noormees, laske mind mööda …”
„Kas teil on midagi viga, söör? Hakkas ehk halb? Siin on palav, ma tean. Sellepärast ma tulingi, et …”
Donald ei suutnud end talitseda. „Ei hakanud mul halb midagi. Ma lahkun, sest olen vihane. Võib öelda, et maruvihane. Mind ei ole veel elu seeski niiviisi solvatud!”
Ta tahtis mööda trügida, aga George tõstis käed ja toetas need kahele poole uksepiidale.
„Solvatud? Mismoodi solvatud? Kes teid solvas?”
„Teie. Või täpsemalt oli see teie isa, kes solvas kogu mu perekonda. Solvas rängalt. Mu naine ja pojad on andestavama loomuga ja taluvad alandust, et peavad jagama lauda kogu ümbruskonna rahvarämpsuga. Kui mõelda kogu sellele ajale ja rahale, mida mu daamid ballirõivastele kulutasid, ning kõik ainult selleks, et juua rentnike ja taluteenijatega õlut ja siidrit … Noh, söör, küllap mõistate, miks ma lahkun. Palun astuge eest!”
George ei lausunud enam sõnagi, vaid andis käega märku välisukse juures seisvale ülemteenrile.
„Andrews, palun aita härra Oliveri. Ta vajab oma autot.”
Nende sõnadega tegi ta Donaldile väikese ametliku kummarduse ja pöördus oma sünnipäevapeole tagasi.
Sawkinsil lasti auto ette ajada. Donald lausus napilt: „Koju, Sawkins, ja seejärel pead sõitma tagasi teiste järele, nii nagu kokku lepitud!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
