on saadetud pommitama Berliini, ja kahetsevat mõnikord, et ei juhi Spitfire’it ega saa osaleda Londoni kohal peetavates õhulahingutes. Vend rääkis sellest nagu mängust ja mängida Hugh’le meeldis.
Aga tõeline kangelane oli Laura silmis siiski isa. Too oli kinkinud talle sünnipäevaks korraliku 15-lasulise Rufuse jahipüssi ning nad käisid koos talu maadel jahil või lihtsalt ratsutamas. Isa kohtles teda nagu täiskasvanut; enne sõda oli ta kord võtnud tütre endaga Londonisse kaasa, ilma et ema või kumbki vend sellest teadnud oleks. Nad olid lõunastanud õhujõudude klubis, kus ta oli tutvustanud Laurat teistele täiskasvanutele kui oma uut noort daami, mis kõlas küll piinlikult, ent tekitas ometi uhke ja meeldiva tunde. Pärast seda olid nad siirdunud Lillywhitesi, kus isa ostis talle päris ehtsa ratsajaki, valge siidräti, kullast lipsunõela, millel oli kujutatud tillukest hüppavat hobust, ning moodsa kõva ratsakübara. Seejärel jõid nad Fortnum’si ülakorrusel teed. Päris ansambel mängis Glenn Milleri muusikat ning laudade vahel kõndisid puusi hööritades ringi ülieksootilisi rõivaid kandvad modellid. Seda päeva ei unusta Laura kunagi.
Laura teine vend, David, oli söönud hommikust juba teab millal ning läinud ammuilma välja, et alustada oma tööpäeva. Nüüd lõikusajal oli ta päevatõusust peale põllul. Sellest ajast, kui algas sõda ning Hugh oli võetud väeteenistusse ja isa naasnud õhujõududesse, lasus talutööde juhtimine tema õlul. Ka David oli tahtnud sõjaväkke minna, aga seda ei võimaldanud vigane jalg, poisikesepõlves põetud lastehalvatuse tagajärg. Nõnda siis juhtis ta kahekümne kolme aastasena Chorltonit. Isa jutu järgi oli ta selleks liiga noor, ehkki Laurale tundus vend väga vana. Tema silmis olid mõlemad vennad juba eakad: David kümme aastat vanem kui Laura ja Hugh kümme aastat vanem kui David.
Laura jälgis, kuidas isa ja Hugh köögist välja kiirustavad; Hugh alles mälus oma röstsaia, aga isa nõudis, et lahkutaks silmapilk, ning ema sekeldas nende mõlema ümber.
Maud pani köögiukse nende järel kinni ja istus siis uuesti laua äärde. Laura vaatas, kuidas ema määrib röstsaia peale praerasva, ja mõtiskles, kuidas on võimalik saada kolm last kahekümne aasta jooksul. Ühelgi tema sõbral polnud nii vanu õdesid ega vendi. Sageli tundus, nagu oleks tal kolm isa, kes kõik kamandavad teda. Aga enamasti Laura siiski jumaldas neid ning ema ütles, et nad hellitavad ta ära. Mis – tuli tunnistada – oli mõnikord tõsi.
„Laura, su mõtted on jälle jumal teab kus. Söö oma puder ära. Tahan, et aitaksid mul ploome sisse teha. Proua Digweedil on kõva nohu ning saatsin ta üles voodisse. Ja mõlemad teenijatüdrukud on põllul vilja koristamas.”
„Oh, emme, palun! Mina tahan ka minna. Lähme mõlemad!”
Maud raputas pead. „Ei, on sõjaaeg ja mul tuleb ploomid pudelisse panna. Pärast lõunat võid soovi korral teiste juurde põllule minna. Aga kui sa mind praegu ei aita, siis ei saa nad täna lõunat. Ploomid pudelis, peame panema kõigi jaoks valmis välieine ja hoolitsema selle eest, et oleks midagi õhtust süüa, kui te kõik õhtul tagasi jõuate.”
Niisiis veetis Laura kaks tundi, aidates emal ploome veega pudelitesse panna, teades seejuures, et nood pole pooltki nii maitsvad kui varasematel aegadel, mil ei tuntud veel suhkrunorme ja hoidised tehti siirupiga. Sättides täidetud purke sahvris riiulitele, võrdles Laura neid väheste eelmisest aastast järele jäänutega. Siirupis olid ploomid ilusad, säravat oranžroosat värvi nagu päikeseloojang. Need, mis olid purki saanud äsja, olid nende kõrval nii ilmetud.
Seejärel asusid nad tegema sõjaaegsest nätskest tumedast leivast võileibu. Mõnele ei pandud peale muud kui soolatud seapeki viile. Nood olid mõeldud meestele, kes vajasid rohkem energiat, sest pidid tõstma raskeid koormaid. Kui Laura kurtis, et leib on vilets ja juustu ei ole üldse, vastas ema sellele tavapärase epistliga, kui tänulikud nad peavad olema, et neil on oma lehmade võid ja omavalmistatud põldmarjamoosi. Ja igaüks sai ühe keedumuna, sest kanad munesid hästi. „Kui elaksid linnas, mu tüdruk, peaksid leppima kübekese margariiniga ja saaksid ehk õnne korral ühe muna nädalas.”
Nad keerasid võileivad pärgamentpaberisse ja pakkisid söögi suurde korvi. Ema leedriõielikööri pudelid ja suured klaasanumad täis naabruses asuva Framptoni mõisa õunasiidrit läksid teise korvi koos kümmekonna kruusiga, mille email oli enamjaolt täkitud.
Nad tõstsid korvid kärusse ja lükkasid selle tanumale. Nende ees laius Ülaotsa põld – juba lõigatud ja vihudki suuresti hakki pandud –, selle taga asuval Tosinaakril seisis päiksest kahvatukuldseks pleekinud nisu alles jalal.
Künkaharjale jõudnud, jäi ema kergelt hingeldades seisma. „Täpselt nagu mõnel endisaegade maaelu kujutaval maalil,” lausus ta. „Puuduvad veel üksnes põlluveerel külitavad sulased ja pudelist siidrit valavad pika põllega tüdrukud.”
Laura nõustus, aga mõtles endamisi, et kui David peaks kord oma tahtmist saama, avaneb siin ühel heal päeval hoopis teistsugune vaatepilt. Kõike hakkavad tegema traktorid ja kombainid. Nad kõndisid ümber põlluserva ning Laura märkas venda viljavihke püsti tõstmas ja nelja-viiekaupa hakkidesse seadmas, et need päikese käes kuivaksid. Vaene David! Vennal oli jäänud Oxfordis kraadi kaitsmiseni kõigest aasta, kui ta pidi õpingud katkestama ja koju tulema. See oli valmistanud talle tohutut meelehärmi. Ta ei tahtnud saada talunikuks, vaid juristiks, ning just nagu poleks vigane jalg talle veel piisavalt au pihta käinud, lisandus sellele nüüd veel solvang, et tema ei saa ainsana mundrit kanda. Õhujõud tegid lollisti, et teda vastu ei võtnud, mõtles Laura. David rabab kõvemini tööd teha kui keegi teine; ta suudab vähimagi vaevata vasika üles tõsta või üle värava hüpata. Ja ohvitserina oleks vend hiilgav – mehed täidaksid kõik tema käsud; David tegi alatasa tulevikuplaane ja käis isale peale, et tarvis on osta moodsaid põllutöömasinaid.
Niipea kui töölised nägid, et lõunasöök on kohal, viskasid kõik tööriistad käest ja sammusid põllu veerde. Nad heitsid maha pikutama ja mehed tõmbasid välja suitsupakid. David patsutas taskuid, otsides tubakat, suitsupaberit ja seda tillukese pesurulli taolist riistapuud, millega ta endale sigarette keeras. Laura valas siidrit kruusidesse ja jagas laiali, samal ajal kui ema pakkus võileibu.
„Ja vaadake, et te paberit katki ei rebi,” manitses Maud. „Ma tahan seda tagasi, et uuesti kasutada.”
Laura istus Davidi kõrvale rohule ja hakkas oma võileiba sööma. Niipea kui vend oli lõpetanud, viskus too selili ja sirutas käed üle pea.
„Noh, sõts, kas jääd meie juurde päris tööd tegema või lähed tagasi ja kohmitsed emaga köögis?”
„Siia jään.” Laura heitis pilgu oma jässakale vennale; Davidi särk oli kaenla alt läbi ligunenud ja kleepus tünjale rinnale ning tema kael leemendas higist. Ta tundis higilõhna. See peaks olema vastik, mõtles Laura, aga ometi ei olnud – ehkki nii meeldivaks kui hobusehigihais ei saanud seda ka just pidada. Kas polnud veider, et see, kuidas lõhnas pärast galoppi Rufus, meeldis talle rohkem kui lihase venna lõhn?
Laura mäletas aega, kui siin laiusid nisupõldude asemel rohumaad. Ta küsis Davidilt, miks siia vilja oli külvatud.
„Sellepärast, et iga ülesküntud karjamaa-aakri pealt makstakse meile kaks naela lisaks. Valitsus tahab, et külvaksime nisu, sest sellest saab teha leiba.”
„Mispärast peame me siis sööma seda hirmsat käkki?” Laura murdis oma võileiva küljest palakese ja veeretas sõrmede vahel halliks kuuliks. „See on kohutav.”
„Küllap sellepärast, et me ei kasvata nisu küllalt palju. Niisiis segatakse seda muu saadaolevaga: odra, kaera, kartulite, mõnikord koguni tammetõrudega.”
David pani silmad
