vajadus omavahelise läbikäimise järele. Peagi hakkasime tuttavaid nägusid teretama, nimesid tundma õppima ja lokaali sisenedes seltskondadega ühinema. Lõunatasime ja õhtustasime Bretagne’is, Roma Parkis või Brasserie de la Plage’is ning õhtuti käisime Bar Russos või Chathamis või Detroitis Prantsuse väljakul või Centralis, kus oli ungarlannadest tantsutrupp, või vaatasime etendusi music hall’is M’salah, kus oli suur klaaspaviljon, pilgeni täis prantslasi, inglasi ja hispaanlasi, erinevatest riikidest juute, marokolasi, sakslasi ja venelasi, kes vaimustava orkestrimuusika saatel tantsisid, jõid ja keelte segapudrus lähema ja kaugema poliitika üle vaidlesid. Mõnikord leidis päikesetõus meid mereäärse Café Hafa presentkatuse all. Maas mattidel pikutavad inimesed, suitsetamas kif’i ja joomas teed. Rikkad araablased, ebamäärase varandusega eurooplased, kes millalgi minevikus ehk samuti rikkad olid, või ehk ka mitte. Tol segasel ajajärgul läksime harva magama enne koidikut, ühelt poolt oodates teateid Argentiinast ja teisalt elades selle viibimisest peale sunnitud jõudeelu. Harjusime liikuma uues euroopalikus linnajaos ja uitama araablaste omas, elama sisserännanute ja kohalike sulamis. Laiaäärseid suvekübaraid ja pärleid kandvad vahaja jumega daamid, kes jalutavad oma puudleid, ning tõmmud habemeajajad, kes töötavad oma vanamoeliste tööriistadega otse tänaval. Salvide ja võiete müüjad tänavail, diplomaatide laitmatu rõivastus, kitsekarjad ja mosleminaiste kiired, põgusad, peaaegu näota siluetid haikides ja kaftanites.
Iga päev tõi uudiseid Madriidist. Mõnikord lugesime neid kohalikest hispaaniakeelsetest ajalehtedest: Democracia, El Diario de África või vabariiklik El Porvenir. Mõnikord kuulsime lihtsalt lehemüüjate suust, kes Zoco Chicol keelte segapudrus pealkirju hõikusid: La Vedetta di Tangeri itaalia keeles, Le Journal de Tangier prantsuse keeles. Aegajalt saabusid kirjad emalt – lühikesed, lihtsad, jahedad. Nii sain teada, et vanaisa oli vaikides ja liikumatult oma kiiktoolis surnud, ning aimasin ridade vahelt, kui raskeks oli päevpäevalt ema jaoks muutumas pelk ellujäämine.
See oli ka avastuste aeg. Omandasin mõned araabiakeelsed väljendid – vähesed, kuid kasulikud. Mu kõrv harjus teiste keelte – prantsuse, inglise keele – kõlaga ja mu enda keele erinevate aktsentidega nagu haketia murre, too vanale hispaania keelele tuginev Maroko sefardi juutide dialekt, mis on sõnu üle võtnud ka araabia ja heebrea keelest. Õppisin, et on aineid, mida suitsetatakse või süstitakse või ninna tõmmatakse ja mis muudavad meeleseisundit; et on inimesi, kes on võimelised bakaraalauas omaenda ema maha mängima, ja et on lihalikke kirgi, mis lubavad palju enamaid kombinatsioone kui horisontaalasendis mees ja naine madratsil. Sain teada ka asjust, mis sündisid laias ilmas ja milleni minu kasin haridus ealeski polnud küündinud: sain teada, et aastate eest oli Euroopas olnud suur sõda, et Saksamaad valitses keegi Hitlerinimeline mees, keda ühed imetlesid ja teised kartsid, ja et inimene, kes ühel päeval justkui alaliselt ühes kohas viibib, võib järgmisel päeval haihtuda, et päästa oma nahk – et tal seda kuumaks ei köetaks või et ta ei peaks seda viima mõnda sellisesse paika, mis on hullem ta kõige hirmsamast õudusunenäost.
Avastasin ka, suurima meelekibedusega, et kõik see, mida oleme pidanud püsivaks, võib mistahes hetkel ja ilma nähtava põhjuseta koost laguneda, paigast nihkuda, kõrvale pöörata, uue suuna võtta ja teiseks muutuda. Erinevalt teadmistest mitmesuguste huvide, Euroopa poliitika ja meid ümbritsevate isikute kodumaade ajaloo kohta ei saanud ma seda õppetundi mitte sellepärast, et keegi seda rääkinud oleks, vaid sellepärast, et see tabas mu enda isikut. Ma ei mäleta täpset hetke ega mis õieti juhtus, kuid mingist määratlemata ajast hakkasid suhted Ramiro ja minu vahel muutuma.
Esialgu muutusid vaid igapäevased harjumused. Meie läbikäimine teistega kasvas ja tekkis konkreetne huvi minna ühte või teise kohta, enam ei uidanud me kiirustamata mööda tänavaid, ei lasknud end inertsist kanda nagu esimestel päevadel. Mulle meeldis rohkem algusaeg, kui olime üksinda, vaid meie kaks ja võõras ilm meie ümber, kuid mõistsin, et Ramiro oma jõulise loomuga oli hakanud kõikjal poolehoidu võitma. Ja mida iganes ta tegi, oli minu jaoks hästi tehtud, nii et talusin vastu vaidlemata kõiki neid lõputuid tunde, mis me veetsime võõraste seltsis, olgugi et ma enamasti vaevalt taipasin, millest nad räägivad – mõnikord sellepärast, et vestlus käis võõras keeles, teinekord seetõttu, et räägiti paikadest ja teemadest, mis olid mulle veel tundmatud: kontsessioonid, natsism, Poola, bolševikud, viisad, väljaandmine. Ramiro valdas enamvähem prantsuse ja itaalia keelt, purssis veidike inglist ja teadis mõnda saksakeelset väljendit. Ta oli töötanud rahvusvahelistes ettevõtetes ja suhelnud välismaalastega ning kui tal täpsetest sõnadest puudu jäi, rääkis ta žestide, ümberütlemiste ja endastmõistetavuste abil. Suhtlemine ei valmistanud talle vähimatki raskust ja vähese ajaga sai ta võõramaalaste ringkondades populaarseks tegelaseks. Meil oli raske astuda sisse mõnda restorani, tervitamata kahtkolme laudkonda, või saabuda hotelli El Minzah leti äärde või Café Tingise terrassile, ilma et meid oleks kutsutud ühinema mõne seltskonna elava vestlusega. Ramiro sulandus kõigiga, justkui oleks nad terve elu tuttavad, ja mina lasin end kaasa vedada, muutudes tema varjuks, peaaegu alati tummaks kaaslaseks, ükskõikne kõige vastu peale selle, et tunda teda oma kõrval ja olla tema kaasandeks, tema isiku alati leplikuks pikenduseks.
Mõnda aega, enamvähem kuniks kestis kevad, ühitasime mõlemad pooled ja meil õnnestus leida tasakaal. Meil olid alles intiimsushetked, ainult teineteisele pühendatud tunnid, oli alles Madriidipäevade armuleek ning samal ajal avasime end uutele sõpradele ja liikusime edasi kohaliku elu rütmis. Mingil hetkel aga hakkas kaalukeel kiiva kiskuma. Aeglaselt, väga pikkamisi, kuid pöördumatult. Avaliku elu tunnid hakkasid tungima meie eraeluliste hetkede ruumi. Tuttavad näod ei tähendanud enam lihtsalt vestlusi ja jutuajamisi, vaid hakkasid võtma kuju oma mineviku, plaanide ja sekkumisvõimega inimestena. Nende isiksused polnud enam anonüümsed, nad hakkasid omandama selgeid piirjooni, muutuma huvitavaiks, köitvaiks. Mäletan praegugi mõnd nime, mul on praegugi meeles nende näod, mis nüüd on küllap juba vaid kolbad, ja nende kauge päritolu, mida ma tollal kaardile paigutada ei osanud. Ivan, elegantne ja vaikiv eksleva pilguga venelane, sihvakas nagu pilliroog, pintsakutaskust alailma välja vaatamas rätik justkui siidlill väljaspool hooaega. Too poolakast parun, kelle nimi mul praegu meelde ei tule ja kes kuulutas üle ilma oma oletatavast varandusest ning kellel oli vaid hõbenupuga jalutuskepp ja kaks särki, mille krae oli naha hõõrdumisest aastatega läbi kulunud. Isaac Springer, suure nina ja kullast sigaretikarbiga Austria juut. Horvaadi paar Jovovicid, mõlemad nii kaunid, nii sarnased ja kahetised, et mõnikord peeti neid armukesteks ja mõnikord õeksvennaks. Higistav itaallane, kes mind alati uduse pilguga vaatas, Mario oli tema nimi või siis Mauricio, ma ei tea enam. Ja Ramiro sai nendega aina lähedasemaks, jagas nende igatsusi ja muresid, sai aktiivseks osaliseks nende plaanides. Ja mina nägin, kuidas ta päevpäevalt vägaväga tasahilju lähenes neile ja kaugenes minust.
Pitmani akadeemia omanike vastus näis mitte kunagi saabuvat ja minu imestuseks ei paistnud viivitus Ramirot vähimalgi määral häirivat. Veetsime aina vähem aega kahekesi Continentali toas. Aina vähem oli sosistamisi, aina vähem rääkis ta kõigest, mis talle seni minu juures nii meeldinud oli. Enam ei nimetanud ta seda, mis teda varemalt hulluks ajas ja mida ta ei väsinud kirjeldamast: mu särav nahk, jumalikud puusad, siidised juuksed. Enam ei kiitnud ta mu võluvat naeru, mu nooruse värskust. Enam ei naernud ta peaaegu kunagi selle üle, mida ta varem nimetas õndsaks lihtsameelsuseks, ja märkasin, kuidas ma tekitasin temas üha vähem huvi, vähem kokkuhoidvust, vähem hellust. Just siis, noil kurbadel päevadel, kui ähvardav ebakindlus mu teadvust raputas, hakkasin end kehvasti tundma. Mitte ainult hingeliselt, vaid ka ihuliselt. Kehvasti, kehvasti, päris halvasti, veel halvemini. Ehk polnud mu magu õieti harjunud uute söökidega, mis olid nii erinevad ema tehtud hautistest ja Madriidi restoranide lihtsatest roogadest. Ehk oli too tihke ja niiske suvealguse kuumus kuidagi seotud mu kasvava jõuetusega. Päevavalgus oli mulle liialt erk, lõhnad tänaval tekitasid vastikust ja ajasid oksele. Hädavaevu suutsin jõu kokku võtta, et voodist tõusta, iiveldushood kordusid kõige ootamatumatel hetkedel ja alatasa tahtsin magada. Mõnikord – harva – paistis Ramiro muret tundvat: ta istus mu kõrvale, pani käe mu laubale ja ütles ilusaid sõnu. Mõnikord – enamasti – olid ta mõtted mujal, ta oli minu jaoks kadunud. Ta ei teinud minust välja, ta libises mul käest.
Ma
