teeksin ühe väikese ettepaneku.” Ta vaatas ringi ja laua ümber istujad noogutasid nõusoleku märgiks viisakalt.
„Sir Thomas, teie olete ju õppinud juristiks, eks?”
„Seda küll.”
„Mõtlesin, et teie kui krahvi sõber, advokaat ja mõistagi tuntud diplomaat võiksite temaga omavahel vestelda. Teha talle vaikselt selgeks, et tal ei ole muud võimalust kui künda ja külvata võidu nimel nagu kõik teisedki.”
Lõpuks lubas Sir Thomas, et proovib tõrksale krahvile augu pähe rääkida. Kui see ei õnnestu, võetakse talt maa ära. Park jäetakse mõistagi alles, samuti mõisa koduvaldused, mis annavad toodangut ja on võrdlemisi hästi majandatud, võõrandatakse üksnes kolm Barrow’ talu.
Sellest, kelle valdusse nood peaksid minema, enam juttu ei tehtud. Just nõnda peavadki need asjad käima, mõtles Donald. Tasa sõuad, kaugemale jõuad!
Kaks nädalat hiljem oli Sir Thomas saanud krahvilt lubaduse, et pool parki läheb kartulite alla. Ning et sealne kivine maa tuli enne vihmade algust ja külmade tulekut puhtaks teha ja üles künda, pidi Frampton vastu tahtmist paluma David Oliveril need tööd ära teha.
Ta saatis Davidile resoluutses toonis sõnastatud kirja, milles käskis tal kohale ilmuda. Sellel oli postskriptum: „Teie isaga ei soovi ma mingit tegemist teha.”
Nad kohtusid krahvi kabinetis, kaheksanurkses raamatutest palistatud toas, millel oli valge, helerohelise dekooriga vendade Adamite stiilis lagi ja kus kappe kaunistasid nikerdatud ornamendid. Siin pole viimase paarisaja aasta jooksul just eriti palju muutunud, mõtles David, välja arvatud muidugi koledad pimenduskardinad, mis olid nüüd kõrvale tõmmatud.
Põdura väljanägemisega krahv ajas end vaevaliselt püsti, toetudes mõlema käega lauaplaadile. Ta sirutas üle kirjutuslaua Davidile teretuseks käe. Noormees pani tähele, kui jahe ja kondine see on, aga pigistus oli tugev, nagu oli tugev ka krahvi hääl.
„Tere, mu poiss. Kena, et tulid.” Ta osutas enda vastas olevale toolile. „Ole hea, võta istet.”
„Tänan, söör.”
„Pakuksin sulle teed, aga teenijad läksid kuhugi ristsetele ja leedi Frampton on väljas koeratalli juures.” Krahv naeratas. „Ta loeb koerteülemale sõnu peale, sest mingit hukkunud jahilooma – vist hirve – ei söödetud koertele, vaid viidi lihunikule.”
„Oh heldus! Ma küll ei tahaks selle mehe nahas olla.”
„Ega minagi.”
David vaatas imestades, kuidas majaperemees piipu täidab. Too ei võtnud oma kollasest tubakakotist lahtist tubakat, vaid lühikese, vähem kui tollise sigarijupi, pani selle kahasse ja süütas põlema. Märgates Davidi huvi, lausus krahv naeratades: „Nõnda on sootuks kergem ja puhtam kui jantida lahtise tubakaga. Mulle meeldivad Davidoffi sigarid ning tema Château Latourid mahuvad täpselt minu piipu. Lõikan need seitsmeks jupiks, millest jätkub mulle terveks päevaks.”
Davidile avaldas see muljet ja tegi ühtlasi nalja. „Ma pole kunagi varem näinud kedagi niiviisi tegemas.”
Krahv pakkus talle üht sigarijuppi, kuid David vastas: „Tänan, söör, aga mul pole piipu. Kui lubate, keeran endale sigareti.”
Krahv ootas, kuni David oli sigareti peaaegu lõpuni tõmmanud, ning asus siis asja juurde.
„Kuule, noormees. Ma ei hakka keerutama. Tean, mis mängu su isa mängib, ega kavatse lasta tal seda võita. Ta ihub hammast minu maa peale ning kasutab oma mõjuvõimu sundimaks toda pagana komiteed tegema tema tahtmist. Aga see ei lähe läbi. Võid seda talle öelda.”
David avas suu, et astuda isa kaitseks välja, aga mõtles siis ümber.
„Söör, mina ei ole kursis sellega, mida sõjaaja põllumajanduskomitee teie maa kohta on otsustanud. Tulin siia teie palvel, et arutada uue kartulipõllu tarvis tehtavaid ettevalmistusi.”
„Tõsi mis tõsi. Jääme käsiloleva asja juurde. Me ei taha sinu isaga avalikult tülli minna, nüüd kui ees seisab George’i täisikka jõudmise ball, ega ju? See tunduks kohatu.” Ta võttis piibust mahvi, kaha kondisesse rusikasse pigistatud. „Nagu ma aru saan, olete kõik tulemas?”
„Seda küll,” vastas David. „Me ootame seda väga. George tuleb ilmselt koju puhkusele.”
„Jah. Aga mitte kauaks. Sa ju tead, et ta sõdib Liibüa kõrbes. Muidugi tahan ma, et ta oleks kodus. Meil on nelja talu peale kaks rentnikku ja kuus sulast; töödejuhataja ja mõisavalitseja kutsuti mõlemad rindele ning minust endast, nagu näed, pole suurt põllumeest.”
David vastas: „Saan teid kindlasti aidata, söör. Nädala või kahe pärast on meil endal künd lõpetatud. Ning arvan, et põllumajanduskomitee leiab mulle teie pargi tarvis veel ühe traktori. Järgmine kuu võin saata appi mõne mehe, kui teil endal sulaseid napib. Kui palju te tahate üles künda ja kus?”
„Mul kästi panna oma pargist kaksteist aakrit kartulite alla. Kas suudate seda uskuda? Ning pean laskma oma hirved maha tappa ning müüma nad ministeeriumile. Kavatsesin keelduda, aga tundub, et pean nõustuma, kui ei taha just vangi minna.”
„Kaksteist aakrit. Hm. Peame leidma lagedaid platse, kus saab künda, kahjustamata seejuures teie puid. Missugune pinnas seal on? Kas kive on palju?”
„Helde taevas, poiss! Mul pole aimugi. See maa on olnud sajandeid hirvepark.”
„Sel juhul peaksin vist ise pilgu peale heitma.”
„Olgu. Tee siis seda ja anna mulle teada, mida sa arvad. Ning kui kord juba asja kallale asud, teata mulle ühtlasi, kui palju läheb maksma karja tapmine ja lihakehade müügi korraldamine.”
David oli koju minnes üsna rõõmsas tujus. See oli tal õigupoolest esimene kord krahviga juttu ajada ning ta tundis selle mehe vastu haletsusega segatud imetlust. Kuuldes rünnatavat oma isa, oleks ta äärepealt vihastanud, aga sai siiski aru, miks krahv tema isa motiivides kahtleb. Ausalt öeldes jagas David tema kahtlusi.
NELJAS PEATÜKK
Käes oli Framptoni balli õhtu ning Laura oli tulnud nädalalõpuks koju. Ta pani ikka veel pahaks, et teda polnud kutsutud, sest oleks nii kangesti tahtnud minna.
Tüdruk leidis Grace’i Plumtree Cottage’i köögist Jane’ile õhtust pudelit soojendamas.
„Tere, Laura! Jumal kui hea, et see oled sina. Mõtlesin, et tuleb su ema, ja siis oleksin pigis …”
Jane viipas käega, osutades ümberringi valitsevale korralagedusele: molbert ja värvid, šabloonide komplekt, titeasjad, avatud Passing Cloudsi sigarettide karp ja teejoomise jäänused.
„Mulle meeldib teie maja. Siin on palju hubasem kui meil.”
Laura läks läbi köögi ahju juurde, toetus selle vastu ja soojendas selga. „Tulin lootuses, et näitad mulle, mida sa ballile selga paned.”
„Noh, olgu. Midagi uut muidugi ei ole,” lausus Grace. „See kleit on mul olnud juba sestsaadik, kui Hugh’ga abiellusin. See kuulus mu veimevakka, aga ma peaaegu
