talle et: „Kuule, Kersuzon, me oleme Ardennides, tead sellist kohta… Kas sa näed äkki midagi eespool? Mina ei näe mitte midagi…”
„Siin on pime nagu perseaugus,” vastas Kersuzon. Ja kõik.
„Aga kuule, ütle, kas sa ei ole kedagi kuulnud päeva jooksul Barbagnyst rääkimas? Et kus see on või midagi niisugust?”
„Ei.”
Kogu jutt.
Ja nii me jälle Barbagnyd ei leidnudki. Tiirutasime lihtsalt jälle hommikuni ringi, ja hommikul vajusime tagasi järjekordsesse külasse, kus binokliga mees meid ootas. Kui me kohale jõudsime, võttis härra kindral parajasti külavanema maja ees lehtlas kohvi.
„Ah! Küll see noorus on ikka ilus aeg, Pinçon!” õhkas ta kõvahäälselt staabiülemale, kui me mööda läksime, see vanamees. Seda öelnud, tõusis ta püsti, läks tegi väikse pissi ja siis jalutas veel väikse tiiru, käed kergelt küürus seljal. Ta oli sel hommikul väga väsinud, sosistas mulle tentsik, halvasti maganud, kuulukse, põis olla streikind…
Kersuzon vastas mulle alati samamoodi, ükskõik, millest öösel temaga rääkida üritasin, lõpuks tundus see juba naljakas nagu närvitõmblus. Ta korrutas veel kaks või kolm korda seda perseaugu asja, ja siis oli ta surnud, ta tapeti ära, see juhtus natuke hiljem, kui me parajasti ühest külast välja läksime, ma mäletan hästi, me pidasime seda mingiks teiseks külaks, ja tapjaks olid prantslased, kes pidasid meid sakslasteks.
Just mõned päevad pärast Kersuzoni surma mõtlesime välja omad väiksed nipid, et mitte enam öösse ära eksida, ise väga rahul.
Ühesõnaga, meid virutati jälle laagrist välja. Hästi. Me ei öelnud enam midagi. Ei soigund. „Kaduge!” röökis kooljanägu, nagu ikka.
„Just nii, härra major!”
Ja asumegi kahuritule poole teele, rohkem ennast paluda laskmata, kõik viis. Me oleks läinud nagu kirsse korjama. Sealkandis on kena vooreline maastik, Maasi jõgi ja kõik, orud lainetavad ja künkad igal pool, viinamarjapõllud, marjad sügisel veel küpsevad, ja siis puust majadega külad, mis olid kolme suvekuuga korralikult ära kuivanud, nii et põlesid väga hästi.
Olime seda märganud ühel öösel, kui me enam üldse ei teadnud, kuhu me ometi minema peaks. Kahuritule pool põles alati mõni küla! Me ei läinud väga lähedale, ei, mitte liiga, vaatasime seda eemalt, niiöelda pealtvaatajatena, kusagil kümne-kaheteist kilomeetri kauguselt. Ja igal õhtul hakkasid külad sellel ajal silmapiiril põlema, jälle, jälle, me olime nagu mingis kohutavas tantsuringis, ees, taga, mõlemal küljel, kõik põles järsku, leegid nilpsasid pilvi, tõusid taevani!
Tuli põletas kõik, kirikud, küünid, üksteise järel, heinakuhjad, neist lahvatas kõige kõrgemaid, heledamaid leeke, aampalgid tõusid sirgelt pimedusse püsti, sädemeid pilduvad habemed ümber, ja siis kukkusid valgusemerre.
Isegi kahekümne kilomeetri pealt on hästi näha, kui küla põleb. See oli tore pilt! Mingi väike ununud kökats, päeval ei pane seda isegi tähele, kusagil all nurgas koledal põllul, aga no öösel, kui see põleb, vaata ja imesta! Nagu Jumalaema kirik Pariisis! Üks küla põleb vabalt terve öö, isegi väike, lõpuks on see nagu suur tohutu õis, siis ainult pung, siis mitte midagi.
Natuke suitseb veel, ja siis saabub hommik.
Hobused jätsime, sadulad seljas, endi kõrvale põllule, need ei läinud kuhugi. Ise keerasime rohu sisse magama, välja arvatud üks muidugi, valve. Aga kui on tulesid vaadata, siis läheb öö mööda palju kergemini, see pole enam selline piin, see pole enam üksildus.
Kahju, et neid külasid kauaks ei jätkund… Kuu aega, ja sealkandis polnud enam ühtegi! Metsi tulistati samuti, kahurist, aga neid polnud nädalaks ajakski. Metsast saab kah ilusa tule, aga see ei kesta kaua.
Pärast seda said kõik teed täis suurtükke, need voorisid ühes suunas, ja põgenikud, need roomasid teises.
Meil, sõduritel, ei olnud enam ühesõnaga võimalik ei minna ega tagasi tulla; meil tuli jääda sinna, kus me olime.
Nüüd me ootasime lihtsalt sabas surma. Isegi kindral ei leidnud enam sõduriteta laagrit, kuhu magama kerida. Lõpuks norskasime kõik lageda taeva all, kindralid, reamehed, kõik segi. Need, kellel oli veel veidike südant, kaotasid selle. Sellest ajast alates hakatigi sõdureid tervete eskadronide kaupa maha laskma, innustuseks, ja sandarmit tõsteti käskkirjas esile, kes ta pidas oma väikest isiklikku sõda, seda ürgset, sügavat, tõelist.
4
Korraks saime puhata, siis mõned nädalad hiljem ronisime jälle hobuse selga ja liikusime põhja. Külm tuli samuti meiega kaasa. Kahurituli ei jätnud meid enam hetkekski. Aga sakslastega kohtusime sellegipoolest ainult juhuslikult; siin-seal oli vahel mõni üksik husaar, mõnikord laskurid, rohelises ja kollases, ilusad värvid. Me oleks nagu neid otsind, aga tegelikult tõmbusime samal hetkel eemale, kui mõnda kusagil näha oli. Iga kord jäi kaks-kolm ratsaväelast kohtumispaigale, kord nende poisid, kord meie omad. Ja nende hobused, ratsanikuta, kappasid kaugelt meie juurde, jalused kolksumas hullunult tuules, oma imelike sadulaharjadega ja uhiuute ratsmetega, nahk nagu nääripakist võetud rahakottidel. Neil oli meie hobuste juurde kiire, nad sõlmisid silmapilkselt sõpruse. Õnneseened! Meile polnud see lubatud!
Ühel hommikul, meie tuleme parajasti jälle luurekäigult, vannutab leitnant Sainte-Engence parajasti teisi ohvitsere tunnistama: ta ajab tõsist juttu! „Ma tõmbasin kaks tükki tera otsa!” seletas ta kõigile, ja näitas samal ajal oma saablit, kus tõepoolest hüübinud veri täitis sinna spetsiaalselt sellel eesmärgil tõmmatud soone.
„Ta oli vapustav! Braavo, Sainte-Engence!.. Oleks te teda näinud, härrased! Ta tungis peale kolme mehe eest! Tõesti braavo, Sainte-Engence!” toetas teda kapten Ortolan.
See oli juhtunud Ortolani eskadronis.
„Ma nägin kõike! Ma olin kohe tema taga! Üks surakas otse kaela, paremale!.. Tsahh! Juba esimene siruli!.. Siis torge, siuhh, teisele rindu!.. Vasakule! Tõeline meistriklass, härrased! Veel kord braavo, Sainte-Engence! Kaks piigimeest! Vähem kui kilomeeter maad sellest kohast, kus me seisame! Nad on siiamaani seal! Keset põldu! Nende jaoks on sõda läbi, mis, Sainte-Engence?.. Mis võimas paaristorge! Nad lasid vere välja nagu nülijänesed…”
Leitnant Sainte-Engence, kelle hobune oli maha traavinud väärika distantsi, võttis kaasohvitseride õnnitlused ja komplimendid tagasihoidlikult vastu. Nüüd, kui Ortolan garanteeris, et kangelastegu oli tõepoolest toimunud, oli ta maha rahunenud ja purjetas natuke eemale, kus hakkas mõõdukal sammul hobust ümber kokkukogunenud eskadroni talutama, nagu oleks lõppenud takistusjooksu auring.
„Peaks kohe praegu sinna teised mehed peale saatma!” hüüdis kapten Ortolan, kes oli kohutavalt elevil. „Need kaks vennikest seal, need olid ilmselt ära eksind, aga nende taga on päris kindlalt veel teisi… Teie, kapral Bardamu, käite seal oma nelja mehega ära!”
Mina olin see kõnealune kapral.
„Kui nad teie pihta tule avavad, siis tehke nende asukoht kindlaks, ja kohe kiirelt tagasi ja olukorrast ette kanda! Need on ilmselt Brandenburgi mehed, ma ütlen seda teile!..”
Regulaarväe omad rääkisid, et rahuajal oli kapten Ortolani garnisonis haruharva näha. Aga selle eest nüüd, sõjas, tegi ta selle kuhjaga tagasi. Tõtt-öelda ei puhanud ta hetkekski. Isegi kõigi nende hullude keskel siin torkas tema energia aina teiste hulgast silma. Samuti räägiti,
