style="font-size:15px;"> „Heldus,” sõnas Maud, „kas nad pole kuulnud, et praegu käib sõda?”
„Arvatavasti oli neil sõjaeelsest ajast varuks hulk küünlaid ja elektripirne ning nüüd on paras hetk need käiku lasta,” vastas Hugh.
Nad sattusid keset rahvasumma; kõik liikusid läbi esimese saali, mille lõpust pääses kahe poolega ukse kaudu järgmisse. Kulus ehk kümmekond minutit, enne kui nad jõudsid kutsutute etteotsa ja seisid silmitsi võõrustajate, Framptoni härrastega. Seal nood seisid: kepile toetuv krahv, tema naine, jäik ja lai oma kahvatulillas ballikleidis, ning sünnipäevalaps ise – nende poeg George oma armeekaptenimundris. Kui uhket, rohkete kuldsete tressidega ehitud punast paraadkuube kandev tseremooniameister nende nime küsis, vastas Donald selgelt: „Lennuväekommodoor Donald Oliver ja proua Oliver, nende pojad David Oliver ja eskaadriülem Hugh Oliver oma abikaasa, proua Oliveriga.”
Tseremooniameister polnud veel jõudnud välja kuulutada esimesi Oliveregi, kui krahv teda katkestas ja teretuseks käe sirutas.
„Erakordselt meeldiv teid näha, Oliver! Ja ka teid, proua Oliver. Oleme küll naabrid, aga ei kohtu just sageli, ega ju?”
Enne kui Donald jõudnuks vastata, jätkas krahv: „Mõlemaid noori Olivere samuti. Ja teid, kullake.” Ta kummardus põgusalt Grace’i käe kohale. „Olete kõik igati teretulnud.”
Seejärel pöördus krahv tervitama järgmisi külalisi ja mingi teine ametimees, arvatavasti ülemteener, juhatas nad edasi saalisügavusse. Ükski Oliver polnud öelnud võõrustajatele muud kui kiire „tere õhtust”. Ja leedi Frampton oli üksnes naeratanud, lausumata ainsatki sõna.
Võtnud vastu pakutud šampanjapokaalid, silmitsesid Oliverid teisi külalisi. „Kui heldekäeline!” sõnas Maud. „Nad on kutsunud kõik oma rentnikud ja naabrid. Nii lahke neist!”
Donald ei hakanud seda küll ütlema, aga oli sisimas pettunud. Ta oli lootnud, et arvatakse selle kutsega härrasrahva hulka, kuid nüüd oli ta pandud ühte patta sigalalobudiku omaniku, Cragshaw’ vanamehega, kes oli ümbruskonnas ristitud Haisukotiks, ja Framptoni rentnikega, kellest paljusid võis pidada lausa maamatsideks.
Talle tegi head meelt näha Davidit vestlemas ühe noore abielupaariga, kes olid ilmselgelt kõrgemast klassist: mees rohkete aumärkidega mereväeohvitser ja naine ilusas roosakaslillas ballikleidis, mille juurde kuulusid ametüstehted. Donaldi juurde astus Sophie isa Wenlock ja päästis ta viimasel hetkel kohustusest vestelda hobuserautajaga. Loomaarst ei seisnud seltskondlikus mõttes küll just temaga ühel pulgal, aga vähemasti oli see mees haritud.
Wenlock lausus: „Natuke imelik on korraldada niisugune suurejooneline pidu keset seda kohutavat sõda – kas teie ei arva nii?”
„Ma ei tea. Nagu ma aru saan, tehti plaanid siis, kui sõda oli alles algusjärgus, ning kui Hitler pressi peale pani, otsustas krahv, et pidu tühistada tähistaks tollele seale järeleandmisi teha. Õige kah!”
Nendega liitusid doktor Drummond ja tema naine ning nõnda seisid nad tubli kolmkümmend minutit, kuni Framptonid tervitasid pikka külaliste rivi. Seejärel valgusid nood laiali ja iga pereliige – krahv, krahvinna ning nende poeg ja pärija – võttis enda hooleks saali ühe osa, käies rühmakese juurest teise juurde ning vesteldes võluvalt. George lobises Hugh’ ja Grace’iga. Nood paistsid tundvat end vabalt ja rõõmsalt ning naersid koos noore vikondiga. Asi seegi, mõtles Donald, vähemasti viibivad mu poisid õiges keskkonnas.
Kui teatati, et serveeritakse õhtusööki, siirdusid nad rahvahulga kannul ballisaali, kus tantsupõranda ümber seisid kaunilt sügislehtede, marjade ja kõrges kandelaabris seisvate küünaldega ehitud kaetud lauad. Tantsupõranda taga oli end jalakõrgusel poodiumil sisse seadnud väike orkester, kõik muusikud pidulikult riides.
„Oh!” õhkas Maud. „Kas pole ilus?” Iga koha juurde oli asetatud nimeline tantsukaart ning külalised kõndisid ringi, otsides oma nime. Saalis seisis siin-seal mitu frakki kandvat kelnerit, kes aitasid nimekirjast järge ajades külalistel oma kohta üles leida.
„Oota siin,” kamandas Donald naist. „Ma lähen vaatan, kuhu meid istuma on pandud.”
„Nimi on Oliver,” lausus ta ning katsus üle mehe küünarnuki piiludes nimekirja lugeda.
Kelner pööras lehte ja libistas pilgu üle nimede. „Aa,” sõnas ta. „Oliver. Jah. Siin see ongi, söör. Vabandage mind, ma otsisin valest nimekirjast. Teie seltskond istub talveaias, söör. Kui oleksite nii kena ja läheksite läbi salongi tagasi, mõni teenija juhatab teid.”
Donald suunas oma perekonna läbi sundimatult ja haritud toonil vestleva seltskonna tagasi. Kui nad sihtkohta jõudsid, jäi ta lävel vapustatult seisma. Hämaralt valgustatud talveaed oli vooderdatud pimenduskatetega ning sealt kostis valje naerupahvakuid ja maamehelikult laia juttu. Juba enne, kui ta jõudis märgata pikki pukklaudu ja istmeteks sätitud pinke, tungis talle kõrvu talumeeste rämedaid hääli ja nende sekka aeg-ajalt naiste kiledaid hüüatusi. Kui Donaldi silmad hämarusega harjusid, nägi ta, et siingi on lauad kaunistatud sügislehtedega – võib-olla küll silmatorkavamalt, ent mitte nii maitsekalt. Kui ballisaali ehtisid hõbedast kandelaabrid, siis siin ajasid asja ära punased õlilambid. Laudadel seisid õlle- ja limonaadikannud ning laest rippusid alla raudtalade külge kinnitatud suured põlevad laternad.
Nimekaarte ei olnud ning enamik laudu oli juba täis või peaaegu täis. Donald tundis, kuidas tema rinnust kerkivad viha ja nördimus. „Maud,” kuulutas ta, „see on häbiväärne! Me ei jää istuma nende talupoegade juurde. Lasen otsekohe Sawkinsi kutsuda.”
Tema üllatuseks võttis Maud tal põlevi silmi varrukast kinni. „Ei, Donald.” Naine rääkis sosinal, aga valjult, peaaegu sisistades. „Sa käitud, nagu oleksime snoobid, ning mina olen ennemini talupoeg kui snoob. Pealegi rikud sa meil kõigil õhtu ära.”
Ta laskis mehel varrukast lahti ning hõikas üle õla poegadele: „David, Hugh, näete, seal on vabad kohad …” Ning Donaldi hämmastuseks astus naine sisse ja liikus endale laudade vahel teed tehes kiiresti edasi, et hõivata ühe laua ots.
Donald, keda vihastas peale solvava õhtusöögikoha ka naise vastuhakk, lõi kõhklema. Ta oli kindel, et on näost tulipunane. Kael lausa kuumas.
„Kuule, Oliver, siin on vaba plats.” Ütleja oli Enstone’i talunik Wheeler. Noh, too oli vähemasti mõistlik mees, olgugi et tahumatu. Donald noogutas. Susi mind söögu, kui ma Maudi kõrvale istuma lähen, mõtles ta. Vaadates üle ruumi, tabas ta Maudi pilgu, juhtis siis pilgu nimme mujale ja seadis end istuma Wheeleri kõrvale pingiotsale.
Nii äge oli Donaldis pulbitsev viha, et ta ei suutnud rääkidagi, saati siis kuulata, kuidas Wheeler nuriseb põllumajanduskomitee tegevuse üle. Ta istus ja vaikis raevust keedes, samal ajal kui Wheeler kaebas, et talunikud ei usalda komiteed, vaid süüdistavad seda onupojapoliitikas ja asjatundmatuses.
Ühtäkki ei suutnud Donald seda enam taluda. Tõusnud järsult püsti, pöördus ta ja läks talveaiast välja. Ta marssis läbi vastuvõtusaali, kus ei olnud nüüd kedagi peale paari teenindaja. Üks noor naine, kellel oli käes kandikutäis tühje klaase, proovis teda peatada.
„Söör, kas teil juhtus midagi?”
Sekkumise pärast vihane, trügis Donald naisest toorelt mööda ja kuulis eemale kõndides selja taga puruneva klaasi klirinat. Ta ei vaadanud tagasi. Juba peaaegu ukseni jõudnud, nägi ta sealt sisse
