-alla. Tahtis jooksu panna.
Petra vajus ohates tema kõrvale istuma.
„Issand, Åke tantsis minuga praegu kolm tantsu järjest. Tead ju isegi – kui töötad nende alluvuses, siis peavad nad sind justkui enda omandiks. Ma lihtsalt pidin korraks minema hiilima.”
Rebecka mühatas nõusolevalt. Natukese aja pärast ta ütleb, et peab tualetti minema.
Petra pööras end Rebecka poole ja pani pea viltu.
„Ma kuulsin, mida sa eelmisel aastal läbi elasid. See oli kindlasti kohutav.”
Rebecka ei vastanud.
Eks me näe, mõtles ta õelalt. Kui saak ei taha urust välja tulla, tuleb teda millegagi meelitada. Nüüd järgneb ilmselt väike omapoolne usaldusavaldus. Ulatad teisele oma pisikese ülestunnistuse ja vahetad selle nagu raamatumärgi teise saladuse vastu.
„Minu õel oli viis aastat tagasi ka üks õudne kogemus,” jätkas Petra, kui Rebecka vaikis. „Ta leidis naabri poja kraavist uppununa. Poiss oli kõigest neljane. Pärast seda muutus ta …”
Ta lasi ebamäärasel käeliigutusel lause lõpetada.
„Ah siin te siis istutegi.”
Tuli Popeye. Kummaski käes džinn toonikuga. Ulatas ühe Petrale ja teise pärast põgusat kõhklust Rebeckale. Tegelikult oli ta selle endale toonud.
Džentelmen, mõtles Rebecka väsinult ja asetas klaasi enda kõrvale.
Ta vaatas Popeyed. Popeye vaatas himukalt Petrat. Petra vaatas himukalt Rebeckat. Popeye ja Petra maiustavad kõigepealt temaga. Ja siis lähevad paarituma.
Küllap Petra tundis, et Rebecka kavatseb põgeneda. Et tema võimalus on kohe möödas. Tavajuhul oleks ta lasknud Rebeckal minna ja mõelnud, et võimalusi tuleb veel. Kuid kõik need dringid ja söögi juurde joodud vein olid tema otsustusvõimet ähmastanud.
Ta kummardus Rebeckale lähemale. Tema nägu oli klaar ja rõõsa, kui ta küsis:
„Kuidas siis oli inimest tappa?”
Rebecka marssis otse läbi purjus inimsumma. Ei, ta ei tahtnud tantsida. Tänan, ei, ta ei soovinud baarist midagi. Kott õlal, suundus ta alla silla poole.
Ta oli Petra ja Popeyega hakkama saanud. Mananud näole järelemõtliku ilme, naelutanud pilgu kaugele pimedale laevateele ja vastanud: „Kohutav muidugi.”
Mida veel oleks võinud öelda? Nii, nagu asi tegelikult oli? „Mul pole aimugi. Ma ei mäleta.”
Võib-olla oleks pidanud neile rääkima oma haletsusväärsetest vestlustest terapeudiga. Rebecka istub ja muudkui naeratab, kuni ei suuda enam naeru pidada. Mida ta teha saab? Ta ju ei mäleta. Terapeut isegi ei naerata, sest see pole põrmugi naljakas. Lõpuks otsustavad nad pausi teha. Rebecka võib millalgi edaspidi tagasi tulla.
Kui ta ka tööga enam toime ei tule, ei võta ta sellegipoolest terapeudiga ühendust. Ta ei suuda. Näeb vaimusilmas stseeni, kus tema istub ja kurdab, et ta ei saa oma eluga hakkama, ja terapeut manab näole osalt kaastundliku ja osalt mis-ma-ütlesin-ilme.
Ei, Rebecka vastas Petrale nagu normaalne inimene, et see oli kohutav tunne, aga elu peab ju edasi minema, kõlagu see kui tahes banaalselt. Vabandas seejärel ja lahkus. Kõik läks kenasti, ent viis minutit hiljem valdas teda viha ja nüüd … Nüüd oli ta nii vihane, et võinuks puu koos juurtega maast välja tõmmata. Või vahest seljaga vastu mõisahoonet toetuda ja selle nagu pappkasti ümber lükata. Neil kahel blondil vedas, et neid nüüd enam kail ei olnud, muidu oleks ta nad vette lükanud.
Korraga seisis Måns tema taga. Siis juba kõrval.
„Mis on? Kas juhtus midagi?”
Rebecka ei aeglustanud sammu.
„Mina lahkun. Üks kutt köögis ütles, et ma võin plastpaati laenata. Ma aerutan üle.”
Måns tõi kuuldavale rahulolematu häälitsuse.
„Hull oled või? Sa ei tohi pimedas aerutama minna. Ja kuidas sa edasi saad? Jää ometi siia, mis sul hakkas?”
Rebecka jäi vahetult enne silda seisma. Pööras ümber ja hüppas Månsile peale.
„Mis sa ise arvad?” hüüdis ta. „Minult küsitakse, mis tunne on inimest tappa. Kust kurat ma teadma peaksin? Ma ei kirjutanud sel hetkel parajasti oma tunnetest luuletust. Ma … see lihtsalt juhtus!”
„Miks sa minu peale vihane oled? Ega mina ei küsinud.”
Rebecka hääl taltus äkki.
„Ei, Måns, sina ei küsi midagi. Selles ei saa sind keegi süüdistada.”
„Mida kuradit,” vastas mees, kuid Rebecka oli juba järsult ringi pööranud ja sillale marssinud.
Måns kiirustas talle järele. Rebecka oli oma koti paati visanud ja sidus köit lahti. Måns otsis sõnu.
„Ma
