tal neist sõnadest sooja ega külma. Ta lihtsalt püsis sirgeselgselt, hoiak läbitungimatu, mõtted aimamatud, oma täiuslikult õmmeldud kostüümis, mida ma polnud tal kunagi näinud, küllap valmistatud riidejuppidest, mis olid üle jäänud mõnelt teiselt naiselt, kelle elus oli rohkem kangast ja õnne kui temal. Gonzalo, kaugel sellest, et tema osavõtmatusest end pidurdada lasta, rääkis edasi.
„Ma ei tea, kas te usute mind või mitte, aga igatahes nüüd, kui ma näen oma lõppu saabumas, kahetsen südamest, et on möödunud nii palju aastaid, mil ma ei ole teie eest hoolitsenud ja pole sinuga tuttavakski saanud, Sira. Oleksin pidanud olema järjekindlam, järeleandmatum oma soovis teid enda ligidal hoida, kuid asjalood olid sellised, nagu nad olid, ja sina, Dolores, liialt väärikas: sa polnud nõus, et ma pühendaksin teile ainult kübemeid oma elust. Kui ei saa kõike, siis ärgu olgu mitte midagi. Su ema on väga kange, tüdruk, väga kange ja väga kindlameelne. Ja eks mina olin nõrk ja rumal, aga mis seal ikka, nüüd ei ole enam aega kahetsemiseks.“
Ta vaikis mõne sekundi ja mõtles, meie poole vaatamata. Seejärel hingas ta läbi nina sisse, siis jõuliselt välja ja muutis asendit – ta tõstis selja tugitooli seljatoelt ja kummardus ettepoole, nagu soovides olla otsekohesem, nagu oleks ta juba vastu võtnud otsuse asuda selle juurde, mida tal oli meile öelda. Ta näis olevat viimaks valmis jätma kibeda nostalgia, mis hoidis teda mineviku kohal hõljumas, valmis keskenduma nüüd oleviku maistele nõudmistele.
„Ma ei soovi teid kauem oma kurvameelsete meenutustega kinni hoida, andke andeks. Asume asja juurde. Kutsusin teid siia, et avaldada oma viimane tahe. Ja ma palun, et te mõlemad mind mõistaksite ega saaks valesti aru. Minu eesmärk ei ole heastada neid aastaid, mil ma pole teie eest hoolitsenud, ega näidata hüvitisega üles oma kahetsust, veelgi vähem osta nüüd veel teie poolehoidu. Ainus, mida ma tahan, on sõlmida korralikult kinni lahtised otsad, mis minu meelest õiguse järgi peavad saama sõlmitud, kui minu tund kätte jõuab.“
Esimest korda pärast istetvõtmist tõusis ta tugitoolist ja suundus kirjutuslaua juurde. Saatsin teda pilguga, silmitsesin laia selga, healõikelist pintsakut, kerekusele vaatamata kerget sammu. Siis jäi mu pilk pidama portreel tagaseinas, mille poole ta suundus: see oli nii suur, et seda oli võimatu mitte märgata. Sajandialguse moe järgi riietatud elegantne daam, ei kena ega ka mitte vastupidi, kõrgi ilmega, tiaara lühikestel lainjatel juustel, kullatud raamis õlimaalil. Ümber pöörates osutas Gonzalo lõuaga pildi poole.
„Minu ema, suur donja Carlota, sinu vanaema. Kas mäletad teda, Dolores? Ta suri seitse aastat tagasi. Oleks ta surnud kahekümne viie aasta eest, siis oleksid sina, Sira, ilmselt sündinud selles majas. Aga olgu, laskem surnutel rahus puhata.“
Ta rääkis juba meie poole vaatamata, hõivatud oma toimingutega laua taga. Ta avas sahtleid, võttis välja esemeid, tõstis ringi pabereid ja tuli meie juurde tagasi, käed täis. Kõndides ei pööranud ta emalt pilku.
„Sa oled endiselt kaunis, Dolores,“ tähendas ta istet võttes. Ta ei olnud enam pinges, esialgsest ebamugavustundest oli jäänud vaid mälestus. „Andke andeks, ma ei ole teile midagi pakkunud, kas soovite midagi? Ma kutsun Servanda…“ Ta tegi liigutuse nagu hakkaks uuesti püsti tõusma, kuid ema katkestas teda.
„Aitäh, Gonzalo, me ei soovi midagi. Palun viime selle lõpuni.“
„Kas mäletad Servandat, Dolores? Kuidas ta meie järele luuras, kuidas ta meid jälitas, et pärast emale ette kanda.“ Ta lasi kuuldavale ootamatu naerupahvaka, kareda, lühikese, kibeda. „Kas mäletad, kuidas ta meile triikimistoas peale sattus? Ja vaata nüüd, milline saatuse iroonia aastaid hiljem: ema kõduneb surnuaias ja mina olen siin koos Servandaga, ainukese inimesega, kes minu eest hoolitseb, milline hale saatus. Ma oleksin pidanud ta pärast ema surma lahti laskma, aga kuhu tal siis enam oleks minna olnud, vaesel vanal, kurdil ja perekonnata naisel. Ja pealegi, küllap polnud tal teist valikut, kui teha, mida ema käskis: ei saanud ju töökohta asja ees, teist taga kaotada, olgugi et donja Carlotal oli talumatu iseloom ja teenijad said temaga näguripäevi näha. Ega midagi, kui teie midagi ei soovi, siis mina ka mitte. Lähme siis edasi.“
Ta istus tugitooli serval, selga toetamata, suured käed kuhilal, mille ta kirjutuslaualt kaasa oli toonud. Paberid, pakid, karbikesed. Siis võttis ta pintsaku põuetaskust metallraamidega prillid ja sättis need ninale.
„Hüva, asume praktiliste asjade juurde. Nii, järgemööda.“
Kõigepealt võttis ta paki, mis tegelikult koosnes kahest suurest ja paksust, keskelt kummipaelaga ühendatud ümbrikust.
„See on sulle, Sira, oma elutee alustamiseks. See ei ole kolmandik mu varast, nagu õiguse järgi sulle kui ühele minu kolmest järeltulijast peaks kuuluma, aga see on kõik, mis ma sulle praegu rahas anda saan. Mul pole õieti midagi maha müüa õnnestunud, praegu on halvad ajad mistahes tehinguteks. Samuti ei ole mul võimalik jätta sulle kinnisvara: seaduse silmis ei ole sa minu tütar ja pärandimaksud oleksid sulle rängad, pealegi mässiks see sind lõpututesse kohtuvaidlustesse minu teiste lastega. Aga siin on sulle peaaegu sada viiskümmend tuhat peseetat. Sa näid olevat arukas nagu su ema, kindlasti oskad sa need hästi investeerida. Ma tahan ka, et sa selle rahaga hoolitseksid tema eest, kindlustaksid, et tal millestki puudust ei ole, ja teda ülal peaksid, kui ta seda kord vajama peaks. Tegelikult oleksin eelistanud raha kaheks jagada, kummalegi üks osa, aga kuna ma tean, et Dolores ei võtaks seda ilmaski vastu, jätan kõik sinu hooleks.“
Ta ulatas mulle paki. Enne vastuvõtmist vaatasin segaduses ema poole, teadmata, mida teha. Lühikese ja napi noogutusega andis ta mulle oma nõusolekust märku. Alles siis sirutasin käed välja.
„Suur aitäh,“ pomisesin isale.
Ta vastas sellele vaevumärgatava naeratusega.
„Pole tänu väärt, tütreke, pole tänu väärt. Hüva, lähme edasi.“
Siis võttis ta sinise sametiga kaetud karbi ja tegi selle lahti. Ta võttis teise, seekord väiksema, granaatpunase. Ja tegi sama. Nii viis korda järjest. Ta jättis karbid lauale. Ehted karpides ei säranud, valgust oli vähe, kuid nende väärtuslikkus oli sellegipoolest aimatav.
„Need kuulusid minu emale. Neid on veel, aga María Luisa, minu abikaasa, võttis need oma vagasse pagendusse kaasa. Kuid ta jättis maha kõige väärtuslikumad, küllap selleks, et vähem tähelepanu äratada. Need on sulle, Sira. Tõenäoliselt ei saa sa neid kunagi kanda – nagu näed, on nad üsnagi väljakutsuvad. Aga sa võid neid müüa või pantida, kui sul kunagi vaja peaks olema, ning nende eest vägagi korraliku summa saada.“
Ma ei teadnud, mida vastata, ema aga küll.
„Mitte mingil juhul, Gonzalo. Kõik see kuulub sinu abikaasale.“
„Sugugi mitte,“ katkestas tema. „Kõik see, mu kallis Dolores, ei kuulu minu naisele – kõik see on minu oma ja minu soov on, et see läheks minult edasi mu tütrele.“
„Nii ei saa, Gonzalo, nii ei saa.“
„Saab küll.“
„Ei.“
„Jah.“
Siinkohal vaidlus rauges. Dolores vaikis, lahing oli kaotatud. Gonzalo sulges üksteise järel karbid. Siis ladus ta need korrapärasesse püramiidi, kõige suurem alla, kõige väiksem peale. Ta lükkas kuhja minu suunas, nii et see laua vahatatud pinnal kõikuma lõi, ja kui see minu ees seisis, pööras tähelepanu taas paberitele. Ta laotas need laiali ja näitas mulle.
„Need on ehete sertifikaadid kirjelduse, hindamise ja muu taolisega. Samuti notariaalne dokument, mis kinnitab, et need on minu omad ja et mina annan nad omal tahtel sulle
