võtsid pudeli ja tite kaasa ning läksid ülakorrusele, kus Grace võttis Jane’i käsivarrele ja hakkas teda toitma, kusjuures noore naise blondid juuksed langesid alla ja varjasid pool nägu ära. Ta on nii ilus – just nagu madonna, mõtles Laura.
Nad vaatasid Jane’i, kes imes vaiksel nohinal. Natukese aja pärast küsis Laura: „Kas mina tohin teda sööta?”
„Muidugi.” Grace tõusis ja Laura istus tema asemele.
Kui Jane Laura sülle tõsteti, kaotas ta luti suust ja tõstis hädakisa. Aga Laura torkas talle pudeli jälle suhu ja rõõmustas, kui titt otsekohe rahunes ja uuesti sööma hakkas.
„Oh, Laura, mul on nii hea meel, et sa siin oled,” ütles Grace. „Sa võid teha mulle sukajoone. Hugh’lt ei saa ma ju seda ometi paluda.”
„Mis see tähendab – sukajoone?”
„Tead, see on nipp, mida kasutatakse, kui siidsukki pole kusagilt saada, ja minul ei ole. Sa tõmbad säärte tagaküljele jooned ja need näevad välja nagu sukaõmblused.”
„Aga kui sul on ballikleit seljas, ei näe keegi niikuinii su jalgu.”
„Nähakse küll. Ma lõikasin kleidi alt lühemaks. See oli nii pikk, et pidin seda kogu aeg üleval hoidma, ja arvasin, et tantsida on sellega ohtlik. Ja vedikuna lohisev kleidisaba ei ole enam moes.”
Mabel, kes käis Grace’il kolm päeva nädalas abiks, saabus last hoidma ning viis Jane’i ära lastetuppa. Grace ja Laura läksid magamistuppa, kus oli voodile laotatud Grace’i kleit. Laura tõstis selle endale ette ja uuris seda peeglist, samal ajal kui Grace määris säärtele jumestuskreemi, et need ei tunduks nii paljad ja kahvatud.
Siis heitis Grace kõhuli voodile ja Laura tõmbas kulmupliiatsiga kannast kuni põlveõndlani mõlema sääre keskele tugeva joone.
„Ma pean panema jalga vanad mustad tänavakingad, sest kõik teised hakkaksid sukkadeta hullusti hõõruma.”
Grace puges heledasse sinakashalli satiinkleiti, mis oli õlgu paljaks jätva kroogitud ülaosaga ning liibus tihedalt pihale ja puusadele, kuna alaosale andsid laiust vastandvoldid. Tema jalgu selle alt eriti näha ei olnud, kui ta just väga kiiresti ei keerutanud. Äralõigatud satiiniriba oli Grace kasutanud selleks, et õmmelda kant mustale sametsallile, ning peale selle olid tal veel pikad valged kitsenahast kindad. Laura mõtles, et ei ole iial varem näinud midagi nii elegantset: Grace oli pikk ja blond ning tema silmad olid satiiniga täpselt ühte värvi. Ta sättis juustesse kitsa hõbedase võru, mis oli kaunistatud pärlripatsitega ja meenutas diadeemi.
Laural muutusid kadedusest vaat et jalad nõrgaks.„Oh, Grace,” kurtis ta, „miks võtab suurekskasvamine nii kaua aega?”
Grace puhkes naerma. „Ise oled niisugune poisitar! Arvasin, et sina ei tahagi suureks kasvada, ilusaid kleite kanda ja poisse vaadata.”
„Ballile võin ma ju ikka tahta minna, ilma et sooviksin seejuures poistega tegemist teha, eks?”
Varsti tuli Hugh end balliks valmis seadma ja Grace hakkas ennast jumestama, seepärast läks Laura koju vaatama vanemate ettevalmistusi.
Isa sabakuub rippus pesukuivatusrestil ning ta kandis musti pükse, väga läikivaid kingi ja valget särki. Laura vaatas lummatult, kuidas Donald lisas tärgeldatud maniski, millel ei olnud seljatagust osa, ja kinnitas kaela ümber jäiga valge krae.
„Arvasin, et lähed mundris,” ütles tüdruk.
„Nojah, see oleks muidugi parem. Aga paraadvormi praegu kahjuks kanda ei lubata ning igapäevast mundrikuube ei saa ma mõistagi selga panna.”
Laura aitas isal kinnitada maniskinööbid ja rügemendi värvides mansetinööbid ning vaatas, kuidas too näeb vaeva oma valge lipsuga. Siis seisatasid nad kahekesi kõrge kallutatava peegli ees.
Donald vaatas tütrele peeglis otsa ja lausus: „Ma tõesti tahaksin, et võiksime su kaasa võtta, kullake. Tean, et oled liiga noor, aga sa püüaksid seal kõigi pilke ja poisid oleksid sul ümber nagu mesilased meepurgi kallal.”
Meelitatult läks Laura läbi isa riietusruumi ema magamistuppa. Maud nägi parajasti vaeva, et panna kinni pikk rida haake, mis kulgesid tema sidrunkollasel ballikleidil puusalt kaenla alla.
Laura asus talle appi, aga ei suutnud hoiduda ütlemast: „Mamps, sa oleksid võinud õmmelda sinna ikka moodsa tõmbluku.”
Ema oli jõudnud end juba jumestada ja nägi tõesti hea välja. Muidu ei meikinud Maud ennast peaaegu kunagi, aga täna oli ta kitkunud kulme, kasutanud pliiatsit, et kaar oleks puhas ja ühtlane, ning värvinud silmi ja suud. Laura silmitses tualettlauale laotatud asju: väike harjakesega Maybelline’i ripsmetušikarp, tilluke lauvärvipurk, Helena Rubinsteini Apple Redi huulepulk ja ümmargune sametpehme harjakesega puudritoos. Laural oli kiusatus küsida, kas ta tohib ka enda nägu jumestada, aga jõudis siis otsusele, et ema niikuinii ei luba. Kui kõik on ballile läinud, mõtles ta, siis teen seda ja tal pole aimugi.
Maud katkestas tütre mõtisklused.
„Ja siis veel need juuksed! Oleksin ikka pidanud minema pärisjuuksuri juurde.”
Maud oli teinud oma igapäevaseid toimetusi, keetnud ja koristanud, söötnud kanu ja sigu, paberrullid juustes ning sall pähe turbaniks seotud. Nüüd võttis ta selle ära ja Laura aitas tal lokid lahti harutada. Seejärel andis ta emale kätte kamme ja juuksenõelu, sedamööda kuidas too soengut sättis. Maud kuhjas õhukesed hiirekarva juuksed üles hunnikusse, torkas kammid neid koos hoidma ning hakkas siis salke pealael ükshaaval lokkideks keerutama ja nõeltega kinnitama, tõmmates keskmised kiharad alla laubale.
Ta peaks juuksed ära lõikama, mõtles Laura. Pikad juuksed on ilusad noortel naistel, aga ema on liiga vana. Kuid ta jättis selle ütlemata.
Alt trepiotsa juurest kostis Davidi hääl.
„Isa! Ema! Kell on viis minutit pool läbi. Kas saate varsti valmis? Sawkins ajas juba auto ette.”
Maud, natuke närvis, raiskas veel aega, unustades maha õlasalli, otsustades vahetada kingad ning andes Jillile teada, millal Laural magama tuleb minna, ja Laurale, mis on köögis nende õhtusöögiks valmis pandud. Lõpuks ronisid Donald, Maud ja David autosse ning hakkasid mööda kitsaid valgustamata teid aeglaselt Framptoni poole sõitma. Grace ja Hugh järgnesid Bentleyle oma Roveriga. Laura vaatas neile järele, olles leppinud ebaõiglase saatusega, mis oli määranud tal olla nii noor selles täiskasvanute perekonnas.
Hakates aknale selga keerama, tundis ta, et Jill võttis tal ümbert kinni. „Ära kurvasta, Laura, küllap meiegi võtame midagi lõbusat ette, sel ajal kui nemad seal tantsivad. Aga kõigepealt tahan pead pesta. Äkki saad mind aidata? Kangesti ebamugav on pesta, kui oled peadpidi kausis.”
Oliveride pere läks läbi hämara sammaskoja ja kõndis üheskoos Framptoni mõisamaja valgustamata trepist üles.
Kui nad silmi kissitades Framptoni heledasti valgustatud ja rahvast täis halli astusid, teadis Donald, et nad on nägus seltskond. Tema poeg oli juba eskaadriülem ja minia oli blond kaunitar ning Donald tundis nende üle uhkust. Ei saanud salata, et Maudki oli enda kallal vaeva näinud ja nägi oivaline välja. Keegi poleks osanud arvata, et see läikiv siidkleit oli alustanud oma elu nende Halifaxi maja söögitoa kardinatena. Loodetavasti ei
