ma ei taha sisse astuda, mul on kiire. Tulin ainult üht teadet edasi ütlema.“
Olukord oli nii pingeline ja veider, et ma poleks iial uskunud, et see on tõsi, kui ma ei oleks seda tol hommikul ise läbi elanud. Meie emaga, kes me olime nii paljut jaganud ja nii paljudes asjades ühtemoodi, oleksime otsekui äkitselt muutunud võõrasteks inimesteks, kes suhtuvad teineteisesse umbusuga nagu tänavakrantsid, mõõtes teineteist kahtlustavalt kaugusest.
Ta jäi uksele, tõsine, selg sirge, juuksed kammitud kõvasse krunni, milles paistsid esimesed hallid karvad. Väärikas ja pikk, nurgelised kulmud taunivale pilgule raamiks. Omamoodi elegantne, hoolimata lihtsast rõivastusest. Kui ta oli minu põhjaliku uurimise viimaks lõpetanud, hakkas ta rääkima. Mu kartusele vaatamata polnud ta sõnade eesmärk aga mind kritiseerida.
„Tulin sulle teadet tooma. Üht palvet, mis ei tule minult. Sa võid selle vastu võtta või mitte, ise tead. Aga mina arvan, et peaksid nõustuma. Mõtle järele, parem hilja kui mitte kunagi.“
Ta ei astunud üle ukseläve ja külaskäik kestis veel vaevalt minuti: nii palju kui vaja, et öelda mulle aadress, kellaaeg samal õhtupoolikul ja vähimagi hüvastijätuta selg keerata. Ma imestasin, et sealt midagi rohkemat ei tulnud, aga ei pidanud seda kuigi kaua ootama. Just nii kaua, kui tal kulus trepile astumiseks.
„Ja pese nägu puhtaks, kammi ennast ära ja pane midagi peale, sa näed välja nagu lipakas.“
Lõunasöögi ajal jagasin oma hämmeldust Ramiroga. Ma ei taibanud, mis oli selle mõte, ma ei teadnud, mis võis olla nii ootamatu palve taga, olin umbusklik. Palusin, et ta minuga kaasa tuleks. Kuhu? Tutvuma minu isaga. Miks? Sest isa oli seda palunud. Milleks? Ka kümme aastat pead murdes poleks ma kaugeltki suutnud põhjust välja mõelda.
Pidin pärastlõunal emaga kohtuma kokkulepitud aadressil, Hermosilla 19. Väga korralik tänav, väga korralik maja; üks neist paljudest, kuhu ma varemalt olin käinud vast õmmeldud rõivaid ära viimas. Olin end kohtumiseks hoolikalt sättinud: olin valinud sinise villase kleidi, sellega sobiva mantli ja väikese kübara, mille kolm sulge langesid elegantselt vasakule kõrvale. Kõik see oli mõistagi Ramiro poolt kinni makstud – need olid esimesed mu ihu puudutavad rõivad, mida polnud õmmelnud ema või ma ise. Jalas olid mul kontsaga kingad ja juuksed seljal lahti; jumestasin end väga vähe, sel õhtul ei tahtnud ma etteheiteid. Vaatasin end enne väljumist peeglist. Tervikuna. Ramiro kuju peegeldus minu taga, naeratav, imetlev, käed taskus.
„Sa näed võrratu välja. Sa avaldad talle muljet.“
Üritasin märkuse peale tänulikult naeratada, aga see ei õnnestunud päriselt. Olin ilus, see oli tõsi; ilus ja teistsugune, justkui võõras inimesele, kes olin olnud vaid mõni kuu varem. Ilus, teistsugune ja kohkunud nagu hiireke, hirmust suremas, kahetsedes, et olin tollele kummalisele palvele vastu tulnud. Ema saabudes järeldasin ta pilgust, et Ramiro viibimine minu kõrval polnud talle sugugi meelt mööda. Mõistes, et kavatseme koos sisse minna, lõikas ta selle plaani keerutamata läbi.
„See on perekondlik asi, teie jääte siia, olge kena.“
Ja seisatamata, et vastust oodata, pööras ta ümber ja astus võimsast mustast raud- ja klaasuksest sisse. Oleksin tahtnud Ramirot enda kõrvale, vajasin tema tuge ja jõudu, aga ma ei söandanud emale vastu hakata. Sosistasin vaid Ramirole, et on parem, kui ta lahkub, ja läksin emale järele.
„Tulime härra Alvarado juurde. Ta ootab meid,“ teatas ta uksehoidjale. See noogutas ja valmistus meid sõnagi lausumata liftini saatma.
„Tänan, ei ole tarvis.“
Läksime läbi avara vestibüüli ja hakkasime mööda treppi üles astuma, ema kindlal sammul ees, käsipuu poleeritud puitu peaaegu riivamata, rõivastatud kostüümi, mis oli mulle uus. Mina tema järel, hirmunult, klammerdudes käsipuu külge nagu päästerõngale tormisel ööl. Mõlemad haudvaikuses. Aina rohkem mõtteid tungles mu peas, kui me üks trepiaste teise järel ülespoole liikusime. Esimene trepimade. Miks liikus ema selles võõras kohas nii tuttavlikult. Vahekorrus. Milline on küll see mees, kelle juurde me läheme, millest niisugune äkiline tahtmine minuga pärast kõiki neid aastaid tuttavaks saada. Esimene korrus. Ülejäänud mõtted jäid kobarana mu pea varjatud soppidesse: nende jaoks polnud aega, olime kohal. Suur uks paremat kätt, ema sõrm, mis surus kindlameelselt kellanupule, vähimagi märgita kartlikkusest. Kohemaid avanev uks, mustas vormis ja laitmatu mütsikesega vanaldane teenijanna.
„Tere õhtust, Servanda. Me tulime härra juurde. Ma oletan, et ta on raamatukogus.“
Servanda suu jäi lahti, tervitus õhku rippuma, justkui oleks saabunud kummitused. Kui ta reageerida suutis ja näis lõpuks olevat võimeline midagi kostma, kõlas üks näota hääl tema omast üle. Mehehääl, kare, jõuline, korteri tagaosast.
„Tulgu edasi.“
Teenijanna astus kõrvale, ikka veel närvilises jahmatuses. Tal polnud vaja meile teed juhatada – ema paistis seda vägagi hästi tundvat. Astusime mööda laia koridori, möödusime kangaste, vaipade ja perekonnapiltidega kaetud seintega salongidest. Jõudes kahepoolse avatud ukseni vasakut kätt, pööras ema sinna. Siis nägime suurt mehekuju, kes meid ruumi keskel ootas. Ja taas võimas hääl:
„Astuge sisse.“
Suur kabinet suurele mehele. Suur, paberitega kaetud kirjutuslaud, suur raamatuid täis raamaturiiul, suur mees, kes mind vaatas, kõigepealt mulle silma, siis ülevalt alla, uuesti alt üles. Ta uuris mind. Ta neelatas, mina neelatasin. Ta astus mõne sammu meie suunas, asetas oma käe minu käsivarrele ja surus seda õrnalt, nagu soovides kindlaks teha, et ma olen tõepoolest olemas. Ta naeratas kergelt ühe suupoolega, nagu pisukese melanhooliaga.
„Sa oled samasugune nagu su ema kakskümmend viis aastat tagasi.“
Ta vaatas mulle endiselt otsa, pigistades mind sekundi, kaks, kolm, kümme. Siis, mind ikka lahti laskmata, pööras ta pilgu ära ja suunas selle emale. Ta näole tuli taas kerge kibe naeratus.
„Kui palju aega on mööda läinud, Dolores.“
Ema ei vastanud, ent ei pööranud ka pilku ära. Siis lasi mees mu käsivarre lahti ja sirutas käe ema suunas. Ta nagu ei otsinudki tervitust, ainult kontakti, puudutust, nagu oodates, et ema sõrmed tulevad talle vastu. Aga ema püsis liikumatult, kutsele vastamata, kuni mees näis lummusest ärkavat, köhatas ning pakkus viisakal ja samas rõhutatult neutraalsel toonil meile istet.
Selle asemel, et suunduda paberitega üle kuhjatud suure töölaua juurde, palus ta meid raamatukogu teise nurka. Ema istus ühte tugitooli ja mees tema vastu. Mina üksi sohvale nende kahe vahele. Kõik kolm pinges, ebamugavust tundes. Mees otsis tegevust sigari süütamisest. Ema istus, põlved koos ja selg sirge. Mina samal ajal kriipisin nimetissõrmega sohva veinikarva damastkatet, kogu tähelepanu sellel toimingul, justkui tahaksin kangalõimedesse auku uuristada ja sisalikuna selle kaudu põgeneda. Tuba täitus suitsust ja taas kuuldus justkui sõnavõttu kuulutav köhatus, kuid enne kui see kuuldavale tuli, hakkas ema rääkima. Ta pöördus minu poole, kuid ta pilk püsis mehel. Ema hääl sundis mind viimaks pilgu nende poole tõstma.
„Niisiis, Sira, see on sinu isa, saad lõpuks temaga tuttavaks. Tema nimi on Gonzalo Alvarado, ta on insener, valutehase omanik ja ta on kogu elu selles majas elanud. Enne perepojana ja nüüd härrana, kui kiiresti küll elu läheb. Palju aega tagasi käisin mina siin tema emale õmblemas, siis me tutvusime ja, nojah, kolm aastat hiljem sündisid sina. Ära kujuta ette tavapärast lugu, kuidas südametunnistuseta noorhärra petab vaest õmblejannakest või midagi seesugust. Kui meie suhe algas, olin mina kahekümne kahene ja tema kakskümmend neli, me mõlemad teadsime suurepäraselt, kes
