olin mais sinu kodukandis,” ütles ta. „Suusatasin Abisko ja Kebnekaise vahel, kell kolm öösel tuli üles ärgata ja kooriku peal sõita. Päeval oli nii märg, et lihtsalt vajusid läbi. Siis ei olnud muud teha kui kevadpäikest nautida.”
Õhkkond muutus äkitselt piinarikkaks. Kas sellel mehel oli vaja Rebecka kodukanti mainida? Kiruna pressis end nende vahele nagu tont. Kõik vuristasid äkitselt tuhande teise koha nime, kus nad käinud olid. Itaalias, Toscanas, vanemate juures Jönköpingis, Legolandis, kuid Kiruna oli visa kaduma. Rebecka läks edasi ja kõik hingasid kergendatult.
Vanemad juristid olid puhanud oma suvilates läänerannikul, Skånes või saarestikus. Arne Eklöf oli matnud oma ema ja rääkis Rebeckale avameelselt, kuidas kogu suvi oli möödunud varajagamise tähe all.
„Kuradi värk ikka,” ütles ta. „Kui issand annab surma, siis saatan annab pärijad. Kas soovid veel?”
Arne osutas Rebecka klaasile. Rebecka keeldus. Mees vaatas teda peaaegu vihaselt. Nagu oleks ta keeldunud ka edasisest usalduslikust jutuajamisest. Mis ei olnudki ilmselt nii vale. Arne seadis sammud joogilaua poole. Rebecka seisis ja vaatas talle järele. Inimestega rääkimine nõudis pingutust, aga üksi tühja klaasiga seista oli õudusunenägu. Nagu vaene potilill, kes ei saa isegi vett küsida.
Ma võiksin tualetti minna, mõtles ta ja vaatas kella. Võin sinna jääda seitsmeks minutiks, kui järjekorda pole. Kolmeks minutiks, kui keegi ukse taga ootab.
Ta otsis pilguga kohta, kuhu klaas asetada. Just sel hetkel ilmus tema kõrvale Maria Taube. Ulatas talle pokaali Waldorfi salatiga.
„Söö,” ütles ta. „Sind on valus vaadata.”
Rebecka võttis salati vastu. Mariat nähes kerkis talle silme ette mälestus möödunud kevadest.
Ere kevadpäike Rebecka räpase akna taga. Aga ribakardinad on alla lastud. Maria tuleb ühel argipäeva hommikupoolikul teda vaatama. Rebecka imestas tagantjärele, et ta üldse ukse lahti tegi. Selle asemel et teki all peidus olla.
Aga ei. Ta läheb välisukse juurde. Ise vaevu uksekella helinast teadlik. Teeb hajameelselt turvaluku lahti. Keerab vasaku käega võtit, vajutades paremaga lingile. Mõistus on justkui välja lülitatud. Umbes nagu siis, kui leiad end lahtise uksega külmkapi eest ja imestad, mida sa üldse köögis teed.
Hiljem mõtleb ta, et võib-olla elutseb tema sees üks väike tark tegelane. Üks punaste kummikute ja päästevestiga plikatirts. Ellujääja. Ja see väike tüdruk tundiski need kerged kontsaklõpsud ära.
Tüdruk Rebecka kätele ja jalgadele: „Rahu, see on Maria. Ärge öelge talle! Las teeb ukse lahti!”
Maria ja Rebecka istuvad köögis. Joovad musta kohvi. Rebecka ei räägi peaaegu midagi. Nõudepüramiid hapneb tööpinnal, esikupõrandal vedelevad hunnikus ajalehed, reklaamid ja muu post ning kortsus läbihigistatud riided ta seljas räägivad nagunii enda eest.
Siis hakkavad käed värisema. Ta on sunnitud kohvitassi lauale panema. Käed vehklevad arutult nagu peata kanad.
„Mulle ei tohi rohkem kohvi anda,” püüab ta naljatada.
Ta naerab, aga see kõlab rohkem nagu kõlatu klirin.
Maria vaatab talle silma. Rebeckal on tunne, et Maria teab. Et Rebecka seisab vahel rõdul ja vaatab all olevat asfalti. Ja et vahel ei suuda ta isegi poodi minna. Elab sellest, mida kodus on. Joob teed ja sööb otse purgist hapukurki.
„Mina ei ole psühhiaater,” ütleb Maria, „aga ma tean, et söömata ja magamata teed sa asja veel hullemaks. Ja sa pead hommikuti riidesse panema ja õues käima.”
Rebecka peidab käed köögilaua alla.
„Sa arvad vist, et ma olen lolliks läinud.”
„Kullakene, minu suguvõsa kubiseb närvihaigetest naistest. Nad minestavad ja hüsteeritsevad, kannatavad paanikahäirete ja hüpohondria all. Ja kas ma oma tädist olen rääkinud? Kord istub psühhiaatriahaiglas sees ega saa ilma abita riidessegi. Nädal hiljem avab Montessori lasteaia. Ma olen sellega nii harjunud.”
Järgmisel päeval pakub üks omanikest, Torsten Karlsson, Rebeckale oma maamajakest laenuks. Maria oli Torsteni abi äriõiguse alal, enne kui ta osakonda vahetas ja koos Rebeckaga Måns Wenngreni alluvuses tööle hakkas.
„Teeksid mulle sellega teene,” ütleb Torsten. „Siis ma ei pea murdvargaid kartma ega ainult kastmise pärast sinna sõitma. Õieti peaksin selle maha müüma. Aga see on pagana tülikas ettevõtmine.”
Rebecka oleks pidanud muidugi ära ütlema. Ilmselgelt. Aga enne kui tema jõudis suu lahti teha, oli see punaste kummikutega tüdruk juba jah öelnud.
REBECKA SÕI KOHUSETUNDLIKULT Waldorfi salatit. Ta alustas poolikust kreeka pähklist. Aga suhu jõudes paisus see suureks nagu ploom. Ta näris ja näris. Valmistus neelama. Maria vaatas teda.
„Kuidas sa ennast tunned?” küsis ta.
Rebecka naeratas. Keel tundus kare.
„Mina ei tea.”
„Aga täna õhtul siin olla on ikka okei?”
Rebecka kehitas õlgu.
Ei ole, mõtles ta. Aga mis mul üle jääb? Sunnin end kodust välja minema. Muidu istun varsti inimpelgurina ihuüksi kusagil onnis, kõiksugu ametnikud jahivad mind, mul on elektriallergia ja trobikond tuppa tegevaid kasse.
„Ma ei tea,” ütles ta. „Mul on tunne, et inimesed vahivad mind, nii kui ma mujale vaatan. Räägivad minust, kui mind juures pole. Niipea kui ma lähenen, vahetatakse teemat. Saad aru? Umbes nagu „Tennis, anyone?”-paanika, nii kui mina nähtavale ilmun.”
„No aga ongi ju,” naerab Maria. „Sa oled ju meie büroo oma Modesty Blaise. Ja nüüd toimetad seal Torsteni maamajas ja lähed aina eraklikumaks ja imelikumaks. Pole ime, et sinust räägitakse.”
Rebecka naeris.
„No aitäh, kohe palju kergem hakkas.”
„Ma nägin, et sa tervitasid Johan Grilli ja Petra Wilhelmssoni. Mida sa miss Spinningust arvad? Ta on kindlasti väga tore, aga ma lihtsalt ei või, kui kellelgi on tagumik kusagil abaluude all. Minu taguots on nagu teismeline – hoiab eemale ja seisab oma jalgadel.”
Nad jäid vait ja vaatasid kauguses sõitvat mootoriga vana purjekat.
„Ära muretse,” ütles Maria. „Varsti jäävad kõik purju. Ja tuigerdavad sinuga juttu rääkima.”
Ta pööras end näoga Rebecka poole, kummardus talle väga lähedale ja küsis pehmel keelel:
„Mis tunne on inimest tappa?”
Rebecka ja Maria ülemus Måns Wenngren seisis veidi eemal ja jälgis neid.
Väga hea, mõtles ta. Hästi tehtud.
Ta nägi, kuidas Maria Taube ajas Rebecka Martinssoni naerma. Maria käed käisid õhus siia-sinna, kord peopesad ülal, kord all. Õlad kerkisid ja langesid. Ime, et ta suutis oma klaasi kontrollida. Küllap tänu noobli perekonna aastatepikkusele harjutamisele. Ja Rebecka lasi end lõdvemaks. Måns tõdes, et Rebecka nägi päevitunud ja tugev välja. Ise peenike nagu piibuork, aga seda oli ta ju alati olnud.
