rohkem, kui sa elu sees oleksid osanud unistada, nii et jumala pärast, mu tütar, ole mõistlik, ole mõistlik ja arukas.“
Jätkasime vaikides teed, kuni läksime lahku. Ema pöördus tagasi oma koju, mis oli minuta tühi, vanaisa tumma seltskonda, kes ei saanud kunagi teada, kes eostas tema lapselapse, sest Dolores, kangekaelne ja uhke, oli alati keeldunud seda nime ütlemast. Ja mina läksin tagasi Ramiro juurde. Ta ootas mind kodus, suitsetades ja samal ajal hämaras salongis raadiot kuulates, kannatamatu, et saada teada, kuidas mul läks, ning valmis minema välja õhtust sööma.
Jutustasin talle üksikasjalikult külaskäigust: mida ma nägin, mida ma isalt kuulsin, mida ma tundsin ja millist nõu ta mulle andis. Ja ma näitasin talle ka seda, mis ma olin kaasa toonud tollest majast, kuhu ma tõenäoliselt enam kunagi tagasi ei lähe.
„Need on palju raha väärt, tüdruk,“ sosistas ta ehteid silmitsedes.
„Ja siin on veel,“ ütlesin, ulatades talle ümbrikud rahatähtedega.
Ta tõi vastuseks kuuldavale vaid vile.
„Mis me nüüd kõige sellega peale hakkame, Ramiro?“ küsisin murelikult, klomp kurgus.
„Sa tahad öelda, mida sina peale hakkad, mu kallis – see kõik kuulub ainult sulle. Mina võin, kui soovid, uurida, kuidas seda kõige parem hoiustada on. Võibolla oleks hea mõte panna kõik minu kontori seifi.“
„Ja miks me ei võiks seda panka viia?“ küsisin.
„Ma ei usu, et see on praegusel ajal kõige õigem.“
New Yorgi börsi kokkukukkumine mõni aasta tagasi, ebakindel poliitiline olukord ja veel terve rida asjaolusid, mis mind põrmugi ei huvitanud, olid selgitused, mis ta oma ettepaneku toetuseks andis. Ma ei pööranud talle õieti tähelepanugi – iga tema otsus näis mulle õige, tahtsin vaid võimalikult ruttu leida kindla koha tollele varandusele, mis mul juba sõrmi põletas.
Järgmisel päeval tuli ta töölt hunniku paberite ja brošüüridega.
„Olen vahetpidamata sinu asjade üle pead murdnud ja arvan, et leidsin lahenduse. Kõige õigem on, kui sa asutad äriühingu,“ teatas ta kohe sisse astudes.
Ma ei olnud ärkamisest saadik kodust väljunud. Veetsin terve ennelõuna ärevuses ja rahutult, meenutades eelmist õhtut, ikka veel vapustatud kummalisest tundmusest, mida tekitas teadmine, et mul on isa, kellel on nimi, perekonnanimed, varandus ja tunded. See ootamatu ettepanek vaid suurendas mu segadust.
„Milleks mulle äriühing?“ küsisin kohkunult.
„Sest nii on su raha kindlamas kohas. Ja veel ühel põhjusel.“
Siis rääkis ta mulle probleemidest oma äris, pingetest Itaalia ülemustega ja välisfirmade ebakindlast olukorrast tolle hetke ärevas Hispaanias. Ja ideedest, ta rääkis ka ideedest, laotades mu ette terve rea plaane, millesse ta seni polnud mind pühendanud. Kõik olid uuenduslikud, säravad, eesmärgiks riigi moderniseerimine välismaiste inseneride abiga ja selliselt tee rajamine kaasaegsesse maailma. Inglise kombainide import Castilla põldude jaoks, Põhja-Ameerika tolmuimejad, mis lubasid linnakodud teha puhtaks kui prillikivi, ja Berliini stiilis kabaree, mille jaoks tal oli juba Valverde tänaval koht valmis vaadatud. Nende seas paistis aga eriliselt silma üks plaan: Pitmani akadeemia.
„Ma olen kuid selle peale mõtelnud, sellest ajast, kui endiste klientide kaudu tuli firmasse üks brošüür, aga juhatajana ei tundunud mulle sobilik isiklikult nende poole pöörduda. Kui me sinu nimele ettevõtte asutame, on kõik palju lihtsam,“ selgitas ta. „Pitmani akadeemia töötab Argentiinas täisvõimsusel: neil on üle kahekümne harukontori, tuhandeid õpilasi, keda nad valmistavad ette tööks firmades, pangas ja riigiasutustes. Neile õpetatakse uuenduslike meetoditega masinakirja, kiirkirja ja raamatupidamist ning üheteistkümne kuu pärast tulevad nad välja, diplom kaenlas, valmis vallutama kogu maailma. Ja firma aina kasvab, avab uusi harusid, võtab inimesi tööle ja toob tulu. Meie võiksime teha sedasama, avada Pitmani akadeemia siinpool lompi. Ja kui me teeme argentiinlastele ettepaneku ja ütleme, et meil on olemas seadusjärgselt asutatud firma ning seda toetab piisav kapital, siis on meie võimalused tõenäoliselt palju paremad kui lihtsalt eraisikuna nende poole pöördudes.“
Mul polnud vähimatki ettekujutust, kas see oli arukas projekt või kõige jaburam plaan, aga Ramiro rääkis nii enesekindlalt, nii pädevalt ja asjatundlikult, et ma ei kahelnud hetkekski, et tegemist on suurepärase ideega. Ta jätkas üksikasjadega ja hämmastas mind iga silbiga.
„Peale selle leian ma, et tuleks kuulda võtta su isa soovitust Hispaaniast lahkuda. Tal on õigus: siin on liiga palju pingeid, mistahes hetkel võib midagi hirmsat lahvatada ja ei ole hea hetk uue äriga alustamiseks. Sellepärast ma arvan, et peaksime järgima tema nõuannet ja minema Aafrikasse. Kui kõik läheb hästi, võime siis, kui olukord on rahunenud, laieneda Hispaaniasse ja levida üle kogu riigi. Anna mulle aega Pitmani omanikega Buenos Aireses sinu nimel ühendust võtta ja ma veenan neid meie plaanis avada suur filiaal Marokos, eks vaatame, kas Tangeris või protektoraadis. Kõige rohkem kuu ajaga saame vastuse. Ja kui see meil käes on, siis arrivederci HispanoOlivetti – me lahkume siit ja hakkame tööga pihta.“
„Aga miks peaksid maurid tahtma masinakirja õppida?“
Ramiro esimeseks vastuseks oli kõlav naerupahvakas. Siis ta selgitas.
„Mis sulle pähe ei tule, mu kallis. Meie akadeemia on suunatud Marokos elavatele eurooplastele: Tanger on rahvusvaheline linn, vabasadam, kus on elanikke üle terve Euroopa. Seal on palju välisfirmasid, diplomaatilisi esindusi, panku ja igasuguseid äriettevõtteid, töövõimalusi on tohutult ja igal pool vajatakse kvalifitseeritud töötajaid, kes oskaksid masinakirja, kiirkirja ja raamatupidamist. Tetuanis on olukord teine, kuid samamoodi võimalusi täis: elanikkond ei ole nii rahvusvaheline, sest see on Hispaania protektoraadi pealinn, aga on pungil ametnikke ja ametnikuks pürgijaid ja nad kõik – nagu sina, mu arm, väga hästi tead – vajavad väljaõpet, mida Pitmani akadeemia saab neile pakkuda.“
„Ja kui argentiinlased sulle luba ei anna?“
„Ma kahtlen selles väga. Mul on Buenos Aireses suurepäraste kontaktidega sõpru. Me saame selle, küll sa näed. Nad annavad meile oma meetodi ja teadmised ning saadavad esindajad töötajaid koolitama.“
„Ja mida sina teed?“
„Mina üksi – mitte midagi. Meie koos – väga palju. Meie juhime firmat. Sina ja mina, üheskoos.“
Vastasin esiotsa närvilise naeruga. Pilt, mis Ramiro mulle maalis, ei saanuks olla ebatõenäosem: vaesest töötust õmblejannast, kes vaid mõne kuu eest kavatses õppida masinal tippima, sest ta oli vaene kui kirikurott, oli võluväel saamas võrratute tulevikuväljavaadetega äri omanik.
„Sa tahad, et mina juhiks firmat? Mul ei ole mitte millestki vähimatki aimu, Ramiro.“
„Kuidas ei ole? Kuidas ma saaksin sulle selgeks teha, kui palju sa väärt oled? Ainus probleem on see, et sul pole kunagi olnud võimalust seda tõestada: sa oled raisanud oma nooruse urkasse suletuna, teiste jaoks hilpe õmmeldes ja võimaluseta millegi paremaga tegeleda. Sinu hetk, sinu suur hetk alles tuleb.“
„Ja mis öeldakse Hispano-Olivettis, kui nad teada saavad, et sa ära lähed?“
Ta naeratas pilkavalt ja suudles mind ninale.
„Hispano-Olivetti, mu kallis, käigu kuu peale.“
Pitmani akadeemia või
