arvates ajaloolase mõiste juurde kuulub. Kõik antiikse ajalookirjutuse saavutused piirduvad autori poliitilise kaasajaga, olles teravaimas vastuolus meieaegsega, mille ajaloolised meistriteosed eranditult käsitlevad kauget minevikku. Thukydides oleks jäänud jänni juba Pärsia sõdade käsitluse juures, rääkimata üldkreeka või koguni Egiptuse ajaloost. Nii tema kui Polybiose ja Tacituse, samuti tegelike poliitikute puhul kaob pilgu kindlus kohe, kui nad satuvad minevikus, sageli mõne aastakümne eest toiminud jõudude peale, mis on neile sel kujul omaenese praktikast tundmatud. Polybiosele on arusaamatu esimene Puunia sõda, Tacitusele Augustus;13 ning meie perspektiivitundelise ajaloouurimisega võrreldes saab Thukydidese täiesti mitteajalooline meelelaad selgeks ennekuulmatu väitega kohe ta teose esimesel leheküljel, et enne tema aega (ta sündis u. aastal 460 e.Kr.) polevat maailmas juhtunud tähtsaid sündmusi (ou megala genesthai).14
Nõnda siis on antiikmaailma ajalugu kuni Pärsia sõdadeni, aga ka veel palju hilisemate perioodide pärimuslik rekonstruktsioon olemuslikult müütilise mõtlemise produkt. Sparta seadusandluse ajalugu on hellenistliku aja luuleteos (Lykurgos, kelle elulugu jutustatakse kõigis üksikasjades, oli arvatavasti tähtsusetu metsajumalus Taygetose mägedes), ja Hannibalile eelnenud Rooma ajaloo väljamõtlemine polnud veel Caesarigi ajaks lõpule jõudnud. Lugu sellest, kuidas Brutus Tarquiniused minema kihutas, on jutustus, mille algkuju pärineb kelleltki tsensor Appius Claudiuse (310 e.Kr.) kaasaeglaselt. Rooma kuningate nimed tuletati toona rikastunud plebeisuguvõsade nimede järgi (väidab Neumann). Liciniuse kuulsat põlluseadust (367 e.Kr.), rääkimata nn. Servius Tulliuse põhiseadusest (6. saj. e.Kr.), polnud Hannibali ajal veel olemas (ütleb B. Niese). Kui Epameinondas oli messeenlased ja arkaadialased vabastanud ning neile riigi teinud, mõtlesid nad endale kohe välja algajaloo. Koletu pole mitte see, et midagi sellist esines, vaid et teistsugust ajalugu vaevalt oligi. Pole võimalik paremini näidata õhtumaise ja antiikse ajaloomeele vastandlikkust, kui öeldes, et roomlaste ajalugu enne 250. aastat e.Kr., nagu seda tunti Caesari päevil, oli olulises osas väljamõeldis, ning et see vähene, mille meie kindlaks tegime, oli hilisematele roomlastele täiesti tundmatu. Sõna ‘ajalugu’ antiiksele tähendusele on iseloomulik, et tõsisele poliitilisele ja religioossele ajaloouurimisele avaldas sisuliselt kõige tugevamat mõju nn. Aleksandri-romaan. Kellelgi ei tulnud mõttesse selle sisu dokumentaalselt fikseeritud andmetest põhimõtteliselt eristada. Kui Varro asus vabariigi lõpupäevil kirjeldama Rooma religiooni, mis rahva teadvusest kiiresti kadus, jaotas ta jumalused, kellega seotud kombetalitusi riik kõige täpsemini järgis, neiks, kellest veel midagi teati (di certi) ja neiks, kellest vaatamata jätkuvale avalikule teenistusele oli jäänud ainult nimi (di incerti). Tõepoolest oli Varro-aegse Rooma ühiskonna religioon – nagu selle rooma autorite teostes esineva kirjelduse põhjal võttis kahtlusteta teadmiseks mitte ainult Goethe, vaid isegi Nietzsche – enamjaolt helleniseeriva kirjanduse toode ning peaaegu kaotanud seose varasema kultusega, millest keegi enam aru ei saanud.
Lääne-euroopaliku seisukoha sõnastas selgesti Theodor Mommsen, kes nimetas Rooma ajaloolasi – pidades silmas ennekõike Tacitust – inimesteks, “kes ütlevad seda, mis vääris mahavaikimist, ja vaikivad sellest, mida oleks vaja olnud öelda”.
India kultuuril, mille brahmanistlik nirvaana-käsitus on täiesti eba-ajaloolise hinge kõige ilmsem võimalik väljendus, polnud kunagi vähimatki vaistu küsimuse “millal?” suhtes ükskõik millises valdkonnas. Pole olemas ehtsat india astronoomiat, india kalendrit, seega ei mingit India ajalugu, niivõrd kui mõelda selle all teadliku arengu vaimset kajastust. Selle kultuuri nähtavast kulgemisest, mille orgaaniline osa jõudis lõpule budismi sünniga, teame veel palju vähem kui kindlasti suurte sündmuste poolest rikka antiikaja omast 12. ja 8. sajandi vahel e.Kr. Need mõlemad jäädvustati üksnes muinasjutulisel, müütilisel kujul. Alles terve aastatuhat pärast Buddhat, 500. aasta paiku p.Kr. sugenes Tseilonil Mahavamsa näol midagi, mis mõnevõrra meenutab ajalookirjutust.
India inimese maailma-teadvus oli nii ajalootu sättumusega, et selle jaoks ei olnud isegi ühe kindla autori kirjutatud raamat ajaliselt fikseeritav sündmus. Kirjatööde isikuliselt piiritletud orgaanilise rea asemel kujunes aegamööda ebamäärane tekstimassiiv, millele igaüks kirjutas lisaks, mida tahtis, ilma et individuaalse vaimse omandi, mõne mõttearengu, vaimse ajastu mõisted selles mingitki rolli oleksid mänginud. Samasugusel anonüümsel kujul nagu kogu India ajalugu on esitatud ka kogu india filosoofia. Võrrelgem seda õhtumaise filosoofia ajalooga, milles on selgesti välja töötatud raamatute ja isikute füsiognoomia.
Indialane unustas kõik, egiptlane ei suutnud midagi unustada. India portreekunsti – biograafiat in nuce15 – pole kunagi olemas olnud; egiptuse plastika tundis vaevalt muud teemat.
Egiptuse hing, väljapaistval määral ajalootundeline ja ürgse kirega lõpmatusse pürgiv, tajus kogu oma maailma koosnevat minevikust ja tulevikust; ning olevik, mis on identne ärksa teadvusega, paistis talle eelkõige kitsa eraldusjoonena kahe mõõtmatu kauguse vahel. Egiptuse kultuur on kehastunud hool ja mure16 – kui kauguse hingeline ekvivalent –, hoolitsus eeloleva pärast, mida väljendavad graniidi ja basaldi valimine kunstiteoste materjaliks,17 kivisse raiutud ürikud, meisterlikult välja töötatud haldussüsteem ja niisutuskanalite võrk18 – ning sellega paratamatult seotud hoolitsus möödunu eest. Egiptuse muumia on kõrgeimat järku sümbol. Surnu keha igavikustati. Samuti määrati igavesti kestma tema isiksus (ka) – tihti paljudes eksemplarides teostatud portreekujude kaudu, millega ta oli seotud ülimalt tähendusrikkaks peetud sarnasuse kaudu.
On olemas sügav seos ajaloolisse minevikku suhtumise ja surma käsitamise vahel, nagu see väljendub matuste vormis. Egiptlane eitab mööduvust, antiikaegne inimene jaatab seda kogu oma kultuuri vormikeelega. Egiptlased konserveerisid ka oma ajaloo muumia: kronoloogiliste andmete ja arvudena. Sellal kui Soloni-eelsest kreeklaste ajast pole meieni kandunud ühtki aastaarvu, ühtki ehtsat nime, ühtki konkreetset sündmust – asjaolu, mis meile teadaolevatele vähestele pudemetele ülearu suure tähtsuse annab –, tunneme 3. aastatuhandest ja veelgi kaugemast ajast arvukate Egiptuse kuningate nimesid ja isegi täpseid valitsusaegu, mis näitab, et Uues riigis pidid nad kõik eranditult teada olema. Selle kestmistahte õõvastava sümbolina lebavad meie muuseumides veel praegugi äratuntavate näojoontega suurte vaaraode kehad. Amenemhet III püramiidi poleeritud graniittipul võib ikka veel lugeda sõnu: “Amenemhet vaatab päikese ilu”, ning teisel pool: “Amenemheti hing on kõrgemal Orionist ja ühendatud allilmaga”. See on kaduviku, olevikuga piirdumise ületamine, ning ülimal määral mitte-antiikne.
Egiptuse elusümbolite vägeva rühma kõrvale ilmub antiikkultuuri künnisel, kooskõlas unustusega, millega see kultuur katab kinni iga raasu oma välisest ja sisemisest möödanikust, surnute põletamine. Mükeene perioodile oli selle matusevormi sakraalne esiletõstmine nende seast, mida kiviaja algelised rahvad läbisegi kasutada tavatsesid, täiesti võõras. Kuningahauad räägivad isegi hauamatuste eelistamisest. Kuid Homerose, nagu ka veedade ajal tehakse järsk ja üksnes hingeliselt põhjendatav samm matustelt põletamise juurde, mis, nagu näitab “Ilias”, sooritati sümboolse akti täie paatosega – pidulikult hävitades, igasuguse ajaloolise kestmise eitamise kaudu.
Sellest hetkest alates lõpeb ka individuaalse hingelise arengu plastilisus. Niisama vähe kui antiikne draama lubab ehtsaid ajaloolisi motiive, võimaldab ta ka sisemise arengu teemat, ja on teada, kui otsustavalt tõstis hellenite vaist mässu portree vastu kujutavas kunstis. Kuni keisririigi ajani tunneb antiikne kunst vaid ühte tema jaoks enam-vähem loomulikku ainet, ja see on müüt.19 Hellenistliku plastika ideaalkujutised on samamoodi müütilised nagu plutarchoslikus stiilis kirjutatud tüüpilised elulood. Ükski suur kreeklane ei pannud kunagi kirja oma mälestusi, mis oleksid tema vaimusilmas
Nagu näitavad aastaarvud – Polybios (200–120 e.Kr.); I Puunia sõda (264–241 e.Kr.); Tacitus (55–120); Augustus (63 e.Kr.–14 p.Kr.) – jäi kummalegi arusaamatuks see, mis jõudis lõpule
Kreeklaste niigi väga hilja algavad katsed koostada egiptlaste eeskujul midagi kalendri või kronoloogia taolist on ülimalt naiivsed. Vahemik ühtedest olümpiamängudest teisteni ei moodusta mingit ajastut, millised on olemas näiteks kristliku ajaarvestuse puhul; liiatigi on aja selline arvestamine vaid hiline puhtkirjanduslik hädaabinõu, millest rahvas midagi ei tea. Rahvas ei tundnud mingit vajadust loendamise järele, millega võinuks paika panna vanemate ja vanavanemate elujuhtumusi, olgugi et mõned õpetlased tundsid huvi kalendriprobleemi vastu. Asi pole selles, kas kalender on hea või halb, vaid kas ta on kasutuses, kas kogukonna elu käib selle järgi. Kuid olümpialaste nimekiri enne 500. aastat on vaid väljamõeldis, nagu ka vanem atika arhontide ja Rooma konsulite nimekiri. Koloniseerimiste kohta ei leidu ainsatki ehtsat aastaarvu (Ed. Meyer. Geschichte des Altertums, II, lk. 422; Beloch. Griechische Geschichte, I, 2, lk. 219). “Enne 5. sajandit ei mõelnud Kreekas üldse keegi ajalooliste sündmuste ülestähendamisele” (Beloch. I, 1, lk. 125). Meie käsutuses on üks raidkirjana jäädvustatud leping Elise ja Herea vahel, mis pidi kehtima
eos, algpunktis (
Eesti keele seisukohalt sisaldub sõnas
Selle kõrval on esmajärguline sümbol, millele pole kunstiajaloos võrdset, et vastupidiselt oma Mükeene eelajale
Kas on iganes mõni hellenite linn teinud kas või
Homerosest kuni Seneca tragöödiateni, tervelt tuhande aasta jooksul, astuvad oma piiratud arvust hoolimata ikka ja jälle muutumatult esile müütilised kujud nagu Thyestes, Klytaimnestra, Herakles, samal ajal kui õhtumaises kirjanduses esineb faustiline inimene kõigepealt Parzivali ja Tristanina, muutudes seejärel vastavalt ajastu vaimule Hamletiks, don Quijoteks, don Juaniks, ühes hilisemas ajakohases metamorfoosis Faustiks ja Wertheriks, ning viimaks moodsa maailmalinliku romaani kangelasena, kuid alati teatud kindla sajandi õhustikus ja tingituses.
