tegi ta kummatigi järelduse, et kui naine ei oleks teda nii pikkadeks ajavahemikeks üksi jätnud, ei oleks ta ealeski alustanud toda armulugu Angelaga. Ning kui tolle abikaasal, närusel väikesel eskaadriülemal, oleks olnud vähegi autunnet, võinuksid nad asjad omavahel joonde ajada, aga muidugi jooksis see kõrgemale ohvitserile kaebama ja too saatananahk ütles, et Donald võib pidada end õnneseeneks, et teda ei degradeerita. Nõnda ei jäänudki tal üle muud kui erru minna.
Ent ometi, mõtles ta rahulolevalt, ei jäänud neil hädaolukorras üle muud kui kutsuda ta tagasi. Naljakas küll, et väikesed üleastumised, nagu tiivarips kaasohvitseri naisega, võivad su karjäärile rahuajal lõpu teha, aga kui sind sõjaolukorras vaja läheb, vaadatakse nendele läbi sõrmede.
Donaldi tuju läks paremaks, kui patrulliv sõjaväepolitseinik nägi tema auto põrkeraual olevat märki ja andis au. Õige kah, mõtles Donald ja noogutas vastuseks. Ta oli ise kuulunud motoriseeritud politseisse kakskümmend aastat, sellest ajast peale, kui ostis 1919. aastal oma esimese auto. Donaldile meeldis, kui talle au anti, ehkki ta poleks seda mõistagi kellelegi tunnistanud.
Juba rõõmsamalt mõtles ta oma teisele vägiteole: sellele, kuidas ostis 1930. aastal pankrotihalduritelt Chorltoni. Pankur, kellele talu kuulus, oli kaotanud krahhis kogu varanduse ning Donald oli maksnud selle eest vähem kui pool tegelikku hinda.
Ma olen ikka veel nutikas, mõtles ta. Müüsin õigel ajal ja ostsin õigel ajal.
Ei saanud küll salata, et mõnes mõttes oli Chorlton valmistanud talle pettumuse. Ta polnud oodanud, et peab hakkama seda majandama oma säästudest. Aga peamine häda ei olnudki rahas, vaid pigem selles, et Chorlton polnud toonud isegi kümne aasta jooksul endaga kaasa seda seltskondliku positsiooni tõusu, mida ta oli oodanud. Ta oli valinud oma lastele parimad erakoolid, et nood liiguksid õigetes ringkondades, ning arvanud, et nüüd, kui ta võib nimetada oma naabriks lord Framptonit, hakkavad uksed nagu iseenesest avanema. Noh, asi seegi, et nad lõpuks ballile olid kutsutud.
Kui kahju, et ta ei saanud minna sinna oma kalli Lauraga. Tüdruk tunneb end kindlasti nagu Tuhkatriinu. Aga mõistagi on ta alles liiga noor, ehkki kolmeteistkümnest näeb ta tõesti vanem välja. Oma lopsakate punaste lokkide ja suurte roheliste silmadega on ta varsti tõeline pilgupüüdja.
Vaene tüdruk, sõda röövib temalt õige lapsepõlve. Aga vähemasti on ta Keswicki viidud koolis väljaspool hädaohtu just nagu koduses Cotswoldsiski. Siin, eemal Londoni pommirünnakutest ja Hitleri tööstuslikest sihtmärkidest, on neil kõigil turvalisem. Ometigi, ei saanud ta jätta mõtlemata, peaks tema tütar veetma oma suvevaheaja kusagil poniklubis või tennist mängides, selle asemel et soolata aedube nagu mõni köögitüdruk.
Ühel heal päeval heastab ta selle tütrele, andis ta endale lubaduse.
Enne kui Laural tuli jälle kooli minna, viis Maud tütre ja Sophie Stratford-on-Avonisse, et kammida läbi sealsed vanakraamipoed. See oli mõeldud preemiaks Laurale, kes oli veetnud peaaegu kogu suvevaheaja, aidates ema köögis ja meiereis või töötades koos vennaga põllul. Sõjaaeg ei võimaldanud käia sõpradel külas ega teha Londoni-retki.
Tüdrukud vaatasid naerdes ja lobisedes, kuidas maastik rongiaknast mööda libiseb. Kui hea on näha neid nii rõõmsa ja muretuna, mõtles Maud.
„Kust me alustame, mamps? Kas tead, kus vanakraamipoed asuvad?” küsis Laura.
„Mõni putka on arvatavasti Rotheri turul. Mille peale sina kavatsed oma taskuraha kulutada, Sophie?” küsis Maud. „Kas sa kogud ka midagi nagu Laura?”
Sophie hakkas pisut häbelikult naerma. „Ei, mina ei saa säärasest asjast aru. Aga tema on vist alati midagi kogunud – oled ju, Laura? Mäletad seda aega, kui olid hull kuivatatud lillede järele?”
„Muidugi. Mul on need kaustikud kõik kenasti alles. Koguksin neid veel praegugi, aga kuivatuspaberit pole enam kusagilt saada.”
„Äkki võiksime minna ja vaadata kusagil kleidimoode?” küsis Sophie. „Emal on neli jardi rohelist tafti ja ta lubas selle mulle, juhul kui ma kleidi ise valmis õmblen.”
Nad läksid Rother Streeti turule, kust Laura ostis helerohelise antiikse Spode’i tassi ja alustassi ning Maud komplekti pruune koogivorme. „Kõiki kolme mul vaja polegi,” tunnistas ta, „vajan ainult kõige suuremat asendamaks seda, mille ma ära lõhkusin, kui Davidi koer mulle jalgu jäi.”
„Jäta nüüd, mamps. Küll nad sul ära kuluvad.”
„Kas ma võiksin osta ainult selle suure?” küsis Maud müüjalt.
„Kahju küll, proua, aga need moodustavad komplekti. Ja te saate need odavalt. Poes maksaksite juba ainuüksi kõige väiksema eest rohkem …”
„Kas jätaksite kakskümmend protsenti alla, kui ta ostab kõik kolm?” katkestas Laura teda. Tema üllatuseks jäi mees nõusse.
Maud vaatas imetlevalt ja väheke üllatunult, kui hästi tütar tingida oskab. Laura hoidis käes vanaaegset käsitöökomplekti, millesse kuulusid käärid, sõrmkübar, auguraud ja heegelnõel, kõik kenasti mahagonkarbi sinise sametvoodri õnarustes. „Mul ei ole võimalik viit šillingit maksta,” lausus ta. „Kas te poole krooniga ei lepiks?”
Putkapidaja raputas pead. „See sõrmkübar on puhtast hõbedast,” vastas ta. „Ja vaadake, missugune viimistlus.” Naine osutas nõela ja auguraua peenelt kaunistatud käepidemele ning võttis siis kätte käärid. „Need on Victoria-aegsed.” Ta näis natuke rehkendavat ja ütles siis: „Võiksin anda need teile nelja šillingi eest.”
Laura võttis naiselt käärid ja pööras neid käes. „Vaata, ema, kas pole ilusad? Ja nad on väga mugavad hoida.”
Maud nägi tütre igatsevat pilku ja vangutas mõistmatult pead. „Milleks sulle seda käsitöökomplekti vaja on, kullake? Sulle ju ei meeldigi tikkida.”
Aga Laura oli juba pöördunud uuesti müüja poole. „Kas ma võiksin saada need kolme šillingi kuue penni eest?”
Lõpuks leppisid nad kokku kolmes šillingis üheksas pennis. Laura oli üliõnnelik, ent Maud oli hämmingus. „Kullake,” lausus ta, „selle alla läks pool sinu kogutud taskurahast.”
„Ma tean, ema. Aga see meeldib mulle. Ma ei kahetse. See jääb mulle kogu eluks.”
KOLMAS PEATÜKK
Kohalik sõjaaja põllumajanduskomitee pidas oma koosolekut Chipping Nortonis Krooni ja Valitsuskepi võõrastemaja ülakorrusel. Tuba oli umbne, täis eelmisest õhtust jäänud kolkunud suitsuhaisu. Kõigi nelja akna ette olid kinnitatud pimenduskatted.
Donald oli esimene, kes kohale jõudis. Ta andis endale aru, et viimasel ajal üüritakse neid ruume päeval haruharva välja, aga oleks olnud vastutustundetu nõuda meestelt, et nad istuksid terve koosoleku aja toas, kus pole õhku ega päevavalgust. Võtnud taskust Šveitsi sõjaväenoa, lõikas ta katki pruuni kleeplindi, millega oli kinnitatud üks pimendustahvel, ja kangutas selle eest ära. Seejärel eemaldas ta teised kolm.
Seadnud end oma paberitega laua otsa istuma, libistas ta pilgu üle päevakorra. Väga hea, mõtles ta, rutiinsed küsimused ei tohiks võtta üle kahekümne minuti ja siis jääb mulle veel piisavalt aega tegelda Framptoni maade teemaga.
Üksteise järel hakkasid kohale jõudma teisedki
