– kõik, mis tema ette pani, oli mulle seaduseks.
Järgmisel päeval tõi ta koju infobrošüüri, mis oli ta kujutlusvõime süüdanud. Selles kirjeldati lõikude kaupa ettevõtte ajalugu: tegutsev alates 1919. aastast, asutajaiks kolm osanikku Allúa, Schmiegelon ja Jan. Tugineb inglase Isaac Pitmani välja mõeldud kiirkirja süsteemile. Eksimatu meetod, ranged õpetajad, täielik vastutus, isiklik kohtlemine, hiilgav tulevik pärast diplomi saamist. Fotod naeratavatest, juba peaaegu oma säravat ametialast tulevikku nautivatest noortest kuulutasid lubaduste tõepärasust. Voldik kiirgas edukust ja oli suuteline ka kõige uskmatuma pahviks lööma: „Elutee on pikk ja vaevarikas. Mitte kõik ei jõua ihaldatud eesmärgini – sinna, kus ootab edu ja jõukus. Paljud jäävad teele – püsimatud, iseloomutud, hooletud, rumalad, need, kes usuvad vaid head õnne, unustades, et kõige kõlavamad ja eeskujulikumad võidud on sepistatud õppimise, järjekindluse ja tahtejõuga. Igaüks võib valida oma saatuse. Otsusta!“
Samal õhtul läksin ema vaatama. Ta tegi kannu sisse kohvi ja kui me seda vanaisa pimedal ja vaikival juuresolekul jõime, pühendasin ta meie plaanidesse ja tegin ettepaneku, et kui me oleme end kord Aafrikas sisse seadnud, võiks ta ehk meiega ühineda. Nagu ma juba ette olin aimanud, ei meeldinud plaan talle põrmugi ega nõustunud ta ka meiega kaasa tulema.
„Sa ei pruugi oma isale kuuletuda ja uskuda kõike, mida ta rääkis. See, et temal on oma äriga raskusi, ei tähenda veel, et meiega midagi juhtub. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam ma usun, et ta liialdas.“
„Kui ta on nii hirmul, ema, siis on selleks mingi põhjus, ta ei mõtle ju seda välja…“
„Tal on hirm, kuna ta on harjunud käskima, ilma et keegi vastu hakkaks, ja nüüd on ta segaduses, sest esimest korda hakkavad töölised häält tõstma ja oma õigusi nõudma. Tegelikult ma päris kahtlen, kas kogu selle raha ja eriti ehete vastuvõtmine polnud mitte hullumeelsus.“
Hullumeelsus või mitte, igal juhul sellest ajast said raha, ehted ja plaanid koha meie igapäevaelus – täiesti loomulikult ja vaikselt, kuid alati mõtteis ja jutuks. Nii nagu olime kavandanud, võttis Ramiro äriühingu asutamisega seotud toimingud enda hooleks ja mina vaid kirjutasin alla paberitele, mis ta mulle ette pani. Pärast seda läks mu elu endistviisi edasi – olin elevil, rõõmus, armunud ja pilgeni tulvil arutut lihtsameelsust.
Kohtumine Gonzalo Alvaradoga silus pisut konarusi ema ja minu suhetes, kuid meie teed jätkusid pöördumatult erinevat rada. Dolores teenis elatist, kasutades viimseni ära donja Manuela juurest toodud kangajääke, õmmeldes aegajalt mõnele naabrinaisele, istudes suurema osa ajast tegevusetult. Minu maailm seevastu oli juba teine – maailm, kus polnud kohta ei lõigetel ega vahevoodritel, kus ei olnud enam peaaegu midagi alles noorest õmblejannast, kes ma kunagi olin.
Marokosse kolimine viibis veel mõne kuu. Nende vältel käisime Ramiroga siin ja seal, naersime, suitsetasime, armastasime nagu hullud ja tantsisime „Carioca“ järgi koidikuni. Poliitiline olukord meie ümber oli endiselt tuline ning streigid, konfliktid töökohtadel ja vägivald tänavatel moodustasid tavapärase tausta. Veebruari valimised võitis vasakpoolne Rahvarinde koalitsioon, sellele vastuseks muutus Falang agressiivsemaks. Poliitilistes debattides asendasid sõnu püstolid ja rusikad, pinge kasvas äärmuseni. Kuid mis meil sest kõigest, kui olime vaid paari sammu kaugusel oma uuest eluetapist.
Lahkusime Madriidist 1936. aasta märtsi lõpul. Ühel hommikul läksin sukki ostma ja leidsin tagasi tulles eest pea peale pööratud korteri ning kohvritest ja reisikirstudest ümbritsetud Ramiro.
„Me sõidame ära. Täna õhtul.“
„Kas Pitmanist tuli juba vastus?“ küsisin, tundes, kuidas kõhust õõnsaks tõmbas. Ramiro vastas minu poole vaatamata, suure kiiruga kapist pükse ja särke välja tõstes.
„Otseselt mitte, aga mulle öeldi, et nad kaaluvad ettepanekut väga tõsiselt. Nii et ma usun, et on aeg hakata tiibu sirutama.“
„Ja sinu töö?“
„Ma tulin sealt ära. Just täna. Mul oli täiesti kõrini, nad teadsid, et minu lahkumine on päevade küsimus. Nii et hüvasti, jumalaga, Hispano-Olivetti. Meid ootab teine maailm, mu kallis, saatus on julgete päralt, nii et hakka asju kokku panema, me sõidame ära.“
Ma ei vastanud ja minu vaikimine sundis teda oma palavikulist tegutsemist katkestama. Ta peatus, vaatas mind ja naeratas mu jahmatust nähes. Siis tuli ta minu juurde, haaras mul piha ümbert kinni ning kiskus ainsa suudlusega juurteni välja kõik mu hirmud ja süstis minusse sellise energia, et oleksin võinud lennates Marokosse minna.
Kiirustamise tõttu oli mul vaid mõni minut aega, et emaga hüvasti jätta, vaid üks kiire kallistus peaaegu ukselävel: ära muretse, küll ma kirjutan. Mul oli hea meel, et mul polnud aega hüvastijättu pikendada: see oleks olnud liialt valus. Ma isegi ei vaadanud tagasi, kui jooksujalu trepist alla läksin: teadsin, et oma tugevusele vaatamata oli ema nutma puhkemas, ja see polnud härduseks sobilik hetk. Oma täielikus lihtsameelsuses oli mul tunne, et meie lahusolek ei tule kuigi pikk – justkui oleks Aafrika vaid paari tänavavahe kaugusel ja meie äraolek kestaks kõigest mõne nädala.
Maabusime Tangeris ühel tuulisel varakevadisel keskpäevatunnil. Jätsime seljataha halli ja kaleda Madriidi ning asusime elama võõrasse, lummavasse, värvide ja kontrastide küllasesse linna, kus tõmmud džellabates ja turbanites araablased segunesid eurooplastega – püsielanikega ja nendega, kes oma mineviku eest põgenedes olid läbisõidul tuhandesse sihtpunkti, pooleldi pakitud kohvrid alati täis ebamääraseid unistusi. Tanger – meri, kaksteist rahvusvahelist lippu ning lopsakas taimestik palmide ja eukalüptidega, araablaste kõrvaltänavad ja uued avenüüd, millel sõitsid uhked autod, tähistatud lühendiga CD: corps diplomatique. Tanger, kus mošeede minarettide ja vürtsiaroomide kõrval elasid rahumeeles konsulaadid, pangad, kergemeelsed välismaalannad kabriolettides, maksuvaba tubaka ja Pariisi parfüümide hõng. Sadama kuurorthotellide terrassid tervitasid meid meretuules laperdavate varikatustega, selja taha jäid Malabata neem ja Hispaania rannik. Päikeseprillide ja pehmete viltkübaratega kaitstud, kerges heledas rõivastuses eurooplased jõid hooletus tegevusetuses aperitiivi, lehitsedes, jalg üle põlve, rahvusvahelisi ajalehti. Mõned olid tegevad äris, teised riigiametis ning paljud elasid võltsilt muretut jõudeelu – see oli eelmäng ebakindlale tulevikule, mida ka kõige julgemad ei osanud ette näha.
Konkreetsete teadete ootuses Pitmani akadeemia omanikelt peatusime sadama lähistel medina külje all hotellis Continental. Ramiro telegrafeeris Argentiina ettevõttele, et meie asukohamuutusest teada anda, ja mina pärisin iga päev portjeelt kirja järele, mis pidi märkima meie tuleviku algust. Pärast vastuse saamist pidime otsustama, kas jääda Tangeri või asuda elama protektoraati. Senikaua, kuniks teate saamine üle Atlandi viibis, hakkasime linnas omasuguste välismaalaste seas ringi liikuma, ühinedes tolle segase mineviku ja ennustamatu tulevikuga inimhulgaga, kes oli ihust ja hingest pühendunud kurnavale tegevusele, mis seisnes vestlemises, joomises, tantsimises, Cervantese teatri etenduste külastamises ja tuleviku peale kaartide mängimises, suutmata välja selgitada, kas elul on neile varuks silmipimestav saatus või rusuv lõpp mõnes urkas, millest neil praegu aimugi polnud.
Hakkasime muutuma nendesarnasteks ja algas periood, milles oli kõike muud peale rahu. Oli armastusest tihkeid tunde Continentali toas, kui valged kardinad meretuules hõljusid, pöörast kirge ventilaatoritiivikute monotoonse surina saatel, millega segunes meie katkendliku hingamise rütm, soolakas higi nahal ning kortsunud linad üle voodi serva ja põrandal maas. Oli ka pidevaid linna peal käimisi, tänavaelu ööl ja päeval. Alguses liikusime ringi kahekesi, me ei tundnud kedagi. Mõnel päeval, kui idatuul tugevasti ei puhunud, käisime Diplomaatide metsa rannas, õhtuti jalutasime värskelt valminud Pasteuri bulvaril või vaatasime Florida Kursaalis või Capitolis Ameerika filme, või istusime mõnes kohvikus Zoco Chicol
