vastu võetakse. Jõudsime raudteeülesõidukohta, punase-valgetriibulised käsivarred olid üleval. Ma polnud kunagi sellise kujuga tõkkepuid näinud. Pariisi ümbruses polnud selliseid.
„Arvad, et nad on juba linnas sees?”
„Kindlalt on!.. Tule lähme!..”
Ja nüüd pidime olema veel hullemad kui vaprad, sest hobune tuli rahulikult meie järel, nagu ta lükkaks meid oma kapjade müraga edasi, hullumeelne lärm! Mitte midagi muud ei olnud kuulda! Kilks! Kolks! Kilks! Kolks! Ta virutas kabjaga otse keset kaja, nagu midagi poleks!
See Robinson lootis siis, et öö päästab meie naha?.. Me sammusime keset tühja tänavat, avalikult, ja veel ühte sammu, tore rividrill…
Robinsonil oli õigus, päev oli halastamatu, maast alates kuni taevani! Aga nii, nagu me seal tee peal läksime, pidime ikkagi üsna ohutud välja nägema, lausa lihtsameelsed, nagu läheks peale linnaluba kasarmusse… „Oled sa kuulnud, et terve husaaride esimene rügement võeti vangi, terve mansa kohe korraga?.. Lille’is? Olla sisse marssind, midagi kahtlustamata! Kolonel põrutas veel kõige ees… Otse peatänavale, sõbrake!.. Ja võeti kotti… Eestpoolt… Tagant… Igal pool sakslased!.. Akendel!.. Igal pool… Ja oligi korras… Lõksus!.. Nagu rotid!.. Kus alles vedas meestel!..”
„Kuradima õnneseened!..”
„Täitsa lõpp!..” Me ei saanud kuidagi sellest imelisest vangilangemisest üle, niivõrd puhas ja täpne töö!.. Me ohkisime kadedusest… Poodidel olid luugid kinni, majadel samuti… Majade ees olid väikesed aiad, kõik puhas ja kena… Aga postkontorist mööda minnes nägime, et üks maja, teistest natuke heledam, see särab täies valguses, kõik aknad põlevad, mõlemal korrusel. Meie helistame kella, hobune ikka sabas. Tuleb mingi paks habemik mees, avab meile ukse. „Ma olen Nocturne’i linnapea,” teatab ta hoobilt, ehkki me ei küsigi midagi. „Ja ma ootan sakslasi!” Ja astub õue kuuvalgele, meid lähemalt vaatama. Kui ta nägi, et me polegi sakslased, vaid prantslased, polnud ta enam nii pidulik, kõigest viisakas. Aga üsna häiritud kah. Ilmselgelt ta ei oodanud meid enam, me ajasime ta plaanid sassi, milleks ta oli juba samme astunud. Sakslased pidid öösel Nocturne’i sisse tulema, tal oli juba kõik prefektuuriga paika pandud, nende kolonel sinna, välihaigla tänna, jne, jne… Mis siis saab, kui nad praegu tulevad? Ja meie oleme seal? Sellest tuleks kindlasti pahandust! Tekiks komplikatsioone… Seda kõike ei öelnud ta otse välja, aga oli näha, et ta seda mõtles.
Ja siis hakkas ta meile rääkima üldsuse huvidest, seal, pimeduses, selles vaikuses, kuhu me olime ära uppunud… Rangelt üldsuse huvidest… Kogukonna ainelistest varadest… Nocturne’i kunstipärandist, mille rahvas oli tema hoole alla usaldand… Ja mille hoidmine oli tema püha ülesanne, kui üldse miski on püha… Ta nimetas XV sajandi kirikut… Mis siis saab, kui nad põletavad selle XV sajandi kiriku maha, ah? Nagu Condé-sur-Yseris, seal lähedal?.. Lihtsalt paha tuju hoos… Et leiavad meid siit… Ta tegi meile selgeks, kui suur vastutus on meie õlgadel… Rumalad sõdurpoisid, nagu me olime!.. Sakslastele ei meeldi üldse kahtlased linnad, kus veel vaenlase sõdureid sees mökutab… See oli üldteada…
Ja seal kõrval, kui ta meiega niimoodi poolihääli rääkis, kinnitasid tema naine ja kaks tütart, paksud isuäratavad blondiinid, talle agaralt takka, öeldes aeg-ajalt mõne sõna. Meid aeti ühesõnaga minema. Meie vahel hõljusid vaimsed ja arheoloogilised väärtused, mis olid järsku ootamatult tugevad, sest Nocturne’is polnud enam kedagi, kes oleks neid kahtluse alla seadnud… Patriootilised ja eetilised väärtused, mida sõnadega üles puhuti; linnapea püüdis neid kummitusi kätte saada, aga need haihtusid kohe laiali meie hirmu, meie egoismi, ja ka lihtsa ja labase tõe ees…
Oli liigutav näha, kuidas ta tegi kõik, mis sai, et me näeks oma püha Kohust – kaduda sealt kus kurat, sealt Nocturne’ist! Ta polnud muidugi nii jõhker kui meie major Pinçon, aga omas laadis täpselt sama otsusekindel.
Mida materiaalset ja konkreetset oli meil kahel vastu panna sellele jõudemonstratsioonile? Ainult oma väike soov mitte surra ja mitte põleda. Seda oli vähe, eriti kuna sellised soovid on sõja ajal keelatud. Niisiis keerasime tagasi tühjadele tänavatele. Kõik inimesed olid sellel öösel näidanud mulle oma hinge.
„Kurat, kus mul ei vea,” ütles Robinson, kui me ära läksime. „Mõtle, oleks sa ainult sakslane olnud, sa oled tore poiss, sa oleks mind kinni võtnud, oleks olnud asjaga ühel pool… Kuradi raske on ikka sõjas endast lahti saada!”
Ja mina ütlen et: „Sina, oleks sa sakslane olnud, sa oleks ju kah mu vangi võtnud, eks ole? Oleks võib-olla saanud veel selle eest nende sõjamedali! Ei tea, kuidas nad oma medalit kutsuvad, ah? Sellel on kindlasti mingi imelik nimi neil saksa keeles, mis sa arvad?”
Kuna me ei leidnud oma teelt ikka kedagi, kes oleks tahtnud meid vangi võtta, siis lõpuks läksime ja istusime ühes väikeses pargis pingile ja sõime seal ära tuunikalakonservi, mida Léon Robinson oli juba hommikust saati kaasas vedand ja taskus soojendand. Kaugelt kostus nüüd kahurimüra, aga see oli tõesti väga kaugel. Kui ainult need kaks poolt oleks jäänud sinna, kus nad olid, ja meid rahule jätnud!
Peale seda kõmpisime mööda jõekallast ja seal, pooleldi tühjaks laaditud lotjade kõrval, kusime pikkade jugadega vette. Me vedasime hobust kogu aeg suistest järgi, nagu suurt koera, aga silla juures, pastoraadi majas, kus oli ainult üks tuba, seal lebas madratsil veel üks surnu, ihuüksi, prantslane, ratsaküttide komandör, näo poolest muide natukene Robinsoni moodi.
„Jäle, raisk,” ütles Robinson. „Mulle surnud ei meeldi…”
„Kõige imelikum on see, et ta on natuke sinu moodi: kah pikk nina selline nagu sul ja vanus kah enam-vähem sama…”
„See tuleb sellest, tead, et me oleme kõik ühtemoodi väsind… Aga oleks sa mind enne näinud… Kui ma käisin iga pühapäev rattaga sõitmas!.. Ma olin ilus poiss, tead! Kus mul olid kobedad sääremarjad! Jalgrattasport on kõva asi! Reielihaseid pumpab kõvasti…”
Me tulime majast välja, tikk, mille me olime läitnud, et teda vaadata, oli ära kustunud.
„Näed, ongi liiga hilja, näed!..”
Kaugel pimedas, linnapiiril, joonis mäeharja juba pikk halli-roheline viirg… Päev! Jälle üks rohkem! Jälle üks vähem! Me peame proovima sellest läbi minna nagu kõigist teistest päevadest, mis olid nagu tsirkuserõngad, iga korraga väiksemad, täis kuule ja plahvatavaid mürske…
„Kuule, kas sa tuled homme öösel jälle siiakanti?” küsis ta mult, kui me hüvasti jätsime.
„Ei ole sellist asja nagu homme öö!.. Mis sa mõtled, et oled mingi kindral või?”
„Ma ei mõtle enam midagi… Ma ei mõtle midagi, kuuled!.. Ma mõtlen ainult, kuidas mitte surra… Sellest on küll… Ma mõtlen, et üks päev rohkem on ikkagi üks päev rohkem!”
„Nii ta on… Nägemist, vanapoiss, ja õnn kaasa!..”
„Sulle ka! Võib-olla kunagi veel näeme!”
Me keerasime kumbki oma sõtta… Ja siis juhtus igasuguseid asju, mida praegu pole enam kerge jutustada. Tänapäeva inimestel on neid juba väga raske mõista.
5
Et heas kirjas olla, tuli tsiviilidega kiiremas korras sõbralikud suhted sõlmida, sest nende kurjus, tagalas, mida kauem sõda kestis, aina kasvas ja kasvas. Seda nägin ma Pariisi tagasi jõudes silmapilkselt, ja samuti seda, et nende naised olid kiimas ja vanad, lõuad pärani, ajasid käsi igale
