nad homme näevad ilma minutagi, olete siin või ei!” Mind näris kahetsus, et olin neile oma viiefrangise andnud. Need sada sou’d olid nüüd meie vahel. Sajast sou’st juba vihkamiseks piisab, sooviks, et nad maha kärvaksid, kõik. Kuni on veel sada sou’d, seni maailmas armastust üle ei jää.
„Homme?” kordasid nad kahtlevalt…
Homme oli ka nende jaoks kusagil kaugel, see ei tähendanud eriti midagi, see „homme”. Meie kõigi jaoks taandus kõik sellele, et elada üks tund veel, ja üks tund lisaks maailmas, mis on ainult suur mõrv, see on juba fenomen.
Enam ei läinud kaua. Ma ratsutasin ühe puu juurest teise juurde ja ootasin iga hetk, et keegi hüüab mind kuskilt, et mind lastakse maha. Aga mitte midagi ei juhtund.
Kell pidi olemas umbes kaks öösel, mitte rohkem, kui ajasin hobuse kõnnil ühele kõrgemale künkale. Sealt nägin korraga enda all pikki ridu põlevaid gaasilampe, ja esiplaanil rongijaama, üleni tuledes, vaguneid, puhvetit, kust ei kostnud ometi mitte ühtegi heli… Vaikus. Tänavad, puiesteed, laternad, kaugemal veel tulede paralleelsed read, terved kvartalid järjestikku, ja ümber selle pimedus, ahne tühjus, kõik see seal minu ees, nagu oleks linn kõigi oma tuledega öösse ära kaotatud. Ronisin sadulast maha ja istusin väiksele kingule, seda kõike korralikult vaatama.
Ikka ei saand aru, kas sakslased on Nocturne’is või ei, aga tulekahju igal juhul ei paistnud, tavaliselt nad panevad linnale tule otsa, kui nad sees on, nii et kui nad seal ikkagi olid ja tuld otsa polnud pannud, pidid neil omad plaanid olema.
Kahureid polnud samuti kuulda, kahtlane.
Mu hobune tahtis pikali heita. Ta sikutas valjaid ja ma pöörasin selle peale ümber. Kui uuesti linna poole vaatasin, oli künka juures minu ees midagi muutunud, ei midagi erilist, aga ikkagi nii palju, et ma hüüdsin: „Hei seal! Kes seal käib?..” Varjude muster oli mõne sammu kaugusel minust järsku teine… Seal oli keegi…
„Mis asja sa karjud nii kõvasti!” vastas mehehääl, raske, roostes, aga selgelt prantsuse.
Ja kohe sama hooga: „Oled kah oma üksuse ära kaotand või?” Nüüd ma nägin teda. Jalaväelane, mütsinokk ei tea kuidas üles keeratud, nagu sõda oleks juba läbi. Sellest on juba aastaid möödas, aga mul on see hetk ikka täpselt meeles, kuidas tema siluett seal rohu seest ilmus, nagu sõdurikujuline märklaud vanasti laadapidudel.
Astusime üksteisele lähemale. Mul oli revolver käes. Ma ei tea, miks, aga natuke veel, ja ma oleks lasknud…
„Kuule,” küsib siis tema. „Sa oled neid näind või?”
„Ei,” vastan mina. „Aga ma olen siin selleks, et neid näha.”
„Sa oled 145. tragunist või?”
„Olen jah, kust ise?”
„Reserv…”
„Soh?” ütlesin mina. Ma olin üllatunud, reservist! Ta oli esimene reservist, keda sõjas kohtasin. Me olime kogu aeg olnud regulaarväe meestega. Ma ei näinud ta nägu, aga tema hääl oli teistsugune, nagu kurvem, see tähendab parem kui meil teistel. Seepärast tundsin tema vastu kohe midagi usaldusesarnast. Hääl, see oli midagi, millest kinni haarata…
„Mulle aitab,” ütles ta. „Ma annan ennast sakslastele kätte…”
Midagi ei varjand.
„A mis plaan sul on?”
Mind huvitas järsku väga, rohkem kui miski muu, kuidas ta kavatseb sellega hakkama saada, et kuidas ta ennast oma arust sakslastele kätte annab?
„Ma’i tea veel…”
„Kuidas sa üldse ajama panid?.. Ega see ei käi nii naljalt, et muudkui lähed ja annad ennast kätte!”
„Ei huvita, ma lähen ja annan ennast kätte ja kõik.”
„Sa kardad, jah?”
„Kardan jah, ja üleüldse on see minu meelest kõik täiesti idiootlik, kui sa tahad minu arvamust teada, ja sakslased mulle korda ei lähe, mulle pole nad midagi teind…”
„Võta vaiksemaks,” ütlesin. „Äkki kuulavad meid pealt…”
Mul oli selline tunne, et sakslastega peab viisakas olema. Ma oleks väga tahtnud, et see mees mulle seletaks, et miks ka mina kardan, miks ma ei taha sõdida nagu teised… Aga ta ei seletand midagi, korrutas lihtsalt, et talle aitab.
Siis ta rääkis mulle, kuidas kogu ta rügement eelmise päeva koidu ajal laiali jooksis: et meie enese jalaväekütid olid pimedast peast tema kompanii pihta tule avanud, kui nad üle põllu hakkasid minema. Polnud neid oodanud! Nad olid saabund kolm tundi ettenähtust varem! Ja siis kütid, väsinud ja ähmis, lasid nad lihtsalt pudruks! Vana nali, olin sellest isegi osa saand.
„No ja mina muidugi kasutasin juhust! „Robinson,” ütlesin endale – see on mu nimi, Robinson!.. Robinson Léon! – „Praegu on aeg siit kaduda või sa ei pääse siit kunagi!” Täpselt nii ma endale ütlesin! Panen siis mööda metsaäärt minema ja seal, kujutad sa ette, jooksen meie kaptenile otsa… Seisab seal puu najal, ots juba ilusti lahti!.. Hakkab parajasti kärvama… Hoiab kahe käega mune, rögiseb… Verd lahiseb, silmad pahupidi… Kedagi pole lähedal… Ühesõnaga, arve juba taskus… Muudkui töinas et: „Ema! ema!” ja kooles ja siristas verd…
„Lõpeta ära!” käratasin talle. „Su ema saadab su persse!..” Niimoodi mokaotsast viskasingi!.. Otse näkku! Võid ette kujutada, kas see siga ohkis õnnest!.. Eh, vana!.. Seda ei juhtu iga päev, et saad kaptenile oma mõtted välja käia, ah?.. No tuleb juhust kasutada, kui juhust on!.. Ja et kiiremini minema saaks, viskasin varustuse, relvad, kah kõik maha… Virutasin ühte parditiiki seal lähedal… Kujuta ette, et mina, nagu ma siin seisan, ei taha kedagi tappa, ma pole seda ära õppind… Juba rahuajal mulle ei meeldinud kaklused… Ma läksin alati ära… No mis sa siis mõtled… Ma katsusin korralikult tehases käia, enne, rahuajal… Olin isegi väikest viisi graveerija, aga see mulle ei meeldind, seal oli alati jagelemist, parem ma müüsin ühes rahulikus kvartalis õhtusi lehti, Keskpanga lähedal, kui see midagi ütleb… Place des Victoires, kui huvitab… Rue des Petits-Champs… See oli minu territoorium… Ma’i läinud kunagi kaugemale kui rue de Louvre ühelt poolt ja Palais-Royal… Hommikul ajasin kaupmeeste ülesandel asju… Peale lõunat viisin vahel mõne paki, no igasugu väikest värki ühesõnaga… Manööverdasin pisemaid asju… Aga relvadega vehkimist mina ei kannata!.. Kui sakslased praegu sind relvadega näevad, ah? Siis hüvasti maa! Aga oled määrustikuvastaselt riides nagu mina praegu… Käed tühjad… Taskud kah tühjad… Nad tunnevad, et neil pole nii raske sind vangi võtta, eks ole? Nad teavad, kellega on tegu… Saaks palja tilliga sakslaste juurde minna, see oleks veel parem… Nagu hobune! Siis nad ei teaks üldse, mis armeest sa oled!..”
„Täpselt!”
Ma sain aru, et vanus, see ikka loeb mõtlemises üht-teist! Vanus teeb su praktiliseks!
„Nad on seal, eks ole?” Arutasime ja hindasime koos oma šansse, sihtisime vaikse linna suurt helendavat laiku, püüdes sealt tulevikku lugeda, nagu kaartidelt.
„Kas läksime?”
Hakatuseks tuli minna üle raudtee… Kui seal on tunnimehi, saame tuld. Aga võib-olla ei saa. Varsti näeme. Minna üle või alt läbi tunneli?..
