on alati soovinud, et te mingil moel kokku ei puutuks. Su isa püüdis meist mitte ilma jääda, esialgu järjekindlalt, hiljem vähehaaval olukorraga leppides. Ta abiellus ja sai veel lapsi, kaks poega. Ma polnud temast juba kaua aega kuulnud, kuni üleeile sain teate. Ta ei ütelnud mulle, miks ta tahab sinuga nüüd tuttavaks saada, kohe saame siis teada.“
Sel ajal kui ema rääkis, kuulas mees teda tähelepanelikult, tõsise poolehoiuga. Kui ema vaikis, ootas ta mõne sekundi, enne kui sõnajärje üle võttis. Just nagu järele mõteldes, mõõtes oma sõnu, et need väljendaksid täpselt seda, mida ta öelda tahtis. Kasutasin hetke, et teda silmitseda, ja esimesena tuli pähe mõte, et ma poleks ealeski osanud endale niisugust isa ette kujutada. Mina olin tumedapäine, ema oli tumedapäine ja neil väga üksikutel kordadel elus, kui ma püüdsin oma isa silme ette manada, olin teda alati kujutlenud sellisena nagu meie, samasugusena, tõmmu jume, tumedate juuste ja kerge kehaehitusega. Samuti olin isakuju alati seostanud oma ringkonna inimeste väljanägemisega: naabrimees Norberto, sõbrataride isad, mehed, kes täitsid meie aguli kõrtse ja tänavaid. Tavaliste inimeste tavalised isad: postiametnikud, müüjad, kontoritöötajad, kelnerid või kõige enam kioski- ja pudupoepidajad või Cebada turu aedviljaleti omanikud. Härrad, keda ma nägin donja Manuela õmbluskoja tellimusi laiali viies oma käikudel Madriidi jõukamatele tänavatele, olid minu jaoks nagu teisest maailmast, teise liiki kuuluvad olendid, kes ei sobitunud mingil moel vormi, mis oli minu teadvuses isa jaoks. Ometi oli minu vastas üks neist isenditest. Mees, kes pisut liigsest kogukusest hoolimata oli veel kena, juba hallide juustega, mis omal ajal pidid olema heledad, ja pisut punetavate meekarva silmadega, tumehallis riietuses, suure korteri omanik ja eemaloleva pere pea. Isa, kes erines teistest isadest ja kes lõpuks hakkas rääkima, pöördudes vahelduvalt ema ja minu poole, mõnikord meie mõlema, mõnikord mitte kellegi poole.
„Nii, see ei ole kerge,“ lausus ta sissejuhatuseks.
Sügav hingetõmme, sigarimahv, väljahingamine. Lõpuks tõstetud pilk, mis vaatas mulle otsa. Seejärel emale. Uuesti mulle. Siis võttis ta taas sõnajärje üles ega peatunud enam niivõrd pika ja intensiivse ajahetke jooksul, et kui ma taas märkama hakkasin, istusime juba peaaegu pimedas, meie kehad olid muutunud varjudeks ning ainsa helendusena oli meile seltsiks rohelise kupliga laualambi kauge ja nõrk kuma.
„Otsisin teid üles, sest ma kardan, et mistahes päeval võidakse mind tappa. Või tapan mina kedagi ja mind pannakse vangi, mis on nagu elusalt surra, teeb sama välja. Poliitiline olukord on ärev ja kui see plahvatab, teab vaid jumal, mis meist kõigist saab.“
Vaatasin silmanurgast ema, otsides mingit reaktsiooni, aga tema nägu ei väljendanud vähimatki ärevust – justkui oleks peatse surmaennustuse asemel teada antud kellaaeg või ilmaennustus pilviseks päevaks. Samal ajal jätkas isa ettekuulutuste lahtiseletamist ja kibeduse kummutamist.
„Kuna ma tean, et mu päevad on loetud, olen asunud oma elus inventuuri tegema, ja mis mu rikkuseks on? Raha, seda küll. Kinnisvara samuti. Ja kahesaja töötajaga ettevõte, millele ma olen ihu ja hingega pühendanud kolmkümmend aastat ja kus, kui just parasjagu ei streigita, mind alandatakse ja mulle näkku sülitatakse. Ja naine, kes niipea kui nägi, et paar kirikut on maha põletatud, läks koos ema ja õdedega San Juan de Luzi roosipärga lugema. Ja pojad, keda ma ei mõista, kaks logardit, kes on hakanud fanaatikuteks ning paugutavad päev otsa katustel püssi ja ülistavad Primo de Rivera üleinimlike võimetega ettekuulutuslikku pojakest, kes on kõikidel Madriidi härraste poegadel oma rahvuslikku vaimu kuulutava romantilise lobaga pea segi ajanud. Valukotta viiksin ma neid kõiki, töötama kaksteist tundi päevas, näis, kas rahvuslik vaim alasi ja vasara vahel ümber taotakse.
Maailm on palju muutunud, Dolores, kas sulle ei tundu? Töölised ei ole enam rahul üksnes sellega, kui saavad käia San Cayetano tantsupidudel ja Carabanchelis härjavõitlusel, nagu zarzuela’s lauldakse. Nüüd vahetavad nad eesli jalgratta vastu, astuvad ametiühingusse ja nii kui midagi on vastukarva, ähvardavad omanikule kuuli silmade vahele lasta. Küllap on neil õiguski, elada puuduses ja töötada päikesetõusust loojanguni alates sellest, kui hambad suhu tulevad, ei ole kellelegi meele järele. Aga siin on vaja palju enamat: rusikas püsti „Internatsionaali“ lauldes ja endast ülemaid vihates ei paranda nad midagi, riiki ei saa muuta laulurütmis. Põhjust mässamiseks on neil kahtlemata kuhjaga, siin on taga sajanditepikkune nälg ja ka palju ebaõiglust, aga seda ei saa muuta, hammustades kätt, mis sulle süüa annab. Selle jaoks, riigi kaasajastamiseks on vaja julgeid ettevõtjaid ja oskustega töölisi, korralikku haridust ja tõsiseltvõetavat valitsust, mis piisavalt kaua võimul püsiks. Aga siin on kõik katastroofiline, igaüks ajab oma asja ja keegi ei tegele sellega, et tõsiselt tööd teha, et kogu sellele arutusele lõpp teha. Poliitikud, ühes ja teises leeris, veedavad päevi sõimuvalingute ja viimistletud kihutuskõnedega parlamendis. Kuningas on seal, kus ta olema peab, juba ammu oleks ta pidanud jalga laskma. Sotsialistid, anarhistid ja kommunistid võitlevad omade eest nagu tulebki, kuid nad peaksid seda tegema arukalt ja korrastatult, ilma vimma ja taltsutamatute meeleoludeta. Jõukam klass ja monarhistid põgenevad samal ajal hirmunult välismaale. Ja kui ühed ja teised niimoodi toimivad, jõuame lõpuks selleni, et ühel ilusal päeval tõstavad sõjaväelased mässu, panevad püsti kasarmuriigi ja siis me veel kahetseme. Või alustame kodusõda, kõmmutame üksteist ja vend tapab venda.“
Ta rääkis kindlalt, peatumata. Kuni äkki näis laskuvat tagasi tegelikkusse ja aduvat, et meie emaga istume küll endise väärikusega, kuid täielikus segaduses, taipamata, kuhu ta tahab oma heidutava sõnavõtuga jõuda või mis on meil tolle karmi sõnavalanguga tegemist.
„Vabandage, et ma teile kõigist neist asjust nii avameelselt jutustan, aga ma olen selle üle pikalt järele mõtelnud ja leian, et on tulnud aeg tegutsema hakata. Riik on kokku varisemas. See, mis toimub, on hullumeelsus, pöörasus ja mind, nagu ma juba ütlesin, võidakse iga hetk tappa. Maailm on võtnud teise kursi ja sellega on raske kohaneda. Olen üle kolmekümne aasta töötanud nagu loom, näinud vaeva oma ettevõtte pärast ja püüdnud täita oma kohust. Aga kas on ajad mulle ebasoodsad või olen ma milleski tõsiselt eksinud, sest lõpuks on kõik mulle selja pööranud ja elu justkui sülitaks mulle ühtäkki oma kättemaksu näkku. Pojad on käest läinud, naine on mu maha jätnud ja igapäevane töö vabrikus on muutunud põrguks. Ma olen jäänud üksi, ma ei leia kelleltki tuge ja olen veendunud, et olukord saab muutuda veel ainult hullemaks. Seepärast panen ma end valmis, korrastan oma asju, pabereid, arveid. Koostan oma viimast tahet ja püüan teha nii, et kõik oleks korras, kui ma ühel päeval tagasi ei tule. Ja nii nagu äri, korrastan ma ka oma mälestusi ja tundeid, sest mõni on mulle veel jäänud, kuigi vähe. Mida mustemalt ma näen kõike enda ümber, seda enam kaevan oma tundeis ja meenutan seda head, mis elu mulle on andnud, ja nüüd, kus mu päevad on otsakorral, olen taibanud, et üks väheseid asju, mis tõesti on olnud midagi väärt, on – kas tead, mis, Dolores? Sina. Sina ja meie tütar siin, kes on elav jäljend sinust noil aastail, kui me koos olime. Sellepärast tahtsin teid näha.“
Gonzalo Alvarado, minu isa, kellel oli lõpuks nägu ja nimi, rääkis nüüd juba rahulikumalt. Jutu keskel hakkas aimuma, milline mees ta pidi olema tavalistel päevadel: enesekindel, jõuliste liigutuste ja sõnadega, harjunud käske jagama ja õigust saama. Tal oli olnud raske jutuga peale hakata, küllap polnud meeldiv seista silmitsi kaotatud armastuse ja tundmatu tütrega pärast veerand sajandit eemalolekut. Aga kohtumise tolleks hetkeks oli ta enesevalitsuse juba täielikult tagasi saanud, ta oli olukorra isand ja peremees. Ta kõneles kindlalt, siiralt ja otsekoheselt, nagu saab rääkida vaid inimene, kellel pole enam midagi kaotada.
„Kas tead, Sira? Ma tõesti armastasin sinu ema, ma armastasin teda vägaväga ja oleks vaid kõik olnud teisiti ja ma oleksin saanud teda alati enda kõrval hoida. Aga paraku polnud see nii.“
Ta pööras pilgu minult ja vaatas ema poole. Tema suurtesse, õmblemisest väsinud pähklikarva silmadesse. Tema ilustamata ja ehtimata kaunist küpsust.
„Ma võitlesin sinu pärast vähe, eks ole, Dolores? Ma polnud võimeline perekonnale
