poisid! Edasi, mehed! Ja elagu Prantsusmaa!” Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu. See oli selge! Ma polnud mitte kunagi nii paljudest asjadest ühekorraga aru saand.
Kolonelil polnud kunagi kujutlusvõimet olnud. Kõik ta õnnetus tuligi sellest, ja meie oma veelgi rohkem. Kas ma tõesti olin siis üldse ainus mees kogu meie rügemendis, kes surma suutis ette kujutada? Mina eelistasin omaenda surma, mis palju hiljem pidi saabuma… Kakskümmend aastat… Kolmkümmend aastat võibolla… Võib-olla rohkemgi… Seda siis, ja mitte toda, mis mulle siin, praegu, ette oli nähtud, suu täis Flandria mulda, ja mitte ainult suu, suu on mürsust kõrvuni lõhki… Igal inimesel on õigus oma surmast midagi arvata… Aga kuhu oli mul minna? Otse edasi? Siis on selg vaenlase poole… Ja kui sandarmid mind ringi kolamas tabavad, siis on mu lips läbi… Juba samal õhtul tehakse mulle väike kohtukene ära, näiteks kuskil mõnes endises koolis, tühjas klassiruumis… Kust iganes me läbi läksime, kõik kohad olid tühje klasse täis… Mängitakse väike kohus minuga ära, nagu koolis mängitakse, kui õpetajad on ära läinud… Poodiumil istuvad sandarmid, mina seisan käeraudus väikeste pinkide ees… Hommikul lastakse mind maha: kaksteistkümmend kuuli, pluss üks. Rohkem pole vaja. Ja siis?
Ja jälle tuli mulle kolonel meelde, selline uljaspea, kõik turvis ja kiiver ja vuntsid ja puha, pane ta ainult music-hall’i mängima, nii nagu ta seal minu nähes kuulide ja mürskude all patseeris, selline etendus, täis oleks olnud terve Alhambra teatri! Ta oleks Fragsoni enda varju jätnud, kes oli sellel ajal, millest ma räägin, ometi maailmama staar! Kõiki selliseid asju ma mõtlesin. „Tagasi, mehed! Ja idioot on see, kes ronib tammile!”
Pärast pikki tunde väga ettevaatlikku reisi nägin lõpuks mingi külaköksu ees meie mehi. Üks meie eelpost, osa mingist eskadronist, mis oli sealkandis laagris. Neil pole ühtegi tapetut, sain ma kuulda. Kõik elus! Aga minul suur uudis! „Kolonel on surnud!” karjusin, kohe kui olin piisavalt lähedal. „Kolonelidest meil puudust pole, ära muretse!” nähvas kapral Pistil, kes oli parajasti vahis ja toimkonnas korraga, ja seisis just postil.
„Ja seni, kuni sa uue koloneli saad, va töllakas, lähed tood koos Empouille ja Kerdoncuffiga lihad ära! Siin on kaks kotti igaühele! Kiriku taga käib see pidu!.. Näete seal!.. Ja vaadake ette, et te mul jälle ainult kotitäit veriseid konte siia ei tassi nagu eile, ja et te, raisad, enne pimedat jaos tagasi olete!”
Niisiis läksime jälle teele, kolmekesi.
„Rohkem ei räägi ma neile enam midagi!” mõtlesin ma. Ma olin tige! Ma nägin väga hästi, et sellistele idiootidele ei ole mõtet mitte midagi rääkida: sa näed sellist draamat, aga oleks siis, et kedagi huvitab! Saad ainult sõimata! See oli juba liiga vana uudis, et veel kellelegi korda minna! Ja mõelda, et alles nädal aega tagasi oleks sellest olnud neli veergu lehes ja minu foto juures, kui üks kolonel oleks niimoodi surma saand! Matsikari!
Liha jagati rügemendile mingisugusel augustiaasal, kirsipuud ümberringi ja rohi juba suve lõpust kenakesti põlenud. Laiali laotatud kottidel ja telgiriietel, ja otse rohu peal, lokitas lugematuid kilosid soolikaid ja kahvatukollaseid rasvalemmeid ja terveid lõhkikistud lambaid puntras sisikondadega, millest immitses rohu sisse imelikke niresid; puu küljes rippus terve härjarümp, see oli lihtsalt pikuti pooleks lõigatud, neli rügemendi lihunikku nägid selle ümber hirmsat vaeva, vandusid kõvasti ja sikutasid selle küljest liha, tükikaupa. Kõik jaod lõugasid omavahel rasvaste lihakamakate pärast, neerude ümber pidi väikeseks kakluseks minema, ja kõige selle ümber lendasid sellised kärbsed, nagu neid näeb ainult rügemendi lihajagamise aegu, nii suured ja häälekad on nad nagu linnud.
Ja igal pool veri, lopergused lombid, mis valguvad kokku ja otsivad sobivat kallet. Natuke eemal tapeti viimast siga. Neli meest ja lihunik juba nägelesid mõne rupski pärast ette.
„Sina, kuradi varganägu, sina panid eile nimmetüki piistu!..”
Ma jõudsin veel heita paar-kolm pilku sellele homsete toitude tülile, toetasin vastu puud ja siis ajas mind niimoodi oksele, et ma oksendasin, oksendasin, ja lõpuks minestasin ära.
Mind viidi kanderaamiga laagrisse, aga muidugi kasutati juhust, ühtlasi, ja vehiti sisse mu kaks pruuni lihakotti.
Ma ärkasin kaprali järjekordses sõimuvalangus. Sõda polnud ikka veel lõppend.
3
Aga mida kõike ei juhtu, ja sellesama augustikuu lõpus sain ma hoopis ise kapraliks! Mind saadeti tihti viie mehega kindral des Entrayes’ juurde sidesse. Selline väiksekasvuline ja vaikne paelamees, esmapilgul ei julm ega kangelaslik. Aga tuli siiski ettevaatlik olla… Tundus, kõige rohkem läheb talle korda tema isiklik mugavus. Või noh, ta ainult oma mugavusele üleüldse mõtleski, ja ehkki meil oli juba kuu aega sakslaste ees tagasikäik, sõimas ta ikka kõik näod täis, kui tema tentsik ei leidnud talle silmapilk uuele etapile jõudes ilusat mugavat sängi ja moderniseeritud kööki!
Staabiülem oma nelja tressiga sai selle kindrali mugavuselõbu pärast kõvasti juukseid kitkuda. Kindral des Entrayes’ kodused nõudmised ajasid ta hulluks! Eriti kuna ta ise, kollane, gastriidis, kõht kogu aeg võimatult kinni, teda toit kui niisugune üldse ei huvitand! Aga midagi ei olnud teha, ta pidi kõik oma keedumunad kindrali lauas korralikult ära õgima ja kõik tema kaebused ära kuulama. Sõjamees on sõjamees! Kuigi ega ma ei suutnud talle kaasa tunda kah, ohvitserina oli ta tõeline värdjas. Kui olime päev otsa lohisend mägesid ja teid ja lutserni ja porgandit mööda, siis jäime lõpuks ikkagi kusagil pidama, et meie kindral saaks pikali visata. Me otsisime, ja me leidsime, talle mõne vaikse, hästi varjulise küla, kuhu polnud veel väeosi majutatud, või no kui ka oli majutatud, siis kadusid nad kiiresti, me peksime nad välja, lihtsalt ja labaselt, lageda taeva alla, isegi kui nad olid püssid juba hakki ladunud.
Sest küla oli mõeldud ainult staabile üksinda, kõigi oma hobuste, sumadanide ja kohvritega! Ja sellele neetud staabiülemale kah. Pinçon oli selle perseprao nimi, major Pinçon. Ma loodan väga, et ta on praeguseks surnud, ja mitte mõnusat surma! Sellel ajal, millest ma räägin, oli ta veel neetult elus, see raisk. Igal õhtul peksis ta meie siderühma kokku ja sõimas meid hakatuseks läbi, distsipliin ja isamaalised tunded! Ja siis kukkus meid kihutama sinna, tänna, karuperse, meid, kes me olime niigi terve päeva kindrali järel roomanud! Maha! Sadulasse! Jälle maha! Ja nii edasi ja nii edasi, tema käsud kaenlas, kuhu jumal juhatab! Me oleks võinud samahästi ennast ära uputada, kui see ükskord lõppes. Kõigile kasulikum.
Siis lõugas Pinçon: „Nüüd kaduda rügementide juurde! Tagasi jagudesse! Eluga!”
„Aga kus ta on, härra major, see rügement?” küsisime meie…
„Barbagnys!”
„Ja kus see Barbagny on, härra major?”
„See on seal!”
See „seal”, kuhu ta näitas, oli ainult must öö, nagu ka igal pool mujal muide ümberringi, päratu pimedus, mis neelas tee meist juba kahe sammu kaugusel, ainult väike tükk paistis sellest, keel…
Et sellest maailma lõpust minge ja otsige üht Barbagnyd! Selleks oleks pidanud ohverdama terve eskadroni mehi, et seda Barbagnyd üles leida! Ja eskadroni kangelasi! Ja mina, kes ma polnud üldse kangelane, ja kes ma absoluutselt ei saanud isegi aru, miks ma oleks pidanud kangelane olema, minul oli loomulikult veel vähem tahtmist leida seda tema Barbagnyd kui kellelgi teisel, millest ta ise rääkis kah muide täiesti umbropsu! Selline tunne oli, nagu oleks minu peale hästi kõvasti karjudes tahetud mulle selgeks teha, et ma tahan ennast ära tappa. Aga sa kas tahad ennast tappa või ei.
Kogu sellest ööst, mis oli nii tume, et sul oli tunne, et ei saa enam omaenda
