maatööd oskama? Paljud sõjaajaks maale appi saadetud tüdrukud on pärit kesk- või koguni kõrgklassist ning näidanud end igati tubli töölisena.”
„Drummondi jutu järgi tunneb ta huvi muusika ja matemaatika vastu – ei saa ju siis oodata, et talle meeldiks veiseid talitada või kraavi kaevata. Ja miks ta üleüldse tahab taluabiliseks hakata?”
„Küllap eelistavad isa ja ema, et ta ei läheks sõtta, vaid jääks Inglismaale. Missugused vanemad seda ei sooviks? Pealegi on ta sõja vastu.”
„Taevas hoidku, sõjavastane veel takkapihta! Sellega ma ei lepi, Maud.”
Aga ometi leppis ta sellega. Maale abiliseks tulevad tüdrukud olid ainus võimalus taludes töökäte puudust leevendada ning vähemasti võis ta olla kindel, et tüdruk on aus ja terve.
Jill oli kaheksateist aastat vana. Pikka kasvu ja sale, meenutas ta oma musta juuksepahmaka ning kenast, pisut liiga esile küündiva ninaga näost vastu vaatavate suurte hallide silmadega Donaldi arvates natuke haigrut – pikakoivaline ja järskude liigutustega, nagu ta oli. Kummatigi selgus, et tüdruk on ühtviisi osav nii ise talutöid tegema kui ka neid korraldama. Õige pea oli ta juba asendamatu. Annaks taevas, et ta jääks nende juurde sõja lõpuni.
Vähemasti ei pidanud Donald enam maksma tohutut summat palkadeks nagu enne sõda. Pereliikmed tegid suure osa talutöid ise ära ning selle eest ei tulnud maksta. Aga talle tegi haiget näha, kuidas naine paikab, õmbleb, küürib, koristab ja püüab teha normiga ette nähtud toiduainetest enam-vähem vastuvõetavat sööki. Kummaline küll, aga Maudile näis see koguni meeldivat. Kui Chorltoni viimanegi kõigega hakkama saav teenija Phyllis naiskodukaitsesse astus, jäid talle ainult vaene vana Digweed ja üks külatüdruk, kes käis esmaspäeviti aitamas põrandaid küürida ja pesu pesta. Donald vangutas kergelt pead, mõeldes, kui kangekaelselt oli Maud otsustanud hakata ise nagu talunaine sigu talitama.
Maud oli hea ja ustav kaasa, selles ei olnud vähimatki kahtlust. Kõige õnnelikum oli naine olnud siis, kui töötas Halifaxis õpetajana ja Donald oli ametis isa veskis. Maud polnud tahtnud seda kohta maha müüa ja lõunasse sõita: ta ei mõistnud, et Donald ei saa jääda eluks ajaks villaveskit juhtima, vaid seab endale kõrgemaid sihte, isegi kui naine on valmis leppima vähemaga.
Donald keeras akna paokile, et tunda näol ja kaelal jahedat tuuleõhku, ehkki niiviisi hakkas talle paremalt poolt ninna tungima põletatavate õlgede lõhna ja seejärel vasakult põldudele laotatava sõnniku lehka. Mis teha, mõtles ta, see on hind, mida tuleb maksta, kui tahad olla maaomanik.
See viis tema mõtted tagasi Chorltonile ja hommikul söögilauas peetud jutuajamisele.
David oli putru süües teatanud: „Kuulake kõik. Ministeeriumist käidi eile siin ning meile makstakse nisu, odra ja kaera eest kõige paremat hinda. Ning norme oleme üheteistkümne protsendiga ületanud.”
„Aga see on ju suurepärane!” hüüatas Maud.
„Palju õnne, mu poiss,” sõnas Donald.
David sirutas käe teekannu järele. „Ega see ainult minu teene ole. Suur osa on selles ka Jillil.”
Kõik vaatasid Jilli poole ja Donald nägi tüdrukut punastamas, nii et kaelgi roosaks tõmbus. „See on kindlasti tõsi, Jill. Sinuta ei oleks me sellega kuidagi hakkama saanud,” oli Donald nõus.
„Ning see, et meil on kindel ostja, muudab elu palju lihtsamaks,” lisas David.
„Kas ministeerium peab meile kõige eest maksma?” küsis Laura.
„Mul on hea meel öelda, et peab küll,” vastas Donald. „Lõppude lõpuks külvame siin ju seda, mida nad meile ette kirjutavad, nii et see on igati õiglane.”
David lisas: „Aga nad võivad saagi tagasi lükata või maksta kehva kvaliteedi korral vähem. Seepärast käivad ametnikud kohapeal kontrollimas. Praegu on uudised head ning Väikeotsa põllu kartulid on alles võtmata, ehkki seda rassimist ma küll eriti ei oota. Tapab selga. Järgmiseks aastaks vajame masinaid juurde.”
„Me ei saa neid endale lubada,” ütles Donald. „Ega sõda igavesti kesta.”
„Tahaks loota, et mitte!” hüüatas Maud. „Praegu ei tundu küll sedamoodi, nagu võiks see jõuludeks läbi saada.”
„Isa,” lausus David otsustavalt, „ei saa salata, et sõjaaja abirahad ja hinnad tulevad kasuks, aga ainus võimalus talu ülal pidada – olgu nüüd või pärast sõda –, on tõhusamalt majandada.”
Donald raputas pead. „Niipea kui sõda saab läbi, oleme tagasi seal, kus enne: võitleme ebaõiglase konkurentsiga ega leia oma toodetele turgu.”
Nõnda olid nad vaielnud mitu korda varemgi, aga seekord puudus Donaldi argumentides tavapärane teravus. Lõppude lõpuks oli poiss ju hästi toime tulnud ning võib-olla Ameerika abiplaan ikkagi käivitub ja jänkid saadavad neile nood masinad, mida David näis nii kangesti vajavat.
Sõites ühest mäest üles ja teisest alla Chipping Nortoni poole, möödus Donald tee äärde jäävast Blissi villaveskist, mis tuletas talle meelde tema enda vana Halifaxi veskit. Toonane õnnestunud tehing tõi talle näole rahuloleva naeratuse: veski läks müüki 1918. aastal, kui hinnad olid veel laes. Oliveridel oli esimese suure sõja ajal hästi läinud ning loodetavasti aitab seekordne Chorltoni uuesti jõukale järjele. Tema isa oli ajanud varanduse kokku, müües sõjaväele kammvill-lõnga, aga kui sõda läbi sai, oli lapselegi selge, et …
Veski müügist saadud raha kindlalt pangas, oli Donald veetnud viisteist edukat aastat lennuväes. Ta astus sinna kohe algul, aasta pärast seda, kui kuninglik lennuväekorpus armeest lahutati. Lõpetanud riikliku lennukooli, asus ta õhuväeohvitser Donald Oliverina tööle Cranwellis. See oli tõeline suurpäev. Ta ei unusta kunagi rõõmu ja uhkust, mida tundis, liitudes kuninglike õhujõudude Andoveri 12. eskaadriga ning lennates Heyfordi biplaanidega. Aga siis laskis too lennuameti idioot viia ta üle logistikaosakonda. Toona oli Donald seda pahaks pannud – lenduriametit peeti mainekamaks kui kantseleiroti oma –, aga vähemasti ehtisid tema mundrikuube ikka tiivad. Pealegi premeeriti tema administratiivseid oskusi õige pea sellega, et talle anti tööd kodu lähedal ja võimaldati välisreise, ning tema auaste muudkui tõusis.
Kõige parem oli olnud nende viimane, India-reis. Donald oli seal omas elemendis, koos rohkete sõpradega, kellega koos sai napsi võtta või ohvitseride lokaalis einestada. Suvekuumuses olid nad sõitnud maale ning mänginud palju polot ja tennist; nädalalõputi olid vastuvõtud ja tantsupeod ning igal õhtul istusid nad päikeseloojangut ja jooke nautides klubi verandal. Tal olid olnud autojuht, tallipoiss ja teenijad, kes valgendasid tema tenniseid ja viksisid saapaid.
Aga Maudile polnud säärane elu meeldinud. Ta ütles, et tunneb ennast nagu kala kuival, ning nõnda see tõesti oligi. Naise niisugune hoiak ärritas Donaldit.
„Miks sina kunagi klubis ei käi? Tööd sa ju tegema ei pea. Sul on aednikud, köögitöölised, isegi ayah, kes hoiaks Laurat.”
Aga naine oli seepeale üksnes naeratanud ja öelnud: „Mine pealegi üksi, kallis. Mina ei oska seltskondlikku juttu ajada, aga sina oled selles meister ja kõik jumaldavad sind. Mine aga mine!”
Nõnda ta siis läkski, aga talle oli käinud närvidele, et ehkki Maudil oli tohutult võimalusi suhelda õigete inimestega, eelistas too ikkagi istuda Lauraga kodus. Samuti kasutas naine iga võimalust
