kahuritoru otsast suitsule tuld küsima! Ta abistas surma nii palju, kui vähegi suutis. Oleks võinud vanduda, et surma ja Ortolani vahel on leping.
Esimese osa oma elust (ma uurisin järgi) oli ta veetnud võiduajamistel, murdnud pool tosinat ribikonti aastas. Tema jalgadel, mida ta oli samuti nii palju puruks kolkinud, ja mida ta väga harva käimiseks tarvitas, polnud enam sääremarju! Ta liikus edasi järskude, jõnksuvate sammudega, nagu karkudel. Kui ta maas oli, päratus keebis, vihma all küürus, nägi ta välja nagu võidusõiduhobuse viirastuslik tagumik.
Ma tahaksin vahepeal öelda, et selle koletisliku ettevõtmise alguses, see tähendab augustikuus, veel natuke isegi septembris, leidus veel tunde, ja mõnikord terveid päevi, teelõike, metsanukki, mis olid surmamõistetute suhtes heatahtlikud… Sa võisid lasta end korraks võluda illusioonil, et sa oled peaaegu rahulik, ja süüa näiteks ära oma konservi ja leivatüki, lõpuni, ilma liiga terava eelaimuseta, et see jääb kõige viimaseks. Aga oktoobrist oli selliste väikeste tuulevaikustega igaveseks kõik, rahe oli iga päevaga aina tugevam, tihedam, piprasem, raevukalt täis granaate ja mürske… Varsti raksatab torm täies jõus, ja see, mida me üritasime nii väga mitte näha, on meie silme ees, ja mitte midagi muud me enam ei näegi kui teda: oma surma.
Öö, mida alguses nii kohutavalt kartsime, tundus meile nüüd sellega võrreldes üsna leebe. Me hakkasime lõpuks juba ootama ööd, teda taga igatsema. Öösel oli meile pihta saada raskem. Ja see oli kõik, mis luges.
Raske on jõuda kõige olulisemani, isegi sõjas, inimese kujutlusvõime ei anna pikka aega alla.
Kassid, keda tuli liiga lähedalt ähvardab, hüppavad lõpuks ikkagi vette.
Öö seest suutsime vahel siit-sealt õngitseda veerandtunnikesi, mis sarnanesid jumaliku rahuajaga, selle ajaga, mida me nagu enam ei uskunudki, ajaga, mil kõik oli ohutu, mil mitte miski polnud lõplik, mil sündis veel nii palju teisi asju, mis nüüd tundusid nii imelised, nii meeldivad, et mõistus tõrkus uskumast. Elava sameti aeg…
Aga varsti jõudis halastamatu jaht ka öödeni. Pea igal öösel tuli veel kord oma kurnatus millekski muuks moondada, kannatada veel lisaks, päevasele kannatusele otsa, ainult selleks, et saada natuke süüa, leida pimedusest oma väike unelaik. Toit roomas eesliinile häbis, raskelt ja aeglaselt, ta jõudis kohale pikkades lonkavates, lõgisevates voorides, mis olid täis topitud liha, vange, haavatuid, kaera, riisi, sandarmeid, ja samuti veini; vein, see tuli suurtes korvpudelites, mis nii väga meenutasid lõbusat elu, rappuvad ja kõhukad…
Jalgsi, välisepikoja ja leiva järel, tuikusid voorisõdurid, mahajäänud ja vangid, nii nende kui meie mehed, käed raudus, kes mille eest, randmeid pidi sandarmite jaluste küljes kinni; mõned neist pidi juba hommikul maha lastama, aga need polnud kurvemad kui teised. Ka nemad kugistasid ära neile ette nähtud tuunikalaportsu, mida oli nii raske seedida (aga ega nad seda seedida jõuagi), ja istusid vankri liikumist oodates teepervel; kahepeale tsiviiliga, kelle külge nad olid aheldatud, murdsid nad viimase leivatüki; tsiviili kohta öeldi, et ta on spioon, aga ta ise ei teadnud sellest mitte midagi. Ja meie ka mitte.
Rügemendi piin jätkus niisiis öises vormis, käsikaudu teed otsides väikestel käänulistel tänavatel, külades, millel polnud valgust ega nägu, vaakumas kottide all, mis on raskemad kui inimene, kõikumas ühest küünist teise, sõimus, ähvardustes, sinna, tänna, metslastena, kellel polnud mingit lootust lõpetada teisiti kui sitas, surmaohus, tülgastuses teadmisest, et sind on piinanud, vereni alandanud hord mõrvarlikke hulle, kes ei suutnud enam järsku teha midagi muud, mitte üks neist, kui tappa teisi ja lasta teistel ennast tappa, teadmata, miks.
Kahe sõnnikuhunniku vahel lõpuks pikali maas, ja siis larakas sõimu, jalaga perse, ja jälle ongi paelamehed sind uuesti üles peksnud, et minna uusi vankreid maha laadima, jälle!
Küla uputas toidust ja meestest, öö oli pungil rasva, õunu, kaera, suhkrut, kõik selle pidi selga vinnama ja ära tassima, vahet pole, kuhu, igal pool on eskadrone meestega… Moonavoor tõi absoluutselt kõike, ta ei toonud ainult pääsemist.
Omadega läbi, kukub toimkond lõpuks vankri kõrvale kummuli, ja siis ilmub varustusülem ja virutab oma laterna neile vakladele näkku. See lõualotiga ahv pidi leidma ükskõik millises kaoses hobustele jootmisnõu. Hobused peavad jooma, loomulikult! Aga mina nägin, kuidas neli meest lõõskas unest minestuses, kaelast saati, persed ja kompanii, otse vees.
Peale jootmiskohta tuli uuesti üles leida see talu ja see tänav, kust sa olid tulnud, ja kuhu sulle tundus, et olid jätnud salga. Kui sa midagi ei leidnud, siis võisid veel kord üheks tunniks kuhugile seina äärde pikali kukkuda, kui seda tundi veel oli jäänud. Mida siin surmamõistetu ametis pirtsutada, sa pead tegema näo, nagu elu läheks edasi, ja see ongi kõige raskem, see vale.
Ja siis asusid moonavankrid jälle teele tagala poole. Põgenedes koidu eest, keeras voor uuesti tagasi, kääksudes kõigist oma kõveratest ratastest, ta läks, kaasas minu palve, et ta kätte saadaks, tükkideks tehtaks, maha põletataks, juba sellelsamal päeval, nagu vahel on sõjapiltidel, et ta ära rüüstataks, maa pealt igaveseks pühitud saaks, kõik tema gorilladest sandarmid, hobuserauad, laternaga vehkijad, toimkonnad, mis ta kaasa tõi, ja läätsekotid ja jahu, mida me mitte kunagi ei jõua leivaks küpsetada, et ma teda enam mitte, mitte kunagi ei näeks! Sest kärvata võib talumatust väsimusest või mõnel muul viisil, kõige piinarikkam viis selleni jõuda on tassida nii palju kotte, et täita nendega öö.
Kui need kääksuvad monstrumid kätte saadaks ja pilbasteks taotaks, jätaks nad vähemalt korraks meid rahule, ja isegi kui see oleks ainult üks terve öö, siis saaksime magada ühe terve öögi, kogu kehast ja hingest!
See moonavoor, üks õudus lisaks, väiksem koletis suure, sõja, kukil! Ees, taga, külje peal, igal pool olid elajad. Neid oli pandud igale poole! Karistust ootavad surmamõistetud, tappis meid tohutu soov, ainult magada, ja kõik ümber oli sellele lisanduv kannatus, aeg ja pingutus süüa. Üks ojanireke, üks majasein, mis nagu tuttavana tundus… Me võtsime lõpuks lõhnadki appi, et omade taluni jõuda, mahajäetud sõjakülades olime muutunud koerteks. Kusjuures kõige parem teejuht oli sitahais.
Moonavarustuse ülem, terve rügemendi vihkamise valvur, hetkel kogu maailma kuningas! See, kes räägib tulevikust, on kelm, kõik, mis on tähtis, on praegu. Järeltulevatest põlvedest rääkida on sama, mis vakladele kõnet pidada. Veltveebel valvas sõjaküla pimeduses inimlojuseid värskelt avatud suurte tapamajade jaoks. Ta oli kuningas! Elagu surma kuningas veltveebel Cretelle! Olgu ta tervitatud! Kõige võimsam olend! Ainus sama võimas olend on veltveebel vastaste pool.
Külast ei jäänud mitte midagi järele, ühtki elavat hinge, ainult hirmunud kassid. Mööbel puruks, tükkideks, ja toidukatelde alla, toolid, tugitoolid, puhvetid, suured, väiksed, kõik läksid loosi! Ja kõik selle, mis oli võimalik seljas minema tassida, võtsid sõdurid kaasa. Kammid, väiksed lambid, tassid, tühine kribu-krabu, isegi mõrsjapärjad, kõik läks, mitte midagi ei jäetud! Nagu neil oleks veel aastaid elada! Nad varastasid unustuseks, et teha nägu, nagu oleks veel aega. Lollakas inimloom.
Kahurituli polnud nende jaoks muud kui harilik müra. Sellepärast sõjad saavadki kesta. Isegi need, kes on sõjas, isegi otse, üdini selle keskel, ei suuda aru saada, mida nad teevad. Kuul kõhus, oleks nad ikka tee pealt vanu sandaale üles korjanud: äkki „kulub marjaks”! Jah, lammas, külili maas, närib kah veel surmaagoonias rohtu! Enamik inimesi sureb alles kõige viimasel hetkel, aga mõned hakkavad surema juba varem, juba kakskümmend, kolmkümmend aastat enne. Selle maailma õnnetud.
Mina polnud kah mingi eriline tarkpea, aga ma olin küll nüüd juba piisavalt praktiliseks muutund, et elu lõpuni argpüks olla, üdini! Ilmselt just selle suure otsuse pärast paistsin ma väga rahuliku inimesena. Ma ei tea, igatahes mõjusin ma paradoksaalsel kombel isegi kapten Ortolanile
