mina jälle absoluutselt ei mõistnud, kuidas ma oleks pidanud olema sellises seisundis, ülev, mina nägin ainult tuhandet põhjust, kõik ümberlükkamatud, tunda hoopis midagi muud.
Kokkuvõttes, Lola lihtsalt sonis õnnest ja optimismist, nagu kõik inimesed, kes on elus suutnud jääda õigele küljele, õiguste, tervise ja kindlustunde poole, ja kellel on veel kaua elada.
Ta painas mind hinge ja kompaniiga, see ei tahtnud talle suhu ära mahtuda! Hing, see on keha edevus ja lõbu, kuni sellel kehal on asjad väga hästi, aga samal ajal on see ka soov see keha maha jätta, kohe kui inimene jääb haigeks või kui asjad lähvad halvasti. Sa võtad nendest kahest poosist selle, mis sulle hetkel mugavam on, ja kogu lugu. Kuni valida saab, on kõik väga hästi. Aga minul ei olnud enam midagi valida, minu kaardid olid laotud! Mina hulpisin kõriauguni tões ja minu surm kõndis mul kannul, ma ei tea, kas te saate sellest aru. Mul oli väga raske mõelda millelegi muule kui sellele, et mind tapetakse varsti. Mida terve maailm pidas täiesti normaalseks.
See omamoodi lõpmatu, selgemõistuslik, kogu kehas läbi elatud agoonia, mille jooksul sa ei suuda mõista mitte midagi muud kui absoluutseid tõdesid, kui sa selle oled läbi teinud, siis tead sa igavesti, mida ütled.
Minu jaoks oli ühesõnaga selge, et sakslased võivad tulla, tappa, laastada, panna kõik põlema, hotelli, õunapommid, Lola, Tuileries’ aia, ministrid, nende peded, café Coupole’i, Louvre’i, kaubamajad, kõik, nad võivad langeda sulavas tinas meie linnale ja lasta põrgu lahti selles üüratus räpases tsirkuses, millele polnud enam niikuinii võimalik mitte midagi jäledat lisada, minul polnud midagi kaotada, mina sain ainult veel võita.
No mida sa kaotad, kui põleb su korteriomaniku maja? Olgu ta sakslane, prantslane, inglane, hiinlane, kui ta ei tule ise, siis tuleb üüripäeval uus omanik ja lajatab arve lauale, mis vahet seal on?.. Markades või frankides? Ükskõik, kui niikuinii tuleb maksta!
Ühesõnaga, moraal oli sitt, nagu selle kohta öeldakse. Kui ma oleks Lolale öelnud, mida ma tegelikult tema sõjast arvan, oleks ta mu sealsamas väärastunud koletiseks tembeldanud ja keelanud mulle oma buduaari viimasedki intiimsed rõõmud. Nii et ma hoidsin oma mõtteid tema eest kiivalt. Peale selle oli mul ka teisest laadist raskusi, mul oli väga palju võistlejaid. Rohkem kui üks ohvitser tahtis Lola minult üle lüüa! See oli ohtlik konkurents, neil olid võimsad relvad, Auleegioni hukutavad ordenid! Ja nagu kiuste sel hetkel Ameerika ajalehtedes muud juttu ei olnudki kui Auleegion ja Auleegion… Ma arvan isegi, et paaril-kolmel korral, kui ta mulle sarvi tegi, oleks meie suhted päris tõsiselt ohus olnud, kui just samal hetkel poleks see literdis avastanud, et minust võib hoopis kõrgemal tasandil tolku olla: mina maitsen tema asemel pontšikuid!
See viimase hetke spetsialiseerumine mu päästiski. Kui mina asendan, oli ta nõus. Ma olin ju ikkagi vapper sõdur rindelt, väärt seega tema tähtsat ülesannet täitma! Sellest hetkest polnud me enam mitte ainult armastajad, vaid ka äripartnerid. Nii algasid moodsad ajad.
Tema keha oli minu jaoks rõõm, ja täiesti lõputu. Eales ei väsinud ma silumast neid Ameerika kontuure! Kui ausalt öelda, olin ma üks kohutav tiirahärg. See pole siiamaale muutunud.
Mind valdas lausa selline ülimalt meeldiv ja hinge turgutav uskumus, et kui üks maa on suuteline sünnitama keha, mis on nii julge oma graatsias ja mille vaimne lend on nõnda ahvatlev, siis peab ta pakkuma ka muid kapitaalseid ilmutusi, see tähendab bioloogilises mõttes.
Lolat käperdades otsustasin niisiis varem või hiljem Ameerikasse sõita, või palverännakule, ja niipea kui võimalik. Ja ma ei saanudki enne rahu (kuigi elu oli halastamatult sellele vastu), kui olin läbi teinud selle müstilise anatoomilise seikluse.
Nii sain ma päris Lola tagumiku lähedalt Uue Maailma sõnumi. Loomulikult polnud Lolal mitte ainult keha: teda kaunistas ka armas peake, mis oli ilus ja väike, ja natuke julm, sest tema silmad olid hallikas-sinised ja natuke nurkadest ülespidi nagu metskassidel.
Pruukis mul talle ainult otsa vaadata, ja juba mul jooksis suu vett, nagu kuivast valgest veinist, ränisest… Kalgid silmad, neis polnud seda mõnusat idamaa frantide ärituld, mis on peaaegu kõikides silmades Prantsusmaal.
Enamasti kohtusime ühes Paritzi lähedal asuvas kohvikus. Järjest rohkem ja rohkem haavatuid klomberdas mööda tänavaid, tihti ärajoonud… Nende abistamiseks korraldati korjandusi, laatasid ja müüke, ja „päevi” selle heaks ja tolle heaks, ja eriti organiseerijate endi heaks. Valed, seks ja surm. Kõik muu oli ära keelatud. Kõik valetasid raevukalt, kõrges kaares üle igasuguse kujutlusvõime, üle groteski ja absurdi, lehes ja plangul, suu, sülje ja silmaga. Kõik valetasid. Kõik valetasid võidu, kelle vale on kõige pöörasem. Varsti polnud linnas enam tükikestki tõde.
Seda vähest, mis seal 1914. aastal veel leidus, häbenesid nüüd kõik. Kõik, mida sa puutusid, oli vale, suhkur, lennukid, sandaalid, moos, fotod, kõik, mis sa lugesid, neelasid, imesid, imetlesid, kuulutasid, kummutasid, kaitsesid, kõik see oli ainult vihased fantoomid, silmamoondus ja maskeraad! Isegi reeturid ei olnud tõelised. Vale ja uskumise orgia, see on sama nakkav nagu katk. Lola teadis vaid paari lauset prantsuse keeles, aga need olid sügavalt patriootilised: „On les aura!.. Me näitame neile!..”, „Madelon, viens!… Tule, Madelonike!”. Ma oleks tahtnud nutta.
Ta keskendus meid ootavale surmale häbitult ja kindlameelselt, nagu muide tegid ka kõik teised naised: praegu oli moes olla teiste eest vapper.
Ja mina, kes ma just tundsin nõnda võimsat kutset asjade poole, mis mind sõjast kaugele eemale viisid! Ma küsisin jälle ja jälle Lola käest igasuguseid asju Ameerika kohta, aga tema vastas mulle alati ainult midagi sogades, ebamäärast, pretensioonikat ja ilmselgelt üsna suvalist juttu, mis pidi mulle lihtsalt jätma särava mulje.
Aga mina ei uskunud enam muljeid. Ühe korra oli mind muljega kotti aetud. Rohkem mind keegi ilusa jutuga ära ei osta. Mitte kunagi!
Ma uskusin ta kehasse, ma ei uskunud ta vaimu. Minu jaoks oli ta seksikas desertöör, sõja teisel küljel, elu teisel pool.
Läbi minu ängi lehvis tema oma loosungitega: „Sõdurid kaevikutes, valgetes kinnastes kadetid, fanfaarid, mu armas Elsass…” Kõik täpselt Petit Journal’i stiilis, otse patriootilisest pressist… Samal ajal surusin mina teda ikka rohkem voodisse, ma olin talle, käsi südamel, kinnitand, et see aitab kaalust alla võtta. Tema lootis rohkem meie pikkadele jalutuskäikudele. Mina vihkasin neid pikki jalutuskäike. Aga ta nõudis.
Niisiis, väga sportlikult tegime igal pealelõunal mitmetunnised „järvetiire” Boulogne’i metsas.
Loodus on hirmuäratav asi, ja isegi kui ta on kindlakäeliselt kodustatud nagu Boulogne’is, tekitab ta ikkagi tõelistes linnainimestes mingisugust nimetut ängi. Nad muutuvad seal väga avameelseks. Oh neid mälestusi, mis imbuvad kusagilt välja, täidavad puude vahel jalutava linnainimese pea nagu ämbri, ja mitte üks mets pole nii hea selles suhtes kui Boulogne: üksikute varbaedadega, võidunud, nülitud, niiske… Lolagi tundis seda melanhoolsele avameelsusele sundivat rahutust… Ta jalutas minu kõrval seal metsas ja jutustas mulle peaaegu siiralt tuhat asja oma elust New Yorgis, oma sealsetest sõbrannadest…
Ma ei suutnud päris lõpuni mõista, mis kõigis neis keerulistes mustrites dollaritest, kihlustest, lahutustest, kleidi- ja ehteostudest, mis tema elu näisid täitvat, on tõde.
Sellel päeval jalutasime hipodroomi poole. Siis kohtas seal veel hulganisti fiakreid, lapsed sõitsid eeslitel või tolmutasid niisama, autod olid täis mehi, kes olid rindelt puhkusel, hirmus kihk turjas väikestel radadel vabu naisi jahtida, kahe rongi vahel, need peksid veel rohkem tolmu üles, kiirustades õhtust sööma ja voodisse, närvilised ja õlised, silmad kilavad, painatud aja rutust ja raevukast ellujäämissoovist. Nad higistasid palavusest
