Entrayes hakkas juba kannatust kaotama! Selle luureretke puhuks lubati mul valida rügemendi kõige vähem mädanend hobune. Ma polnud juba kaua üksi olnud. Nii oli mul tunne, nagu ma hakkaks reisile minema. Pääsemine, illusioon.
Teele asudes olin ma nii väsinud, et ei suutnud enda tapmist enam piisava täpsuse ja detailidega ette kujutada, ehkki tõesti püüdsin. Ma liikusin puu juurest puu juurde, vanaraud mu ümber kolises ja kolksus. Juba minu ilus saabel üksinda tegi müra terve suure klaveri eest. Haletsusväärne võib-olla, aga groteskne igal juhul.
Mille peale kindral des Entrayes ometi mõtles, kui ta mind niimoodi trummitaldrikuid täis riputatuna vaikusesse saatis? Minu peale igatahes mitte.
Räägitakse, et asteegid oma päiksetemplites olevat ohverdanud oma vihmajumalale kaheksakümmend tuhat usklikku nädalas, et see neile vihma saadaks. Selliseid asju on raske uskuda, kuni sa pole sõda näinud. Aga sõjas saab järsku kõik selgeks, ja asteekide viha teise inimese vastu, see on seesama, mida minu alandlike soolikate suhtes pidi tundma see nimetatud kindral Céladon des Entrayes, kes teenistusredelil aste-astmelt kõrgemale tõustes oli saanud omamoodi konkreetse kehaga jumalaks, mingiks koletislikuks nõudlikuks väikeseks päikeseks.
Mul jäi ainult üks väike lootus, vangi langeda. See oli habras lootus, niidiots! Juuksekarv öös, sest absoluutselt miski siin ei soodustanud viisakaid tervituslauseid! Kuul tabab sind sellistel hetkedel kiiremini, kui kaabu jõuad tõsta! Ja üldse, mida ma oskakski öelda juba põhimõtteliselt vaenulikule sõdurile, kes on Euroopa teisest otsast tulnud siia spetsiaalselt selleks, et mind tappa?.. Kui ta ühe sekundi kõhkleks (ja mulle sellest piisaks!), mida ma talle siis ütleks?.. Ja kes ta üldse tegelikult oleks? Poesell?.. Vabatahtlik üleajateenija? Aga võib-olla hauakaevaja? Kes ta on tsiviilis? Kokk?.. Hobustel veab, nemad kannatavad sõjas nagu meiegi, aga neil ei kästa sellele alla kirjutada, teha nägu, et nad usuvad sellesse. Hobused on õnnetud, aga vabad. Entusiasm, raisk, on meie räpane privileeg!
Sel hetkel nägin ma selgelt teed ja selle kõrval porist kasvamas maju, kuupe ja ruute, mida valgustas kuu, suured jääkamakad, kahvatud rahnud… Kas siin ongi lõpp? Kui kaua ma laman veel selles üksinduses, pärast seda, kui nad on minuga arved klaarinud? Enne lõplikku surma? Ja millises kraavis? Millise seina ääres neist? Või teevad nad mulle äkki kohe otsa peale, noahoobiga? Mõnikord lõikasid nad käelabad ära, ja silmad ja muu… Selle kohta liikus igasugu lugusid… Kes teab?.. Hobune teeb ühe sammu… Veel ühe sammu… Kas sellest piisab? Hobune sörgib nagu kaks jalaraudadega kokku aheldatud inimest, nad sörgivad koos, aga imelikult eri taktis.
Mu süda, see jänes, põues soojas, hüppab oma ribidest võre taga, rapsib, väriseb, lollakas.
Kui sa hüppad Eiffeli tornist alla, siis sa ilmselt tunned midagi sarnast. Tahaks ennast õhus kinni püüda.
See küla jättis oma ohud mulle näitamata, aga siiski, mitte täiesti. Ühe väljaku keskel mulises purskkaev, ainult minu jaoks.
Kõik oli sellel ööl üksi minu päralt. Lõpuks ometi olin ma omanik, minu oma kuu, oma küla, ja oma suur hirm! Hakkasin hobust jälle traavile sundima. Nocturne-sur-la-Lys oli ikka umbes tunni aja kaugusel, kui märkasin äkki ühe ukse kohal varjatud valguskuma. Läksin kohe otse tule poole, ja nii avastasin endas tükikese hulljulgust, desertööri julgust, tõsi küll, aga mulle täiesti ootamatut. Valgus kadus ruttu, aga ma olin seda kindlalt näinud. Ma tagusin uksele. Koputasin uuesti, hüüdsin kõvasti, pooleldi saksa, pooleldi prantsuse keeles, igaks juhuks, hõigates neid tundmatuid seal pimedas peidus.
Lõpuks uks paotus, ühest tiivast.
„Kes te olete?” küsis hääl. Pääsenud.
„Tragun…”
„Prantsuse või?” Naine kes rääkis, ma võisin teda näha.
„Prantsuse…”
„Siit alles läksid saksa tragunid mööda, need kõik rääkisid kah prantsuse keelt…”
„No mina olen tõesti prantslane…”
„Aa…”
Ta nagu kahtles selles.
„Ja kus nad nüüd on?” küsin siis mina.
„Läksid kaheksa paiku Nocturne’i peale…”
Ja näitab sõrmega põhja poole.
Üks noor tüdruk, suurrätt ja valge põll, tuli kah nüüd pimedusest ukselävele…
„Mis need sakslased teile tegid?” küsin siis mina.
„Panid ühe maja põlema linnavalitsuse lähedal ja siis tulid ja lõid mu väikse venna surnuks… Virutasid piigiga kõhtu… Ta mängis pont Rouge’il, vaatas, kuidas nad mööda lähevad… Vaadake,” näitas ta. „Ta on seal…”
Ta ei nutnud. Ta süütas uuesti küünla, mille ma enne olingi põlemast tabanud. Ja tõesti paistis toas väike meremeheülikonnas surnukeha; kael ja nägu, sama kaamed kui seesama küünlavalgus, kumasid kandilisest sinisest kaelusest. Ta oli kägaras, tema käed, jalad ja selg, kõik olid krõnksus. Piigihoop oli talle surma telje löönud otse keset kõhtu. Ema nuttis häälekalt, põlvili seal kõrval. Isa nuttis kah. Ja siis nad hakkasid ahastama. Aga mina tahtsin kohutavalt juua.
„Kas teil pudelit veini ei ole mulle müüa?”
„Küsige emalt… Ta teab võib-olla, kas on veel järgi… Sakslased viisid enne hulka veini minema…”
Ja kaks naist hakkasid midagi omavahel arutama, summutatud häälel.
„Ei ole midagi järgi!” tuli tütar ukse juurde tagasi teatama. „Sakslased viisid kõik ära! Kuigi me andsime neile juba ise kõvasti…”
„Jah, tõesti, kus alles jõid,” märkis ema, kes oli korraga nutmise katki jätnud. „Neile meeldib juua…”
„Jah, kindlasti üle saja pudeli,” lisas isa, ikka põlvili…
Mina et: „Kas mitte ühtegi pole siis järgi?” Ma ei kaotanud veel lootust, nii hirmus janu oli, just valge veini järele, see on mõru, äratab üles… „Ma maksan…”
„Ainult paremat veini on,” teatas siis ema. „Viis franki pudel…”
„Olgu!” ütlesin mina. Ja ma võtsin oma viis franki taskust välja, suure mündi.
„Mine too üks pudel!” käskis ta hästi vaikselt õde.
Õde võttis küünla ja tuli varsti kusagilt liitrise pudeliga tagasi.
Olin saanud oma veini, nüüd jäi üle ainult minna.
„Kas nad tulevad tagasi?” küsisin mina, kohe jälle rahutu.
„Võib-olla,” vastasid nad kõik koos. „Kui nad tulevad, panevad kõigele tule otsa. Nii nad ütlesid, kui ära läksid…”
„Ma lähen vaatan seda asja.”
„Te olete vapper mees… See on õige tee!” Isa näitas käega Nocturne-sur-la-Lysi poole… Ta tuli isegi tee peale välja, vaatama, kuidas ma lähen. Tütar ja ema jäid kartlikult sisse, koos väikese laibaga.
„Tule tagasi,” hüüdsid nad talle majast. „Tule ometi tuppa, Joseph, mis sul on
