lähedal ka karjäär ja tellisetehas; Sir Thomas Goodall esindas sõjaajaks loodud piirkondlikku põllumajandusbürood, kellele Donaldi juhitav komitee allus. Donald, kes oli tervitanud kõiki teisi istudes, hüppas nüüd püsti.
„Tere päevast, Jonathan. Ja väga kena, et saite tulla, Sir Thomas. Teil on kindlasti tuhat tegemist.”
„Sõda teeb meist kõigist tööhobused, eks?” Goodall potsatas raskelt Donaldi kõrvale istuma. „Teie komitee on oma ülesannetega hästi toime tulnud, Oliver. Ma tean, et pole just kerge sundida inimesi loobuma loomadest ja hakkama põldu pidama.”
Koosoleku esimene pool kulus aastaaruandele. Peaaegu kõik talud olid täitnud oma kohustuse: muutnud karjamaad põldudeks ja kündnud üles söödid. Donald lootis komiteed märkavat, et Chorltonil olid paremad tulemused kui teistel.
Lõpuks jõudsid nad Framptonini, kus ei olnud tehtud mingeid edusamme. Donald oli otsustanud jääda taktitundeliseks. Polnud mõtet ummisjalu tormata nagu elevant portselanipoes ja rääkida tõtt: tema aristokraadist naaber on lootusetult saamatu ega ole harjunud täitma kellegi käske. Selle asemel pöördus ta oma tähelepanekutega Sir Thomase poole.
„See asi on kaunis delikaatne, söör. Teil on kindlasti meeles, et valitsus võõrandas algselt kolm Framptoni Barrow’ külas asuvat talu, sest arvati, et kuninglikud õhujõud vajavad Moreton-in-Marshis maad juurde. Krahv tegi kõik, et oma kolme talu säilitada, aga lennuvälja hakati ikkagi ehitama ja need võeti ära. Müncheni leppe järel lennuväljaplaanid muutusid ja selgus, et Framptoni maad ei olegi vaja. Et see sööti ei jääks, lubasid õhujõud Framptoni rentnikel taludes edasi elada ja põldu harida.”
Donald nägi, et kõik kohalolijad jälgivad teda tähelepanelikult – kellele siis poleks meeldinud kuulata härraste kohta käivat keelepeksu –, ning oma esitusega rahul olles kõneles ta pisut valjemini.
„Krahv kurdab, et talle pole makstud maa eest kompensatsiooni, ent see ei kuulu meie pädevusse. Meid huvitab ainult see, et neid talusid majandatakse kehvasti. Teen ettepaneku rentnikud välja tõsta ning asendada võimeka mehega, kes paneb need talud jälle korralikult toodangut andma.”
„Ma tunnen Maxwell-Calderi perekonda hästi,” ütles Sir Thomas. „Krahv on nüüd kindlasti juba üle kuuekümne. Mõnus mees. Aga kardan, et põlluharijana pole temast eriti asja.”
„Jah, tõepoolest. Ta on mu lähim naaber. Me läheme varsti tema poja täisealiseks saamise ballile. Nagu mõistate, on see mulle mõnevõrra ebamugav, aga me peame ikkagi nõudma, et ta püüaks Framptoni tootlikkust suurendada. Häda on selles, et tema töödejuhataja ja mõisavalitseja on samuti selle vastu.”
„Aga poeg George? Võib-olla annaks pöörduda tema poole?”
„Tema on ka nendega ühel nõul. Kirjutasin eelmisel nädalal krahvile ning tegin ettepaneku kohtuda ja seda asja arutada, kuid sain kahjuks kaunis ebaviisaka vastuse. Härra sekretär, võib-olla peaks komitee seda kuulma. Kas võiksite selle ette lugeda, palun?”
Tundus, et Jim Porlyl on piinlik. „Kas seda on ikka vaja, härra esimees? Vaevalt tema lordlik kõrgus tahab, et tema isiklikku kirja …”
„Porly, see ei ole isiklik. Kiri on saadetud mulle kui selle komitee esimehele ja ma pean õigeks, et liikmed teaksid, millega meil tegu on. Palun andke see minu kätte ning ma loen selle ise ette.”
Jim Porly kohmitses kausta kallal ja vabastas kirja klambrite vahelt. Donald võttis paberi vastu, pani prillid ette ja hakkas lugema.
Härra Oliver,
Meil pole mingit mõtet, ning mis minusse puutub, siis ka soovi kohtuda.
Ma keeldun kategooriliselt kündmast üles oma kolmesaja-aastast parki, et panna sinna maha kartulid. See mõte on absurdne. Teie naeruväärne ettepanek korvata säärast vandalismi aakri kohta makstava kahe naelaga solvab mind sügavalt. Isegi kui mulle pakutaks aakri kohta kakssada naela, ei sunniks see mind oma parki rüvetama.
Samamoodi kavatsen eirata komitee käsku künda üles Barrow’ talude söödid ja karjamaad. Isegi kui tunneksin säärast soovi – ja seda ma ei tunne –, ei jätkuks mul selle tarvis tööjõudu. Küllap olete täheldanud, et needsamad võimuorganid, kes nõuavad järjest rohkem toodangut, on jätnud mu samal ajal ilma vahenditest, mis võimaldaksid seda anda: mu pojast, töödejuhatajast, mõisavalitsejast ja kõigist töövõimelistest sulastest. Ja palun ärge tulge jutuga, et võite pakkuda mulle appi tüdrukuid. Too naisabi on muutunud kogu riigis anekdoodiks.
Ja lõpuks: ma keeldun kiskumast maha oma imeilusaid ja asendamatuid sepistatud aeda ja väravaid, et lasta need sõjarauaks üles sulatada. Kui minister seda nõuab, võtan teda vastu haavlipüssiga ja tema saadetud töömehi ratsapiitsaga.
Frampton
Donald ulatas kirja tagasi Porlyle ja võttis uuesti istet.
„Noh, see viimane piirdeaia kohta käiv lõik ei puuduta ilmselt meid ning minu ettepanek on edastada see õigetele ametkondadele.”
Ümberringi noogutati nõusolevalt. Sir Thomas lausus: „Loodetavasti võime teha teatavaks üksnes asjaolu, et ta keeldub väravaid maha võtmast, lisamata seda, et ta ähvardab kippuda ministri elu kallale. Kui sellele antakse ametlik käik, võib ta kohtu alla minna.”
Olekski talle paras, mõtles Donald. Ta teadis, et sõjaaegsetel põllumajanduskomiteedel on õigus võõrandada maa, mida omanikud ei suuda või ei taha harida, ning anda see teistele, kes oskavad paremini majandada. Kõige tõenäolisem ülevõtja oleks sel juhul Chorlton. Aga säärane ettepanek pidanuks tulema kelleltki teiselt.
„Võib-olla saab meid selles aidata Sir Thomas,” ütles Donald tema poole pöördudes. „Kindlasti on teil kogemusi teistest kohalikest põllumajanduskomiteedest. Kuidas nendes veendakse tõrksaid koostööd tegema?”
„Nojah, mõistagi on see raske. Paljudel maaomanikel on mõjuvad põhjused, miks nad ei suuda kohustusi täita: näiteks tööjõupuudus. Talutöödele saadetud naisabilised ja koolilapsed on tekitanud paljudes vastuseisu. Ja et moodsatest põllutöömasinatest on suur puudus, seda teate kindlasti isegi …”
Issand, nüüd jahvatab see vanamees mitu tundi, mõtles Donald. Ta hoidis keele kõvasti hammaste taga ega sekkunud. Oh, lõpeta juba, palus ta endamisi. Jõua juba ükskord võõrandamiseni, taevas halasta!
Sir Thomas rääkis edasi: „On veel üks võimalus, mida kasutame üksnes äärmuslikel juhtudel. Me võime maa konfiskeerida ja anda selle pädevamale harijale. Mõnele kohalikule, kes on näidanud ennast hea põllupidajana.”
Mõnda aega valitses vaikus, kõik komitee liikmed seedisid kuuldut. Donald istus liikumatult ja mõtles: taeva päralt, ärgaku keegi ometi üles ja tehku ilmselge ettepanek. Seal ei ole ju midagi mõelda!
„Chorltoni ja Framptoni maad piirnevad teineteisega, eks?” lausus Wenlock. „Ja sinu poiss on tubli põllumees, Oliver. Miks ei võiks sa võtta neid enda harida?”
Donaldist tulvas üle kergendustunne, aga ta kortsutas kulmu ja raputas pead. „See ei kõlbaks, ega ju? Ma olen selle komitee esimees ning tunduks väga inetu, kui krahmaksin naabri maad endale.”
„Aga meil on komitee ja selle liikmed pole sinu vasallid,” ütles Scruton. „See poleks sinu otsus. Tõtt-öelda peaksid sa vist koguni otsustamise ajaks
